Käru ja kompsud

Elin Toona

Oli suur reede, kuid ainus suur asi selle juures oli, et pääsesin töölt varakult. Ja oli palgapäev. Lõunapausi ajal pargipingil istudes, tuvisid toites ja imedele mõeldes küsisin endalt, miks näib nii, et looduses on hoolt kantud kõige eest peale inimese vajaduste. Ei, muidugi kantakse nende eest hoolt, aga mis hin­naga? Vabaduse kaotamise hinnaga.
See mõtteliin hakkas hargnema, kui silmasin paari kodutut, kes paistsid värskest õhust ja päikesepaistest palju rohkem rõõmu tundvat kui mina. Mina pidin tööle tagasi minema. Neil aga oli vabadus veeta ülejäänud päev Jumala päikesepaistes taeva all, Jumala maa peal, nagu kuuluksid mõlemad neile.
Maa ei ole vabalt saada, nurisesin ma. Mõeldagu vaid, kui palju maksab aaker maad. Vaba ei ole ka taevas, sest selleks, et taeva all istuda, peab sul olema maad, muidu kihutatakse sind varem või hiljem minema. Sama on lugu õhu, puude ja rohuga. Jumal oli mu meelest edukas kinnisvaraärimees.
Ja siis tuvid. Neid võiks ju sundida pudipõllesid kandma — selliseid tillukesi — ja tubli kinnisvaraärimees leidnuks kindlasti viisi, kuidas seda teha, aga kas tuvid on vabad? Vaevalt küll. Robotite sihikindlusega purukesi nokkivad tuvid meenutasid mulle pisitillukesi newyorklasi. Kõiki meid, kes me sooritame liigutuste seeriaid nagu pesumasinad. Polnud see mingi suur reede. Heitsin pilgu kellale. Veel viisteist minutit, siis pean kontorisse tagasi minema.
Sulgesin silmad, sirutasin jalgu ja tundsin, kuidas pink vabisema lõi. Minu kõrvale oli otsustavalt prantsatanud keegi kogukas inimene, kes ilmselt kavatses sinna mõneks ajaks jääda. Hoopis erinev pingiveerel kükitavatest kellavaatajatest nagu mina, kes kunagi ei suutnud end lõdvaks lasta. Need olid alati valmis püsti kargama. Nagu tuvid.
Heitsin poolsuletud laugude alt kärme pilgu oma pinginaabrile ja märkasin kohe, et mul oli õigus. See polnud mingi päikese poole pööratud kahvatu nägu. Ei mingeid avatud ülemisi kraenööpe. See daam ahmis endasse jõuliselt nii palju päikesepaistet kui suutis ja tarbis ahnelt õhku, mille eest — noh, kui aus olla — mina ju makse maksin.
Tundsin ta räbaldunud villase mantli lõhna. See lõhnas nagu märg koer või niisked pesulapid. Peas oli tal sügavalt silmile tõmmatud villane kootud müts. Naine nägi välja justkui hiiglasuur sakris tuvi, kes aga midagi ei nokkinud. Ta paistis olevat igati rahul ja nautivat elumõnusid, mis sõltusid, nagu ma alatult kahtlustasin, almustest.
Ma ei taha öelda, et mulle ei meeldi kodutud. Ütlesin endamisi ikka: „Minu vastu on Jumal lihtsalt armuline olnud!” Aga ma kartsin neid. Kuna oli suur reede ja peagi pidid saabuma lihavõtted, surusin vastumeelsuse siiski maha ja jäin istuma.
Naine ümises midagi omaette. Tema kõrval, hästi lähedal, oli supermarketi ostukäru, täis pungil prügikotte.
„Kena ilmake,” ütles ta, lükates villase mütsi otsa eest kõrgemale ja limpsates rahulolevalt üle oma hambaköntide.
„Mhmh!” Jumala armu koha pealt ei teinud ma nalja. Veidi segaduses tema heast meeleolust, pakkusin talle oma võileiba. Ma ise ei tahtnud seda.
„Millega see on?” küsis naine.
„Datlite ja õunaga.”
„Tänan, ei!”
„Nagu soovite,” ütlesin. Ja olin solvunud. Ka tema rikkus heategevuse reegleid. Annetuse saaja ei tohiks kunagi annetust ära põlata ega seda tagasi lükata. Vaese inimese kohus on olla alati tänulik ja alandlik.
Naine pööras pead ja piidles mind üle oma karuskrae, mis nägi välja nagu mõni surnud karvane loom. Kui ta minu nördimust ka märkas, oli ta ilmselt otsustanud sellest mitte välja teha.
„Kust te pärit olete?” küsis ta. Avastasin temagi puhul võõra aktsendi.
Vaatasin kella, märgiks, et mul pole tahtmist tutvust sobitada. Küsimus polnud ju sugugi tavatu, kuid minu aktsent on eksitav. Ning selle seletamine võtab liialt aega ja vaeva. Tavaliselt vastan sellisele küsimusele omapoolse küsimusega: „Ja kust teie pärit olete?”
„Venemaalt. Siberist.” Naine naaldus pingi seljatoele ja seadis oma jumakad tennistes jalad veidi mugavamalt risti. „Lihavõtted Venemaal! A-a-ahh!” Ja ohkas sügavalt.
Oleksin pidanud taipama. Laul, mida naine ümises, oli mulle lapsepõlvest tuttav. Selle sõnad olid: „Seal Siberis Baikali taga, kus koledad metsad ja laas…”
Sel hetkel oleksin pidanud minema hakkama. Minu arust olid kõik venelased kommunistid ja Siberis oli hukkunud suur osa minu rahvast. Aga teisalt, Jumala tahtel olin mina nüüd Ameerikas. Ja tema samuti.
Ohkasin sügavalt.
„Mina olen eestlane.”
Naine vaikis hetke ja puhkes siis naerma.
„Nojah, ma pean nüüd minema,” ütlesin kiiruga, et koristada oma kott ja segipaisatud tunded ohust kaugemale. Enam ei saanud ma ükskõikseks jääda. Olin meie rahvaste poliitilise ajaloo tõttu juba hakanud selle naisega tutvust sobitama.
„Ameerikas on suur reede väga tore!” Naine sikutas käru lähemale, et toetada jalad selle alumisele võrele.
See oli õige. Kiikasin tema varandust. Ostukäru oli täis igasugust rämpsu. Aga ma olin näinud fotosid Siberisse saadetutest, naistest ja lastest, kes elasid maasse kaevatud aukudes, mida katsid vaid mättad ja puuoksad. Suurem osa neist kihutati rongist välja riietes, mis neil seljas olid, ja jäeti endi hooleks. Need, kes ei surnud kohe, viidi hiljem soola- ja turbakaevandustesse.
Võib-olla teadis too naine neist asjust ja võib-olla oli ta just sellepärast nii lahke. See mõte pani mind oma ennistist hukkamõistu häbenema, aga ma ei kavatsenud neid tundeid välja näidata. Meil mõlemal kõlas kõrvus tolle hullumeelsuse kaja, mis toona meie elu üle valitses.
„Pean nüüd tõesti minema.” Ulatasin talle oma paberisse mähitud võileiva: „Ehk läheb hiljem tarvis.”
„Spassiibo!” Naine torkas võileiva kusagile oma hilpude voltide ja klappide vahele ning naaldus siis pingi seljatoele. Tema ilme oli rahulik. Mulle tundus, et mõttes ümiseb ta tasakesi ikka seda viisi ja kiidab Jumalat kogu talle pakutud külluse eest.
Oli minu kord midagi öelda.
Aga kõik oligi juba öeldud.

Inglise keelest KERSTI UNT

Leia veel huvitavat lugemist

Sergi Žadan
Armin Kõomägi

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon