Katkendeid fragmentaariumist

Kadri Matteus Mälk

Ajakiri elukogenud inimesele

Tere hommikust, kas ma palun „Postimehega” räägin, tellimuste osakonnaga? Jaa, a mis teil on? Sooviksin panna lehte kaastundeavalduse lahkunud sõbrale ja mind huvitaks, millal te saaksite selle avaldada. Lahkunu ärasaatmine on ülehomme, kas te homsesse lehte saaksite palun panna? Nuu, meil on sin mjitu veimalust. Meil on „Postimees Lõuna-Eesti”, on ajakiri elukogenud inimesele, „60+”… a mis te üldse tahate? No, lahkunu ei olnud veel 60-aastane… A mjiks te üldse mjulle gelistate? Meil on lahkunute rubriik olemas, gelistage sjinna. No sinna ma juba proovisin, seal ei võeta toru, ehk on liiga vara, kell on alles 10 hommikul. Teate, kas te arvutit valdjate? On ette tulnud küll, arvutit valdan. Nuvot, sis saadake mjeili sinna, meil on selleks rjubrik. Kena, tänan teid, saadan rubriiki. Soovisin lihtsalt küsida, kas „Postimehe” ajakava lubab kaastundeavaldust homsesse põhilehte, mitte ajakirja elukogenud inimesele. Ma soovitan teile, juhhul mjuiidugi, kui te tunnete njumbreid, vaadake neid ljehešabast, seal on keik olemas, ja ärge palun mind rohkem tjülitage tühja asjadega. Piiks-piiks.

Kuusik

Oli vaja teenida. Teenida jäätiseraha. Ja sandaalid olid ka logud. Võtsin nõuks minna kirjastuse direktori jutule. 45 kilo ja sant välimus, mis reetis hipielu. Ent ma sain selle töö. Kirjastuse kuller. Jooksupoiss. Saarineni majas, kesklinnas. Neil oli just jooksupoistest puudus. Üks teine oli veel, aga kuna ta enamasti magas ja oli pisut poolearuline, olin ma neile tõeline juveel. Kiire, taiplik, keeled suus, korralik kodune kasvatus — no mida lapselt veel tahta. Ühtaegu sain ka oma töötoa. See oli selline väike umbne akendeta kamorka, 2 × 2 ruutu. Ent ikkagi oma tuba, oma luba. Tavapärane trajektoor oli trükikoda „Kommunist”, „Ühiselu” ja „Punane Täht”. Ja siis mõistagi autorid, kes kirjastusele tööd tegid. Ühel päeval sain ma palve viia signaaleksemplarid professor Kuusikule. Teadsin teda ju küll, elasime ühes ja samas majas, professor Kuusik viiendal, mina teisel korrusel. Võtsin valveseisangu ja lubasin täita töökohustuse järgmise päeva varahommikul. Kaks pakki raamatuid „Ehituskunst”, oranži kaanega.
Öösel jõudsin ära pesta ja triikida isa valge triiksärgi, tärgeldada krae. Õmmelda väikese tumeda seeliku, ent kuna kangast kuigi palju ei olnud, sai see selline üsna tilluke. Ent soliidne, tumehall. Poleerisin sandaalid. Varbaküüned lakkisin nahakarva beežiks. Sõrmeküüned tumelillaks, see tundus sobivat mu silmade värviga. Põlvikuid otsustasin mitte panna, sest need kippusid lonti vajuma, kui rasked pakid käes. Kintsud poleerisin vahaga. Asusin teele. Professor Kuusik tuli avama esimese kellakõlina peale. Morni, ent meeltülendava naeratusega. Tal olid jalas mustad lakk-kingad, seljas lumivalge triiksärk ja kaelas triipudega lips. Ta köhatas kohmetult ja palus astuda edasi. Asetasin raamatupakid esikulauale. Ta mainis, et on mind hoovis näinud küll, kuid eks ma sedakorda olin väheke kasitum. Professor Kuusik pakkus kuldservaga tassidest kohvi, palus mul istuda, avas esimese raamatupaki. Ta nägu kangestus. Andestust, olen kõigest kuller kirjastusest „Valgus”, pomisesin. Professor Kuusik küsis, kas tean, mis on ehituskunst. Vastasin arglikult, et kunstist tean pisut, ehitusest küll vähem. Istusime vaikides. Professor sirvis raamatut. Tundsin tungivat pissihäda. Püsisin vagusi. Pealegi on mul treenitud tupelihased. Olin ju kolm aastat balletti õppinud. Ja tugitool, kuhu mind istuma paluti, oli nahast. Pea vastu, sisendasin endale. Hoidsin põlved koos. Järgnes loeng ehituskunstist. Edasist ei mäleta. Kartsin, et kaotan teadvuse. Lahkudes kallistas professor Kuusik mind ja tänas, et raamatud talle koju tõin. Viimane, mida mäletan, oli kontsade klõbin, kui professor Kuusik mind ukseni saatis. Seejärel kukkusin trepile.
Ja nüüd, nüüd vaatan iga kuusepuud hoopis teise pilguga.

Lakkumata karupoeg

See ei ole nii nagu rituaalses tantsus — kohe, kui sünnib, siis ka kõnnib. Peamine on jõu õlg alla panna. Karuema lakub oma poja üle, kui see on sündinud. Et oleks tugevam, kaitstum. Tänutäheks tõmbab karupoeg tal keelega üle nina. Neenetsitel oli see nii ja ega mujalgi teisiti ole. Siis on karupoeg omadel käppadel.
Kurnamislahing see ei ole, pigem abipakett. Looduse ürgne sund.
Kukkumisest me ju ei tea, missugune see tuleb.
Kust me siis kärbime? Siseturvalisuse arvelt? Karupoegade pealt?
Noh, defitsiit kujuneb suureks, igaüks tahab midagi saada.
Krokodillide komisjon või karupoegade komisjon — kummal on tihedamad silmaklapid?
Ei mahu läbi nõelasilma. Ei mahu. Ikka paras küpsetamine.
Kas eesmärk on? Vaatan paremale, vaatan vasakule. Tuleks turgutada lakkumata karupoega. Ja ta üle lakkuda.
Ei saa elada võõraste õunte varal. Peavad olema omad karud.

Kas võime alustada

Kell on kümme, alustame. Kas palun komisjon on koos? No suurtes joontes küll. Preili P murdis häbemeluu ja preili E jalaluu, nad läksid sel nädalavahetusel kultuuriprogrammi täites väheke ülekäte. Aga muidu on kõik nii kui peab.
Palun kutsuge siis esimene kandidaat sisse.
Nõnda, palun ärge peljake, tööd asetage sinna, asume ankeeti vaatama. Jaa, ikka võite istuda, otse loomulikult. Vesi on siin.
Ankeet näitab rohelist. Pärnu kunstikool, see on alati toonud head.
Vaatame nüüd töid. Hm. Mustikad? Või pommid? Et mitmemõtteline.
Võtame järgmise. Kena, ja palun oma nimi ka tagaküljele. Ja vaatame joonistusi ka. Grafiit või süsi? Jajaa, seda ma hoomame, et värvipliiats ka. Mis teid üldse meile õppima tõi? Et sõber õpib meil ja räägib ainult head. No see on kaalukas argument. Kas komisjoniliikmetel on kandidaadile küsimusi? Ei ole, kahju. Sel juhul ma küsiksin, et kui vaatate seda tööd teie vasakul käel, just seal jah, et mis tundeid see teis tekitab. Jah muidugi, raud. Kuid see on materjal. Mu küsimus on, mida te tunnete seda taiest vaadates. Kohe mitte midagi ei tunne. Hirmu? Ja noh seda ka, et hästi, noh, on tehtud. Kena, täname teid, teie vestluse veerandtund on läbi. Tulemused saate teada meili teel. Õhtul peale üheksat. Kaksteist kandidaati veel ja siis lõunapaus.
Minu küsimus komisjonile on: kas aastate pikku vaasivarjutamist tegema õpetatud tublidus või puhas leht? Minu eelistus oleks siiski viimane. Ah et vaasivarjutajad on tublid. Nii, kas me soovime tublisid või võimekaid? Kõike head korraga ei saa. Et varjatud võimekus. Lugupeetud dotsent, teie enda varjatud võimekus on siin töötatud aastate jooksul ilmnenud, kui ma ei eksi, kuues töös. Ja te olete üle viiekümne, pole peret, pole vastutust. Olen lähtunud siiski põhimõttest, et sa pead selle andekuse sealt sügavusest välja koukima, kui sa seda seal näed. Kas või valudega.
Kas me oleme klooster või vorstivabrik? Kvaliteet või kilogramm?

Heksagramm 23

Mida tähendab: paluks silmas pidada, et pääsu ei ole? Kas seda, et pääsu haiguse käest pole niikuinii, või et sissepääsu ei ole? Sa ei lisa midagi infole ja vaimukusteks pole õige koht. Soovitan väga see omapoolne soovitus andmata jätta, tekitab ainult segadust. Ei soovitaks tulla ka neil, kes kuuluvad riskirühmadesse — seega näiteks mina? Sa kutsuksid otsekui haiguskoldesse… pole vaja!
Seda pole sellisena tõesti vaja. Täna tuli valitsuselt ka uus komando, mis ütleb kõik.
Eilne kesköö möödus sedamoodi, et samal ajal kui Margo parandas mu arvutit — kaks tundi, remote nagu ikka —, osalesin teisel ekraanil toa teises nurgas Lissabonis Skype’i nõupidamisel ja telefonitsi olin EMO-s.
Lõpptulemus oli selline, et tekst, mida Margo otsis, jäigi kadunuks,160 lehekülge käsikirja, taastan seda praegu mälu ja märkmete järgi.
Hommikuks oli jalg paistes nagu puupakk, dr Karu arvas, et tuleb ikka lõikama minna, hoidsin jalga kogu öö ämbris jääkuubikute sees, kuradima valusalt külm, ei aidanud. Praegu panin tšilliõliga kompressi peale, näis, kas toimib.
Kodus alkoholi pole, vaid tehniline piiritus töötoas ehete puhastamiseks, seda ei julge peale panna, läheb läbi naha verre, mürgine ju…
Viimases hädas viskasin Yijingi: mägi, maa, muutus, jagunemine, koost pudenemine, väljakutse, mõtisklus, taluvus.
Seda halvaendelist olukorda tuleb tervitada kui meenutajat, et õnn on muutlik. Sind ähvardavad õõnestavad jõud.
Mägi istub ebamugavalt ebakindlal maal. Mägi liibub maa külge.

Karvane salat

No mis siis nüüd? Kell on juba kümme läbi. Siis kes? Oi, tervist. Jaa, muidugi, palju õnne! Olin täiesti unustanud. Tulin just töölt. Et kuidas, kutse sünnipäevale? Kes meie? Andestust, ma tõesti ei saa. Olen kogu pika päeva tööl olnud, loengud, koosolekud, juhendamised, konsultatsioonid, eravestlused… suu on vahus. Tahaks vaikust. Magada tahaks väheke. Mõistad? Jaa, lubasin tulla küll, soolaleivale, ehk teine kord, kui on valgem ja selgem. Ma ei sooviks praegu seltskonda. Ah et oled üksi. Mis mõttes üksi, kui on sünnipäev? Ära läksid. Jõid end täis ja kõik. Tule siis ometi. Mul on palju head-paremat. Salatit ja… Mmm. Mõtlen. Mul pole ju kinkigi. No mis, sa ise oledki kink. Võta takso, tulen Luikede järve juurde vastu. Ootan sind nurgal. Heakene küll. Kuid ainult vähekeseks.
Nii. Aeg on napp, riideid pole aega vahetada, lähen tööriietes. Võtan vaasist pihlakaoksa. Ikkagi sünnipäev. Palun takso vanalinna, kaua see võiks võtta? Ah soo, nii kähku, siis tulen kohe alla. Oo, oledki kohal, mu arm. Vaata ette, siin need trepiastmed on ebaühtlased. Dom dolžen saditsa, ütlesid ehitajad. Palun, pidulaud on siin. Mis mõttes? Need ju karbisalatid. Einoh, ära söö, kui ei sobi. Valan ehk siis pitsi konjakit? Kuule nüüd, söön kohe kindlasti. See mul esimene söögikord täna. Kust nood pärlendavad plastmasstaldrikud sul pärit? No vend tõi, ta töötab Savisaare juures, seal antakse. Roosat on, ja eriti rohelist. Öökima ei aja või? Pead silmas Savisaart või salatit? Salat on aus. Kuigi, tõtt-öelda karvane. Hallid karvad sees. Jätaks selle sulle hommikuks. Olgu, keskendume konjakile. Kas ma tohin sulle midagi lugeda? Istu ilusasti tugitooli. Metafüüsika magma pinnapealsuse šlaki all. Vaim puurib sügavuti. Teatud mõttes mõistan… Mis nüüd juhtus? Sul on ilusad jalad. Luba, ma põlvitan su ees. Mul on tööriided seljas, vabandust, ei jõudnud vahetada. Aga kampsun on sul soe. Ma paneksin oma pea sinna alla — kui mahub. Kafka konkreetselt: elu kui trauma. Ära nüüd nuta. Sa said ju juba nelikümmend viis. Hölderlin elas — kui vanaks, mäletad ikka? Lähme voodisse. A vaat ei lähe. Telli mulle palun takso, pean olema hommikul akadeemias. Taksod on otsas. Nii nagu Musta mere ääres olid otsas merekivikesed, mida sa palusid mul tuua.
Viimase sain veel hädaga kätte. Ja sinna ma jäin. Must luik.

Proua Moor

Eks arvamisi on erinevaid. Maksuamet, peksuamet, laksuamet. Väriseme ju kõik. Oma elunatukese jooksul on õnnestunud see kadalipp küll nõnda läbida, et isegi kõige vilunumad nuhid ei tohiks teada, et mu sünninimi on Sõerd ja et korteriühistu esimees on hr Laid.
Ja kui saatuse tahtel ühel sulnil septembrihommikul helistas mulle keegi tundmatu proua Moor, lõin muidugi mõista verest välja. Pisteline, nagu ta ütles, kõigest pisteline kontroll. Kuuldavus oli Lissabonis võrdlemisi halb, olin oma näitust üles panemas, ent proua Moor selgitas kannatlikult, pikalt ja lahkelt, et olen teinud deklaratsioonis midagi valesti. No kes meist ei oleks? Hingasin aeglaselt sisse-välja: obrigada, mortalidade, lamento.
Nii, maksuaudiitor proua Moor. Otse maksuametist. Ja veel tolliametist ka. Selge. Ee, siiski segasevõitu. Aga olgu. Proua Moor oli tõesti väga lahke. Tavaliselt alustan maksuametipeksuks valmistumist juba jaanuaris. See tähendab mina ei alusta midagi, kuid et täidan ka abikaasa deklaratsiooni, kes on selles veelgi abitum, aitab tema mulle kolmekuningapäeva paiku tähtaega meelde tuletada. Teengi alati esmalt ära kirjaniku jao, nii-öelda näpuharjutuseks.
Kolm paberit on ikka väheke lihtsam kui kolm tuhat. Alustuseks venitus­sirutusharjutused, siis puhastan laua, panen valmis paberid-pliiatsid, ja otse asja kallale. Veeklaas tuleb hoida teise laua peal, et ümber ei läheks, oh seda häda siis. Ükskord läks, ja mäletan hästi seda hala, pesemist ja triikimist, nagu matustele minek. Teritan kümmekond pliiatsit, panen valmis eri karedusega kustutuskummid ja pinu paberit. Joonlaud. Arvelaud ka, ikka see puunuppudega. Julgustuseks lonks konjakit, ja alustame.
Vasakule, tähendab, tulud. Parem tulp on kulud. Miskipärast on parem tulp pikem. Alustame uuesti. Toon paberit juurde. Ei, arvutisse panen pärast, esmalt peast. Ma pole numbriinimene, seega — enne teeme pildi. Palun ole vagusi oma kolme paberiga. Tee üks kange espresso ja otsi välja eelmise aasta töösõidud. Nagunii jääb osa kulupabereid leidmata, ole sa nii süsteemne kui tahes. Eelmisel aastal leidsin neid terve paki alles augustis, klaveri tagant. Kaks asja siin elus on kindlad: maksud ja surm. Ja ole tänulik, et sul on selline heatahtlik proua Moor.

Reedene rõõm

On reede õhtu, kell 20.05. Lõpetasin just doktorikooli seminari, mis algas hommikul kell kümme. Pikk päev intensiivset võõrkeelset pingutust on võtnud võhmale. Vaja teha väike paus.
Telefonihelin.
Palun kas KMM? Me oleme siin politseiekipaažiga teie kodu lähedal. Kas te olete üksi kodus? Praegu küll, jah. Me tuleksime korraks läbi, tahaksime rääkida. Meil on politsei vormirõivad ja kõik vajalik, kas sobib? No tõtt-öelda eelistaksin enne väikest puhkust, pikk, päev otsa kestnud ingliskeelne seminar just lõppes. Teate, siis teeme nii, me oleme siin lähikonnas, me paikneme ümber ja tuleme kohe, helistan teile hetke pärast uuesti.
Hingan seitse sekundit aeglaselt sisse, seitse välja. 112, see on telefonis.
Helistan esmalt mehele. Mitte ühtegi ahvi sa sisse ei lase, said aru! Einoei, see politseinik oli telefonis üsna viisakas. Dass könnte nicht Wahr sein. Eine Falzifizierung, verstehst Du? Terrorismus, einfach. Nichts mehr. — Ja genau, aber meine Frage ist: warum? Was hab’ ich falsch gemacht?
Neil pole seda õigust. Olen kohe seal. Seejärel võtan kõne meie IT-poisile, kes salvestas kõne. Olen hirmust kokku kukkumas, ikkagi Eesti politsei, mundris ja puha, tahab reede hilisõhtul miskipärast vestelda. Ilma kellegi juuresolekuta. Kogu riietatud ekipaažiga.
Nii. Mis oleks Sirje soovitused? Otsin arvutist. Vahepeal mõtlen.
Deduktiivsel meetodil jõuab ikka kuhugi välja. Tarvis on leida lahendusi, mitte ohkida nagu mingi jobu.
Millised kannatused mind nüüd ootavad?
Teid ootab tormakas tulevik. Mõtlen rahustuseks Vladimir Majakovskile, kes lõpetas elu enesetapuga 36-aastaselt:
Minu miilits kaitseb mind.
Ja täna: ära vestle, vaid argumenteeri. Argumenteerimine on oma seisukoha selge, struktureeritud ja põhjendatud esitamine. Argumente kasutatakse oma peas mõtete korrastamiseks, oma arvamuse selgitamiseks ja ka teiste kuulamiseks. Seega on argumentide kasutamine võimalus, kuidas jätta kõrvale emotsionaalne taust ning keskenduda sisulisele ja efektiivsele kommunikatsioonile, mis viib üksteise parema mõistmise ning kaalutletud otsusteni.
Oma viimsed verepiisad…

Korkvender

Pidasin taas öösel isaga nõu. Nagu ma tihti teen, kui on raske.
Emal oli läinud halvemaks, ta ei saanud enam ise hakkama. Küsisin isalt, kas tulen töölt ära või viin ema hooldekodusse. Isa soovitus oli, et kuna ema on arst, las ta otsustab pigem ise. Ema otsustaski. Palus end paigutada hooldekodusse. Ent palus leida talle omaette tuba, sest alates isa hukust autoõnnetuses on ta elanud mitukümmend aastat üksi ega soovi seltskonda. Alustasin otsinguid. Kõigepealt käisin Rosimannuste maffia villades, kus hinnad laes, kuid teenindus murus.
Seejärel võtsin kuulda tuttavaid, kes olid samalaadse Kolgata tee juba läbinud.
Lõpuks õnn naeratas ja sain emale ühese toa pansionaati „Rannapuru”, Viimsis. Tilluke tuba terrassiga, kuigi pesuruum ja tualett olid ühiskasutuses.
Ja hindki polnud pöörane, kõigest mõni tuhat — kui juurde arvestada rohud ja toit, bensiin sinnasõiduks ja muud vajadused. Tähendab, tuleb teha rohkem tööd. Ent jätsin oma kogenematuses tähelepanuta, et pansionaadis polnud seitsmekümne hooldatava tarvis mitte ühtegi meditsiinilise haridusega töötajat. Kui käisin ema vaatamas, tavaliselt kord-kaks nädalas, viies talle vajalikke ravimeid ja toitu ja lugemist, sai üsna ruttu selgeks, et hoolduspersonal vahetus seal igal nädalal. Kord, kui taas palusin põrandalappi, et tualetti kasida, küsisin venelannast hooldajalt, kas ema on õhtuse Paroxetini saanud. A mai tia. Kui te nii väega tahate, võin ju anda. Preili, asi pole minu tahtmises, vaid perearst on selle talle ordineerinud ja see peaks talle ka ettenähtud kellaajal antama. Nu, ma aljes tulin siia, mai tia. A mis te sin ültse kjäite, meil keik väega hästi. No siis on ju hea.
Tõehetk saabus emadepäeval. Sain võre tagant ema vaadata, pildistasin ta veritsevaid haavu jalgadel, õmblustarbed olid kaasas, parandasin ära ta rebenenud riided, õmblesin ette nööbid. Mask ees ja kindad käes, toimetasin seal aia taga kaks tundi. Tõin kaks kotitäit toitu, maiustusi, kreeme ja muud vajalikku. Järgmiseks päevaks olid need kõik kadunud. Kadunud oli ka ema telefon. Pidasin taas isaga nõu, ja ka mehega. Nende soovitus: Weg! Minek. Ja kohe. Aga kuhu?
Alustasin taas otsinguid. Tunnen end juba hooldekodude spetsialistina. Jumala abiga leidsin umbes kuu aja pärast koha, kus hooldatavaid koheldakse inimlikult ja kümne hooldatava kohta on olemas pädev meditsiiniõde. Ainuke takistus oli leping „Rannapuruga”. Lugesin seda nüüd uuesti mitu korda ja sain teada, et pean lepingust loobumisest teatama neile mitu nädalat ette. Olin pangas püsikorraldusega tasunud ema hoolde kuu lõpuni. Võtsin riski ja otsustasin ema ära viia järgmisel hommikul.
Kuna ema telefon oli naaberkambrist üles leitud, sain temaga ühendust ja talle teatada, et tulen järgmisel hommikul, sea end valmis, pakin asjad, võtame külmkapi, mille sulle sinna tõime, ja — minek.
Õhtul helistasin veel korra, kas tal on rohud võetud. Telefonile vastas keegi joviaalne härrasmees. No tere ka, kus te siis jäite? Vat jah, ema ei ole präegast siin, aga mina olen ootel, ta kohe tuleb, ma olen ta sängis, me otsustasime ühte heita. Andestust, kellega ma kõnelen? No mina olen ju Heino! On teil perenimi ka palun? Guugeldasin kiiresti. Juhatuse esimees, sünniaasta 1949. Hm, minu emal 1927. Kõne katkes.
Kaks tundi oli telefon kinni. Palvetasin. Kella 11 paiku õhtul sain emaga kõnelda. Jah, ma tulin vannitoast, öösärgi väel, olin telefoni padjale jätnud. Tegin enne voodi üles, voodis vedeles mingi onkel, kes ütles, et tema jääb nüüd siia. Tema armastab mind. Jumal tänatud, et mul see kepp oli. Togisin teda senikaua, kui ta toast välja sain. Kõige ta laulujoruga.
Nii, ema, rahune, olen hommikul seal, kõik saab korda.
Ja jälle isa. Rääkisin talle loo ära. Ära muretse, laps, elul on omad plaanid. Inimene mõtleb, Jumal juhatab. Jaa, mäletan küll, kui sa tahtsid akadeemiast ära tulla, väheke enne oma surma. Ütlesid, et hakkad korkvendriks. Ma tollal ei teadnud, mis see on. No see on korgitükkidega täidetud kott, käib laeva ja silla vahele, nöörist või trossist punutud, tänapäeval ka lihtsalt autorehvid, parda kaitseks.
Aga sõimu tuleb igal juhul, nii laevalt kui ka sadamakailt. Ei maksa mitte muretsedagi.

Hilja Vee-Laine

Esmalt deso. Siis kingad jalast. Maskid.
Proua Hilja, teile on külalised.
Vaatan väikest tombukest voodiservas, hallid juuksed sassis, ei liiguta.
Hilja, tütar tuli! Oi taevake, sa pidid ju homme tulema. Oot, ma panen riidesse. Kuule, sind on ju kaks, oota, sind on kolm koguni. Jaa, ema, me oleme seekord kolmekesi. Siin on doktor Anne Minka, mäletad? No miks ma ei mäleta, tal nii head käed. Ja siin on Matu, su väimeespoeg, mäletad?
Oh Matikene, sind ma nii ootasin, ma tahtsin sulle midagi öelda; aitäh, millised kirkad punased lilled! Ja need präänikud, neid ma armastan.
Istu, Mati, siia ja palun paku prouadele ka. Ema, alustame doktor Minkast. Tal aeg kallis, vaja kliinikusse tagasi jõuda. Oot, kas ma panen riide siis?
Ei-ei, doktor Minka vaatab su siinsamas läbi. Mati suitsetab seni terrassil.
Kus Karu on? Karu on väljas, ta läks mustikale. Kõik on hästi, ema.
Luba end doktor Minkal vaadata.
Liisa, siin on retseptirohud emale, Paroxetin siis kell 6 nüüd, jah?
Siin on magusasjad, nimed kõik peal, jaokaupa, eks. Salvrätid panin öökappi, kaks pakki. Mähkupüksid, kuus pakki, need riidekappi.
Juustud panin külmkappi. Kas veel midagi?
Eks me suhtle doktor Minkaga, kui siirded ajus, siis teine käik sisse.
Kuula, Mati, nüüd mind, ma olen vähe vanem kui sina. Sa ei tohiks nõnda palju suitsetada, mäletad, kuidas isa sul läks. See on geneetiline.
Mis see on, mida sa viimati tegid, „Geeniuste maskimäng” või oli see „Surra kevadel”, Rothmann? Mul läheb juba sassi. Ah et Kafka. No Kafkat oled ju teinud juba, uuesti nüüd siis või? Kirjad isale, kirjad Milenale, ja kes see siis veel on — kirjad Felice’ile. Kui palju noid kirju siis on? Ema, rahune. Vaata, siin on koduaia õunad, panin vaagnale.
Ema, me läheme nüüd. Ma panen siis riide. Ei, ema, sina jääd siia, meie peame minema hakkama. Küll sa oled soe, kui sa kallistad nii. Kallista veel. Mis päev täna on? Teisipäev. Ei ole, täna on esmaspäev. Mis su nimi on? Vist oli Hilja. Jah, aga mäletad, kuidas mamma sulle nime pani. Isa arvas küll, et Hilja. Aga mamma oli just Peterburist tulnud, ütles, et nimesid peab olema mitu. Pojale pandi üks nimi, ja näed, mis juhtus. Kohe suri ära. Kaitset polnud peal. Su nimi on Hilja Vee-Laine. Nii tahtis mamma. Aga passis on ju Hilja. No passis on sul sünnikuupäev ka vale. Ära vaata passi, vaata elu. Sa oled ju nii tubli.
Kuule, laps, kuidas sul endal tervis on? Ema, paneme su pikali, nõnda on parem. Ei, ma täitsa seisan teinekord.
Sa pead ikka mulle rääkima, kuidas sul tervis on.
Paneme sind siiski pikali, ma tõmban sulle teki peale ja varsti on õhtusöök. Kus sa need kommid panid, mis Mati tõi? Need on siin öökapi peal, kausikeses.
Vaat need mulle meeldivad, on magusad.
Anne, kuidas veresuhkur oli? Praegu normis. Aga ma ütlen sulle ausalt, ta läheb vähiga, need jalahaavandid on kukepea selle kõrval. Siin võib üht-teist teha, et ei veritseks, aga… Kaua?
Ei tea. Pane ennast valmis.

Äraaetud hobused

Jaa, Ruudt. Höre Dich ganz gut, herrliche Ballnacht. Guten Morgen, liebe Sorgen. Väga kena kiri, tänan sind. Pilt oli ka muljet avaldav.
Mis mõttes. Sõna otseses mõttes.
Räägi lähemalt.
Ruudt, me oleme vanad sõbrad, ma ei pea su ees nägusid tegema. Kunstiakadeemia ei vaja mu teeneid enam, kolm aastat veel. Maskott või nii. Seda teatas mulle dekaan mingis pimedas akendeta ruumis. Rektor sõimas mu telefonitsi läbi kui lindprii, kuna ma olevat tema emakooli direktorit söandanud tülitada.
Mis sa jamad, tule Amsterdami ära, mul alumine korrus vaba.
Ma ei saa, Ruudt, mul siin mitu abivajajat.
Meil siin Euroopas on tavaks, et emeriitprofessoritesse suhtutakse aupaklikult ja nende töötasu…
Pea hoogu, Ruudt, minu töötasu professorina on 851 eurot bruto, jajaa, istu, ära kuku. Ma mäletan küll, mis Shanghais juhtus, oled ju suur mees. Valu oli suur. Kõik olime mures. Sinust rääkisid ka sinised puud.
Eesti on Euroopa vaid mõtteliselt. Surm minu kõrval siin käib, ei ta tagane päeval, ei ööl. Sügis, juba langevad lehed.
Iga jumala assistent võib su peale karjuda ja kaevata. Akadeemias on õigused vaid alampersonalil.
Kas see on teil ikka riiklik akadeemia?
Minu teada küll. Üks kuuest.
Mis, väikeses Eestis on kuus riiklikku ülikooli? Jah, nõnda on. Ma leian, et see on meie väärtus.
Kuidas ma küll sinu silmade tuld armastan, pimedal ööl kauge hämarus lahutab meid.
Kaugel uinuvas metsas. Lehvigu ta lausa musta kotkana taevas.
Tule ära, mis sa jamad, see on alandav.
Ei tule, Ruudt, ei saa tulla. See on mu koduülikool, siia ma jään, antagu või piitsa.
Kaunis „Tango nocturno”. Õnne sinu juurest leidsin. Kauneid tunde ma veetsin… Nõnda lihtne ja liigutav see.
Sa seda ikka tead, et äraaetud hobused lastakse maha?
Tean, Ruudt, tean. Külmad vihmaveed. Süda vaikib.
Karmid lumesajud.

Stepihundid on taga

Taga on hundid, ees on kuristik, olevat öelnud vanad roomlased.
Äärmiselt intelligentsete loomadena saavad hundid hakkama mitmesugustel maastikel ja erinevate toidulaudadega.
Peamiselt on hunt öise aktiivsusega loom.
Huntide pereelu on keeruline. Ja hunt on üpris monogaamne.
Karja koospüsimise ja distsipliini huvides kehtib üsna täpne võimuhierarhia. Kõiki tegevusi kontrollivad alfaisasloom ja alfaemasloom. Suuremates karjades järgnevad alfaloomadele beetaloomad. Beetaloomale järgnevad karjahierarhias noored ehk eelmise aasta kutsikad ning nendele järgnevad värsked kutsikad.
Beetaloomad on kõige tõenäolisemad kandidaadid karja juhi kohale, kui alfaloomadega peaks midagi juhtuma. Mõnikord võivad nad hoopis karjast irduda ning luua konkureeriva karja, kus just nemad ise etendavad alfaloomade rolli. Karjast lahkuma sunnib loomi tavaliselt sugutung, mille rahuldamine pole ilma alfastaatuses olemata võimalik.
Karja auastmed pannakse paika rohkem psüühiliste kui füüsiliste rituaalsete mängudega, nii sõltuvad need tihti loomade iseloomust, ka füüsilisest jõust ja üleolekust. Vahel valivad mõned loomad teadlikult karja kõige madalama auastme — oomega-koha, sest see on parem kui proovida ennast üksinda ära elatada. Igas karjas peab olema n-ö peksupoiss, kes võtab pinged maha. Tavaliselt on oomega-hundid karja kõige mängu- ja seiklushimulisemad.
Mäng — see on ju elu alus!
Kahjuks, mida ausam sa oled, seda rohkem võid haiget saada.
Isegi kui sa milleski süüdi pole. Poome enne üles, siis kuulame, mis tal öelda oli.

Porikuu. Alma

Ega Alma-tädil telefoni polnud ju. Tal polnud talus elektritki. Aga talu oli suur. Viljapuuaed iseenesest oli pilgule hoomamatu. Õunad-ploomid-kirsid, mis kõik veel. Taga kuuskede all oli saun. Selle ukse ees lasid venelased maha Alma abikaasa. Kui raksatas kõu. Ta oli saunas andnud varjualust mõnele heale sõbrale, metsavellele. Almale jäi poeg.
Poeg võeti peagi Vene sõjaväkke. Samm raskeks muutund järsul teel.
Aare saadeti koju tinakirstus. Alma rajas hauaplatsi Halliste kalmistule.
Mis talle jäi. Vaikne metsatare. Mõned kirjud kanad. Lehm.
Võtsin nõuks minna Almale külla ta sünnipäeval, 4. novembril. Kuigi kerge see just polnud. Esmalt Tartu-Viljandi buss. Siis Viljandist Apja.
Mõttes kirju kirjutan, ent… Edasi pilkases pimeduses Läti piiri poole.
Tundsin teed käsikaudugi. Penuja poole ja siis, kui on lagedam koht, vaja pöörata metsa. Seejärel tuleb peagi kole pori. Sealt tuleb üle saada. Edasi mööda põlluäärt, nii paar kilomeetrit. Veel pool tunnikest. Kuusemets. Kuusetukkade lõpus, seal ongi Alma talu. Kõik on pime. Koputan tasakesi elutoa ainsale väikesele aknale. Vaikus.
Tare uks pole lukus ega riivis. Jessameie! Kesse tulivad! Alma-tädi helehall sasipea ja valge öösärk särasid, kuigi oli pime. Ma tee kohe pannkuuki, murakamuusi om ka ja… Värsked munad on, na seie. Mene sahvri, kraabi säält liha, nood kered sääl ripvad vasakul. Põrmandul on pütt, sääl on vajutise all sieni soolas. Uut, ma too talrekut ja kahvle.
Lumivalgest linasest, tikanditega salvrätti vastu huuli surudes tulid küünlavalgel pisarad silmi. Tõenäoliselt on see kõige püham, kõige õilsam õhtusöök, mida oma elus olen kogenud. Muldpõrandaga köögis.
Hundinuiadega riidekapp, mille Alma-tädilt päranduseks sain, on seni meie toas. Sahtleid on mitu. Alumises sahtlis on fotod. Paremal õmblusasjad. Tee patsiendi testament, ütleb mees. Tuleb siis teha.

Leia veel huvitavat lugemist

Sergi Žadan
Armin Kõomägi

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon