Kas mees või naine? Mis tähtsust sellel on!

Olev Remsu

 

 

 

 

Agu Tammeveski: „Mööduvate päevade soolane ja magus. Seitse juttu ühe pealkirjaga”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 189 lk.

 

Mõnes mõttes olen ma ideaalne Agu Tammeveski arvustaja. Ma ei tunne teda isiklikult, ma ei tea temast kui inimesest mitte natukestki. Mälu nagu ütleks, et olen teda varem pisut-pisut lugenud, aga mida ja kuidas meeldis, see ei tule ka pingutamisi meelde. Ka nüüd lugedes-arvustades ei otsinud ma infot Tammeveski isiku kohta. Igasugune autori arvesse võtmine on mulle alati tundunud intrigeerimismaiguline.

Nii, minavorm. Jutustaja räägib koolitundidest, eriti raskest füüsikast, mis olevat meeste värk. Seda, et jättis kooli pooleli ja hakkas masinakirjutajaks. Aga see ei ole meeste värk, ütleb otsija mu peas. Ja mida ma siis otsisin? Elulugu! Ai-ai-ai! Ise kuulutasid, et autor tuleb kõrvale jätta. Ja järsku loen ma lauset: „…koolitüdruku poodiumilt kontoripreiliks ümberasumise kevadel vihkasin mina ühegi erandita kõiki abielunaisi.” (Lk 7.)

Mida see siis tähendab? Kohe selgubki, et minajutustaja on naisolevus, kogu loetud tekst, kaasa arvatud meeste värgi kirumine, saab teise tähenduse. Ja mina vastu näppe. Lähtu ainult tekstist! Autorinimi kaanel ja tiitellehel ei kuulu teksti. Mina aga võtsin jutustaja lahtimuukimisel arvesse, et Agu on mehenimi. Ja ise deklareerisin, et kõik, mis jääb tekstist välja, pole oluline. Ütleksin, et jutustaja soo selgumisega lisandus annus kunsti. Udusse mähkumist, hämarust. Sest mis on kunst? Kunst on see asi pluss midagi muud. Kui jutustaja oleks olnud mees, oleks tekst see asi. Noh, natuke rohkem kui see asi. Nüüd aga tuli juurde tublisti seda miskit muud.

Ma olen pubekapõlvest saati tahtnud teada, mida naised mõtlevad. Ja mu õnnestumised selles vallas on olnud tagasihoidlikud. Nüüd aga, palun väga: armumised, sängisuhted, kõik on varjatult kirjas. Ja mitte ainult sängid. Ka kontoridiivanid, autode tagaistmed ja muud pruugitavad paigad.

Prostitutsiooniuurijad jagavad selle nähtuse viieks. Üks ja kõige enam levinud osa on olmeprostitutsioon. Istub neiuke-beibe baaripukil ja landib. Mehi? Ei. Vanasti sukkpükse, nüüd uhkemaid asju. Äramagamine on vaid asja hind.

Selle loo minajutustaja saab endale auto, tõuseb ametiredelil kontoripreilist kõrgemale. Ometi ei juhindu ta ahnusest nagu pukibeibe. Ja tekst ei ole sugugi kollane, veel vähem pornograafiline. Rõhk ei ole tegevusel, seda mainitakse vaid möödaminnes, vaadatakse enda sis­se, püütakse ennast analüüsida, seda te­hakse huvitavalt ja veenvalt. Mängus on koguni isand Freud, ja igati põhjendatult, enda kohta kasutatakse sõna „nümfomaan”. Abielumehed liigutavad seda lille umbes nagu hulkuvad koerad (lk 20). Oletatakse, mida mehed väikelinnas, kus kõik kõiki tunnevad, oma saunapidudel „sellest litsist” räägivad.

Aga miks endine kontoripreili teeb seda, mida ta nimetab sportlikuks rahmeldamiseks? Ta rahuldab oma madalat kättemaksuiha, nagu eneselahkaja järeldusele jõuab. Ja kätte tahetakse maksta abielunaistele. Selge. Naiste värk.

Nüansirikas eneseeritlus jätkub jutus „Viies”. Ja jälle ei ole see paljastus. Ühiskondlikku tausta on rohkem kui esimeses loos. Selgub, et jutustaja on lätlane. Tähendab lätlanna. Tegevus toimub murrangulisel ajal, meie teel taasiseseisvumisele. Kolkalinnas pole sellel mingit ülevust, see tähendab seal peamiselt eneselekrabamist. Mina-seletused lähevad aga aina sügavamaks ja teoreetilisemaks. Kaasa tõmmatakse Ameerika Psühholoogide Selts ja Juhan Viiding. Enda kohta öeldakse, et „olin moraalses tähenduses nihestatud fantaasiapiltide ja rikutud fantaasia peal ülesklopitud komplekside käes piinleja” (lk 29).

Vahest on kirjeldatud maailm vaid solipsistlik ettekujutus? Et mitte midagi ei eksisteeri tegelikult, kõik vaid manatakse sinu vaimusilma ette. Ja mis tähtsust sellel on, kas manamise fikseerija on mananud ennast meheks või naiseks?

Jutustaja annab teada: „Mina võin siin ju mugavuse nimel ükskõik mida rääkida, aga millegi taasläbielamiseni see mind rohkem ei vii. Nagu targad mehed ammu näinud on, jääb naise seksuaalses enesemääramises kõik siiski läbini valdavalt illusoorseks.” (Lk 44.)

Ja kas lugu on siis illusoorne illusoorsuse kirjeldus? Ei tea, ega vist ei tohigi teada, ei tohi täpselt määratleda, sest ettekujutus olgu hämar ja udune. Seda tegevuse poolest. Mõttelt on mõlemad esimesed lood kindlasti esseed naiseks olemisest. Kunsti on rohkem detailides kui tervikus.

Kolmandas ja neljandas loos tajun samasugust üllatuspööret kui esimeses: jutustaja sugu pole see, milleks ma seda järelemõtlematult pidasin. Siis olin arvanud, et räägib mees, ja tuli välja, et seda teeb naine. Nüüd räägib samasugune hääl, teeb seda sama tonaalsuse ja sõnavaraga, arvasin inertsist, et see on naine, aga võta näpust! Hoopis mees, kelle perekonnanimigi antakse teada.

Kes ei suuda üllatada, pangu pillid kotti ja mingu koju. Tammeveski suudab.

Ja nooruk Luha elulugu ei sarnane sugugi tema naisvariantide saatusega. Luha läheb pärast sõjaväge õppima nn Makarovkasse. Nõukogude noori, kes toona sellest unistasid, oli nagu liiva mere ääres. See oli toonases Leningradis asunud mereakadeemia, kuhu pääsesid vaid viiepoisid. Eestlasest Luhast saab kursant. Aga juhuslikult tekkinud suhted vanema naisterahvaga, kunstnik Sirjega, kisuvad nooruki kuulsast koolist eemale ning juhivad perekonna- ja maaellu. Sirje tahab saada last, keda ta oma abielus ei saanud. Ta on sama triviaalne nagu minajutustaja magatajad tolles eelmiste juttude väikelinnas. Ainult põhjalikumalt valgustatud.

Jälle kummitavad pikad ja lohisevad laused. „Minu hiljutise kupeenaabri abikaasale polnud nüüd siiski pihta hakanud ja peale minu seal kõikidele läbimängitud trafarettide kaudu viimse kui pisima näoilme muutuseni tuttavas asjatoimetuses muud rolli ette nähtud kui eemalseismine.” (Lk 95.)

Hea lause ei peagi olema kergesti seeditav. Autoril on isikupärane, kordumatu stiil. See ei sarnane naljalt kellegagi.

See lugu, järjekorras neljas, pealkirjaks „Teine”, on süžeelisem, terviklikum, isegi seikluslik, läheneb klassikalisele no­vellile. Kujutan ette, et sellest saaks hea lühifilmi, ainult et kaameraga Makarovkasse pääsemine ja seal stseenide lavastamine oleks raske kui mitte võimatu, paviljonis vastava miljöö loomine aga kallis ja võltsivõitu.

Miks siis soovahetusega on mängitud?

Iseenesest on see vana nipp, eksisteerib koguni niisugune žanr nagu soovahetusteos. Harilikult on tegemist komöödiaga, filminduses nimetatakse ka eksituste komöödiaks. Kui palju on võidetud nendega Oscareid! Need on üles ehitatud situat­sioonikoomikale, info­situatsioonile, kus meie (lugejad/vaatajad) teame, aga teised tegelased peale soovahetaja enda ei tea. Naera ribadeks.

Agu Tammeveski ei taha meid, luge­jaid, naerutada. Kõik on kuidagi vastupidi. Algul me ei tea, mis soost on jutustaja. Tegelased teavad, teab ka peategelane ise.

Miks on vaja lugejal pea sassi ajada?

Korraks vilksas üks niisugune oletatav põhjus.

Vaino Vahing rääkis ikka, et alul jutustanud tema kuulus teatrinovell sellest, kuidas ta oma naisega teatris käis. Ta andnud käsikirja lugeda Mati Undile, see pidanud juttu igavaks ja üllatusvaeseks. Vahing tõmmanud igalt poolt naise maha, kirjutanud selle asemele „isa”. Ja tulemus — meisteruudisjutt!

Võib-olla Vahing müstifitseeris, ek­sitas nimme ja bluffis, et kõik põnevam ja salapärasem oleks, seda ma ei tea. Aga niisugusena ma mäletan tema seletust, kuidas tekkis juttu isa.

Ehk on Tammeveskigi oma tegelaste sugu vahetanud? Ikka eesmärgil teha etemat kunsti?

Vahest on tegu omamoodi manifestiga, mis sobib hästi praegusesse ajastusse: sugu polegi oluline, inimene jääb oma tunnete ja seksuaalprobleemidega inimeseks ühtemoodi naise ja mehe kestas.

Järgnevad lood oleksid justkui bio­graafiad. Rohkem kui eelmised. Agu Tammeveski biograafiat ma siiski kuskilt infoväljaandest otsima ei hakanud. Nüüd saan teada, et minajutustaja on olnud pioneer, teinud pilte algelise „Smena” seebikarbiga, käinud TPI-s, püüdnud ülikoolis eesti filoloogiasse astuda jne.

See jääb aga teadmata, kas jutt käib inimesest või tegelasest. Inimene on elus ja dokumentaalteostes, tegelane loomeproduktides.

Tammeveski lugudes arutatakse palju sootsiumi üle, lugeja saab teada, kuidas minategelane suhtub unustamatusse NLKP Keskkomitee peasekretäri Juri Andropovisse. Aga tegemist ei ole ainult faktide teadaandmisega. Seletamist vajatakse kujutamiseks. Seletab ju minajutustaja, nõnda on autor kujutanud tema psühholoogiat ja mõttemaailma.

Vahing kasutas ühes oma jutustuses sina-vormi, Tammeveski kasutab loos „Neljas” (järjekorras kuues) teie-vormi. Muidugi jääb õhku rippuma küsimus, kellele tekst on suunatud. Ehk mulle, lugejale? Või siiski mitte? Võõritusefekt sarnaneb sellega, mis tekib jutustaja soo peitmise puhul.

Ähmastamine loob ilusa kunstiefekti ja seda kõikide juttude puhul.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon