Katkestusi pärast katkestust

Joosep Susi


fs: „Tätoveerimata inimene”.
EKSA, 2018. 70 lk.

Nullindate hakul toimus eesti luules mingi põhimõtteline teisenemine arusaamas, kuidas peaks luulet kirjutama, kuidas peaks kvaliteetne luule välja nägema. Vähemasti puudutab see ühte konkreetset poeetilist suunda, mille keskmes on/oli vaieldamatult fs-i looming. 2006. aastal üritas Tiit Hennoste siinsamas „Loomingu” veergudel tabada eesti kirjanduse muutusi, tendentse, tõstes luule perspektiivist esile just fs-i kultuslikuks saanud luuletuskogu „2004”: „Kui ma aga hakkaksin otsima kogumikku, mis võiks olla kõnesoleva aja sümboliks luules, siis saab selleks fs-i „2004”.”
Näib, et juba esimese fs-i nime all ilmunud koguga loksus paika võrdlemisi konkreetne käekiri, arusaam, mismoodi fs kirjutab, ja seegi, kuidas seda lugema peaks. Hennoste jätkab: „Eesti elu anno 2004: külmus, pori, vihm, alandus, sotsiaalne lämbumine elu solgis. Resignatsioon. Kirjutaja kõneleb. Kujund pole enam vajalik. Luule pole enam vajalik. On vaid sõnaks saanud liha.” Tõepoolest, sellise fs-iga on üles kasvanud nüüd vist juba mitu põlvkonda luulelugejaid, siinkirjutaja vaieldamatult nende seas. Võib muidugi nõustuda ka Mihkel Kaevatsi hiljutise arvamusega — mis ongi tolles arvustuses ainuke seisukoht, millega nõustuda —, et fs on kirjutatud suureks luuletajaks. Küllap võib siiani püsivas lugemisviisis näha ka nullindate retseptsiooni kurja kätt. Aga see pole oluline. Oluline on hoopis see, et fs-i kaks esimest raamatut on märgilised teosed, mis iseloomustavad vähemasti ühte laiemat suunda uue aastatuhande eesti luules.
Võib oletada, et väljakujunenud pilt fs-ist mõjutab ka „Tätoveerimata inimese” lugemist. Võib oletada sedagi, et tänavuse aasta „Loomingu” luuleülevaates kirjeldab Margit Tintso esmajoones just juba nullindatel kujunenud nägemust fs-ist, kui ta võrdleb tema luulet pildistamise või salvestamisega ning rõhutab representatsiooni vähest vahendatust: „Fs-i luulekeele ainukordsus tulenebki halastamatust neutraalsusest. Sotsiaalmeedia ajastul on tulnud käibele omadussõna „filtrivaba” ehk moonutamata, töötlemata, ilustamata (aga ka kolestamata). Fs on kahtlemata eesti filtrivaba luule esinumber ja keegi teine seesugust lähenemist eriti ei valda — ühiskondlikul pinnal kipuvad luuletajad minema enamasti koleduse või tumeduse rõhutamise teed. Fs-i värssides on asjad nii nagu nad on — iluta, inetuseta, tätoveerimata…”
Siin näikse ilmnevat kaks vastuolu. Esmalt võib tunduda paradoksaalne, kuidas saab tekst olla samal ajal filtrivaba (mis üldiselt viitab lüürilises luules justkui implitsiitse jutustaja kattumisele lüürilise minaga, spontaansele ja subjektiivsele sisemaailma representatsioonile) ja neutraalne (mis üldiselt viitab lüürilises luules justkui implitsiitse jutustaja ja lüürilise mina suuremale distantsile). Naljaga pooleks, paradoksi võiks lahendada võimalus, et fs on oma lüürilisuses tõepoolest midagi neutraalset, mingit sorti äraspidine isejäädvustav masin.
Teine vastuolu ilmneb Hennoste ja Tintso kirjelduste erinevuses. Kui viimane viitab neutraalsusele ja isegi objektiivsusele, siis Hennoste nägemuses „kirjutaja kõneleb” ja teeb seda lausa ebaproportsionaalselt mustades toonides.
Vastuolu on siiski näiline. Vahest just nende kahe lugemisviisi paralleelne aktuaalsus on üks fs-i poeetikat põhistavaid tunnuseid. Siinkirjutajale väljendab seda kõige selgemini raamatu „2004” esikaas, millel on väikeses formaadis foto vangla vahitorni meenutavast ehitisest, ja see annab võtme luuletekstide lugemiseks. Tekst-tekstilt hakkab vahitorn kujutama ühelt poolt inimese psühholoogilist vangistust, pealesurutud ja vastuolulisi käitumisnorme ning melanhoolse lüürilise mina suutmatust (või pigem: tahtmatust?) nendega kohaneda; teisalt peegeldab vahitorn lausuja positsiooni, fs-ile iseloomulikku kirjutamisstiili, mida põlistavad objektiivne ja kaine jälgimine, range pilk, välise keskkonna registreerimine. Järk-järgult tugevnevad seosed Jeremy Benthami panoptikumiga, ehitisega, mille keskel paiknevast vahitornist saab ülevaate kõigest, mis toimub. Panoptikumiga tugevdab seost teose moto — tsitaat George Orwelli romaanist „1984”. Isiklik ja ühiskondlik/üldine toimivad niisiis paralleelselt.
Küllap hakkas just selline esikaanemälestus kokku kõlama „Tätoveerimata inimest” raamiva tekstiga:

ma kirjutan sinule
tätoveerimata inimene
mul pole midagi uut öelda
sinu jaoks on see uus muster (lk 7)

Määravaks saab siin, kuidas läheneda sõnale „sina”. Näib, et variante on kaks: kui mõelda tintsolikult tekstile kui madala vahendatusega luulele, siis toimub midagi kummalist: sina kaotab abstrakt­suse (see pole enam keegi umbisikuline), tegemist on nüüd iga partikulaarse lugejaga. Mina — konkreetne lugeja — olen see, kellest ta räägib, tunnen end rünnatuna, mind raputatakse, lausuja näib vaatavat just mind, mõtlevat just minule jne. Ma ei nimetaks seda isegi lugeja samastumiseks, vaid pelgaks arusaamaks, et näpuga osutatakse otsejoones minule. See on võimas tekst! Ja küsimus, missugusel positsioonil on lausuja ise (kas ka tema liigitub tätoveerimata inimeseks või mitte), ei evi siin suuremat tähtsust. Tõsi, teoreetiliselt muudab selline potentsiaalne ambivalentsus katrääni veel mõjusamaks.
Tuleb aga tähele panna, et samal ajal on võimalik võtta „sina” kui tüüpilist pöördumist lüürilises luules: sina on keegi abstraktne, keda lausuja silmas peab, kes on tema lähedal, aga tegelikkuses ei aktualiseeru.
Just sellest kahetisest algpositsioonist vaadates joonistuvad välja mulle olulised pidepunktid, mis määravad fs-i luule esteetika nauditavama osa.

Objektiivne ja subjektiivne

Kuigi lüürilisuse (ja lüürilise luule) definitsiooni üle vaieldakse kirjandusteaduslikus ruumis endistviisi ja selle kohta leidub põhimõttelisi eriarvamusi, tulevad esile mõned kesksed tunnused, mis lüürilist luulet iseloomustavad. Vahest kõige sagedasemad neist on atemporaalsus, subjektiivsete sündmuste/tunnete/mõtete domineerimine väliste üle, vähene konkreetsusaste (representatsioon mõjub üldise ja ajatuna).
Fs-i poeetikas — vähemasti teksti pinnal — ei ole seni retseptsioonis mitmel puhul välja toodud artikuleeritud objektiivsus tegelikult kunagi objektiivselt peegeldunud: luule on tulvil epiteete, hinnanguid, sageli kohtab rõhutatult iroonilist või üleolevat tonaalsust, kujutatud tegelikkuse minoorsus on konstantne. Ometi võiks rääkida millest­ki sellisest nagu objektiivsuse mulje või illusioon, mis vastastikmõjus luuletuste lüürilise tonaalsusega loob fs-i poeetika vahest keskseima essentsi: lüürilise atmosfääri ja subjektiivse ruumi põhilised ehituskivid on just väliste (sekka siseilma) eri kategooria objektide registreeringud, mida võimendatakse lihtsa ja kogu fs-i loomingule iseloomuliku kontrastsusprintsiibiga. Näiteks lõpuosa luuletusest, kus kirjeldatakse küllaltki neutraalselt hotelle:

puhastusvahendi lõhn
kauged kõnekatked
lummus ja ootus

ja mittemidagi
valged toad ja ribakardinad
hämarad koridorid

mõttetud majad
kuidas ma jälle olen siin
no aga miks ka mitte
hotellid
ma armastan teid

kummituslikud kindlused (lk 23—24)

Pööre, katkestus luuletuse lõpus pöörab fookuse väliselt sisemisele, triinsoometsalik loetelu teiseneb retroaktiivselt lüüriliseks, nihutab varasemad osutused üldisele tasandile. Selgub, et need osutused toimivad ühtaegu lüürilise mina subjektiivse sisemaailma peegeldustena. Fs-i luules toimivad samamoodi ka pikemad narratiivsed tekstikorpused: kõik see on ehitusmaterjal lüürilise atmosfääri loomeks. Näeme, kuidas narratiiv ja lüürilisus ei vastandu kuidagi, vaid vastuoksa, esime­se kaudu ehitatakse üles teine. Tulemus on see, et igasugune partikulaarsus võib fs-i luules saada kohemaid üldiseks.
Niisiis näib fs objektiivse pildistajana eeskätt seetõttu, et välise maailma registreerimine on sisemise või üldise teenistuses, mis tahes või tahtmata — nagu lüürilise luule puhul sageli rõhutatud — tekitab usaldusväärsust (siseilma kirjeldus on igal juhul usaldusväärne, selles on kummaline kahelda). Aga usaldusväärsuse ja objektiivsuse mulje põhineb paljuski sellel, et välised osutused kehtivad ka sisemaailma kohta. Olgugi nad tegelikkusega võrreldes väga subjektiivsed.
Hennoste ja Tintso lugemisviisid ei märgi sestap niivõrd fs-i muutumist kui kahte teineteist mitte välistavat lugemisstrateegiat: tekstid on ühtaegu nii objektiivsed, partikulaarsed ja temporaalsed kui ka subjektiivsed, üldised ja atemporaalsed. Fs-i (varasem) võlu peitus paljuski just nende samaaegsuses.

Verbipõhine värss ja katkestus

Mainekas Ameerika kirjandusteadlane Brian McHale pakkus aastatel 2009 ja 2010 kahes artiklis välja metodoloogia, kuidas analüüsida narratiivi lüürilises luules, unustamata sealjuures luulet kui sellist traditsiooniliselt iseloomustavaid tunnuseid.
McHale on veendunud, et luule põhitunnuseks, mis eristab teda teistest žanritest, on eri tekstuaalsetel tasanditel esinev katkestus (värsirea lõpp, stroofide vahe jne), mis on „poeetilise tähendusloome peamine mootor”. Niisiis on luule mõõduks (measure) tema „väikseim tähendusele vastuseisev ühik”: „Mõõt määrab, kus poeetilises tekstis avanevad lüngad, ja lünk on tähendusloomes alati provokatsioon. [—] lugeja tähendusloome aparatuur peab sisse lülituma, et lünk ületada.” Seega on eri luuletustel erinev mõõt (modernistlikud fragmentaarsed tekstid on näiteks sõnamõõdulised; traditsiooniline silbilisrõhuline luuletus värsimõõduline. Oluline on see, et peale mõõdu on luules tavaliselt ka vastumõõt (countermeasure) — katkestus ühel tasandil mängitakse vastu katkestusele teisel tasandil. Vahest kõige lihtsam näide on traditsiooniline siire, kus värsi vastumõõt on lause.
Kui vaadata fs-i luuletusi kui terviktekste, ilmneb läbiv võte, kuidas tähendusloome katkestusel põhinedes aktiviseerub, kuidas toimivad mõõt ja vastumõõt. Fs-i luule on valdavalt värsimõõduline, mis omakorda on ühe lauseosa mõõduline. Nimetan seda parema puudumisel verbipõhiseks värsiks, mis kipub tekitama võrdlemisi kõnelähedase mulje, lauseosa katkestatakse harva, värsipiirid kattuvad lause piiridega. („Luule pole enam vajalik. On vaid sõnaks saanud liha,” kirjutab Hennoste. Võime rääkida ka nullstiilist, nagu Rummo kunagi.) Näiteid võib tuua paljudelt lehekülgedelt. Näiteks (luuletuse lõpp):

tule ja kallista uusi tooteid
tule ja kallista kasutatud systlaid
tule ja täida maailm
armastusega
ma leian endale teise maailma (lk 11)

Tähendusloome intensiivistub hetkel, mil esimestes värssides püsinud terviklause sihitise koha pealt katkestatakse. Ja teisal (samuti luuletuse lõpp):

inimesed tapavad endas inimest
inimesed ehitavad suuri maju
inimesed ehitavad suuri myyte
inimesed ehitavad suuri inimesi

kuid need
kes olid surnud
on surnud ikka veel (lk 31)

Tekib kõnelähedane lihtne rütm. Muutus toimub peaaegu alati luuletuste lõpus. Katkestusega („armastusega”; „kuid need”) mõõt teiseneb: värss jääb lühemaks (fraasi- või sõnapõhiseks), varasem mõõt teiseneb vastumõõduks ja lugejal ei jää muud üle, kui muuta katkestus tähenduslikuks. Just need on olukorrad, kus toimub fookuse nihkumine, lüürilise atmosfääri tugevnemine, tekib võimalus varasem retrospektiivselt ümber hinnata.

Tätoveerimata inimene

Mulle on viimasel ajal tundunud, et eesti luuletajad on väga tervemõistuslikud ja toredad. Vähemasti jääb selline mulje, kui lugeda intervjuudest nende kainet ja vähese pretensiooniga juttu (fs, Kasemaa jt). Mulle sümpatiseeris väga Maia Tammjärve usutlus fs-iga hiljutises „Müürilehes”. Küll aga tekitasid kummastust luuletaja sõnad, mis puudutasid luulekogu peamist kujundit:
„„Tätoveerimata inimese” puhul lubasin ka endale sellist pealkirja, et kui keegi otsib sellele diipi tähendust, siis jõudu talle, aga minu arust jääb ta natuke narriks (naerab). Seesama sõnapaar kordub erinevates tekstides ja tal on iga kord erinev tähendus, ja vahepeal tal ei olegi eriti tähendust, ta on lihtsalt mingisugune mäng. Ei tasu väga programmilist sõnumit sisse või taha lugeda.”
Ehk tõesti ei olnud autori taotlustes mingit programmilist kontseptsiooni, aga luuletusraamat kipub olema pärast avaldamist siiski väga autonoomne. Raamatus hakkab tõepoolest seesinane kujund (tätoveerimata inimene) korduma, miska mängib see paratamatult tähendusloomes kaasa. Sõltumata, kas autor seda kuidagi taotles või mitte. Liiati tekib siin sild varasema luulega, sedasama kujundit on fs ju varemgi kaks korda kasutanud, muu hulgas kultuslikus tekstis „fs — kes ta on ja kust ta tuleb” .
Kuivõrd fs-i kahe viimase luuleraamatu vahele jääb terve kümnend, võib oletada, et mõningasi muutusi on esteetikas siiski toimunud. Võrreldes varasemaga on suurenenud kujundi roll. Õieti ei ole ma päris nõus Hennoste väitega, et fs-i luules ei olnud varem kujund olulisel kohal, aga viimases kogus ehitatakse suurem osa tekste üles mõne kesksema kujundi ümber. Sellegi kaudu luuakse lõpuks lüüriline atmosfäär. Vaatame:

inimeseks olemise kurbust
ei saa sõnadesse panna
seda saab näha
neid kylmunud
avatud suuga nägusid
suurte supermarketite
kalalettides (lk 13)

Üldised teemad ja poeetiline võttestik kattuvad. Taas kohtame hetki, mil kõnelev subjekt end lammutab, ikka on kesksel kohal kordused, loetelud ja abstraktsete kategooriate selged vastandused, jätkuvalt on esiplaanil olevikuline representatsioon.
Mõni muutus on siiski: armastus- ja andestustemaatika on võrreldes koguga „2004” taandunud, samuti ka eksplitsiitne ja ründav sotsiaalkriitika. Vähenenud on meie-vorm ja pöördumised. „Tätoveerimata inimene” koosneb kolme tüüpi tekstidest, millest kaks esimest peegeldavad paljuski ka varasemaid kogusid: a) lihtsatel vastandustel või loeteludel põhinevad pikemad tekstid; b) kõrge narratiivsusastmega tekstid; c) iroonilised, humoorikad aforistlikud või arvisiialikud epigrammilaadsed vahepalad, mis panevad õlgu kehitama.
Lõpetuseks. „Tätoveerimata inimene” on võrreldes autori varasemate luuletuskogudega üksluisem. Just see võib olla põhjus, miks paljud fs-i uues luulekogus pettuvad. Eriti need, kes ootavad niisama mitmekülgset ja jõulist poeetikat nagu eelmistes raamatutes. (Olgu öeldud, et arvustuse tööpealkiri oli „Lati alt läbi”.)

Leia veel huvitavat lugemist

Pirkko Saisio
Annie Saumont
Friedrich Hölderlin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon