Kiri noorele luuletajale

Kätlin Kaldmaa

 

 

 

 

Joanna Ellmann: „Olemise maa”.

„Omailm”, 2017. 80 lk.

 

Tere, noor luuletaja!

 

Kõigepealt tahan kinnitada, et olen su raamatut lugenud. Sealjuures mitte üks kord lehitsenud, vaid mitu korda lugenud, tõepoolest lugenud, olen oma kaasaelamise mootori ikka ja jälle täisvõimsusel tööle pannud, et „Olemise maa” siseteljeni jõuda. Olen üritanud kõikvõimalikke vahendeid kasutades selle metafoorivoolu sisse pääseda, aga probleem tundub olevat selles, et see vool voolab mis hirmus, ent ei vii mitte kusagile. See keerleb ümber omaenese naba, pakkumata maailmale ja lugejale midagi uut. Suurelt jaolt on see mõningate muinasjutuliste detailidega segatud algklasside loodusõpetus. Nagu näiteks nii eesti kui ka kõikvõimalike maade rahvaluulest pärit suur madu nimeta luuletuses leheküljel 36:

 

ja sina näed et ta lamas uksel

mis läheb kivist otse

maa sisemusse

sa tead

et seal all

ongi su kodu.

 

Looduse poole pealt võib näiteks tuua nimeta luuletuse leheküljelt 29:

 

igal aastal on hetk mil murduvad

puuvõrad oksad langevad alla

selleks et toita enesega maad

 

No mis sa selle peale oskad kosta. Kui siinkirjutaja veel laps oli, teadsid maalapsed kaheaastaselt, et nii need asjad looduses käivadki.

 

Seesama luuletus lõpeb nõnda:

 

kuulatada siis niiviisi enese

sisemist vaikust

täidab see terve maa

oled soojas

enese sees

kodus

 

Need kuus rida sõnastavadki „Olemise maa” keskse idee. Selle raamatu autor on nii sügavalt süvenenud iseendasse, et sel enesessesüvenemise uroborosel ei jää muud üle kui omaenda saba süüa. Väljapääsmatuse ring.

Oleks „Olemise maa” mõne noore luuletaja teine raamat, suhtuksin sellesse ilmselt teistmoodi. Siis oleks see samm noore inimese eksistentsiaalsete eneseotsingute teel, kus ta üritab end defineerida loodusega ühekssaamise kaudu. Seda küll mitte väga edukalt ja banaalseks kiskuvate lõputute metafooride abil, aga olgu, ikkagi noor inimene ja otsingud ja teine raamat (teise raamatu sündroom). Probleem on aga selles, et „Olemise maa” on viies raamat luuletajalt, kelle esimene luulekogu ilmus juba üheksa aastat tagasi.

Et paremini mõista, uurisin metatekste. Ühest intervjuust selgus, et sa tegeled päevas viis-kuus tundi meditat­siooni ja hingamisharjutustega, ikka selleks, et endaga paremini ühenduses olla. Kas selle kivi all see uroboros peidus ongi? Ainult iseendasse süüvides kaugele ei purjeta. Kust peaksid sellisel puhul tulema mingisugusedki mõjutused, mis loomingusse midagi uut tooksid? Seda iseäranis noore inimese puhul. Mitte et looduses ja inimese sidemes sellega oleks midagi halba. Ma olen maal sündinud ja kasvanud ja looduse põnevad ringkäigud on mulle maast-madalast tuttavad, olgu tegu hiirte, sipelgate või kitsetalledega. Looduse ringkäigus on surm elu teenistuses, aga säärasest loomulikkusest raamatus väga ei räägita.

Et mulle meeldib maailma paremaks paigaks teha ja muredele lahendusi pak­kuda, selle asemel et nende sees lõputult vaevelda, siis sõnastan siinkohal mõne selle raamatu puhul väljajoonistuva probleemi ja neile sobiva lahenduse.

Kõigepealt üks loovinimese põhitõde­dest: kui tahad millestki kirjutada, oleks hea natukenegi sellealast uurimistööd teha. Kui tahad kirjutada looduse ja inimese suhetest, loe, mida sel teemal on varem kirjutatud. Mis maailmakirjanduses selles vallas parajasti toimub. Mina soovitaksin sellele teele asunud kirjanikule lugeda näiteks šoti autorit Kathleen Jamiet, kes on kirjutanud niihästi väga head ja auhinnatud loodusluulet kui ka esseesid. Muide, tema loodusesseede raamat ilmub järgmise aasta alguses eesti keeles. Loe Alice Oswaldi luulet, näiteks tema jõeluuletust „Dart”. Puude ja metsa siseelu kaemiseks on puhtas eesti keeles olemas Peter Wohllebeni „Puude salapärane elu”, meie oma Hendrik Relve raamatutest rääkimata. Inimese ja looduse vahekorrast kõneleb ka ajalehe „Helsingin Sanomat” selleaastase debüüdipreemia pälvinud Pauli Tapio luulekogu „Varpuset ja aika”. Tegelikult soovitaksin üldse lugeda rohkem soome luulet. See, kui teadlikult lähenevad paljud sealsed autorid luule kirjutamisele, kirjutamisele üldse, on siitpoolt vaadates erakordne ja tähelepanuväärne. Kirjanikul nii nagu igal loomeinimesel on tarvilik lugeda raamatuid, käia kinos ja teatris ja kontserdil ja saada kuhja­kaupa mõjutusi igast eluvaldkonnast.

Siinkohal tsiteeriksin inimest, keda julgen nimetada oma luulekirjutamise õpetajaks, ja see on briti luuletaja Philip Gross, isa poolt eestlane. Olen käinud kahel tema peetud luule loovkirjutamise kursusel Tallinna ülikoolis. Tema esimene kursus on eesti luulelugu juba omajagu muutnud ja teise viljad praegu küpsevad. Philip Gross rääkis: „Kõigepealt tuleb noortele kirjanikuks pürgijatele anda hunnikute kaupa raamatuid lugeda.” Mina (olin just kohtunud terve hulga noorte kirjutavate neidistega, kes kõik ütlesid selle ühe ja sama lause): „Aga selle peale nad ütlevad, et nad ei taha lugeda, sest nad ei taha liiga palju mõjutusi saada.” Philip Gross: „Aga vaat just selle pärast peavadki lugema, et mõjutusi saada.”

Ja olemegi jõudnud järgmise olulise punktini: loovkirjutamise kursused. Neid korraldatakse praegu juba igal pool, Eestis kahjuks väga juhuslikult. Tarvis oleks pikemaid ja põhjalikumaid loovkirjutamise kursusi, mis keskenduk­sid eri žanridele, alustades luulest ja lõpetades romaaniga. Ma tahaksin väga, et sa saaksid mõnele sellisele kursusele minna ja et see oleks vähemasti viis päeva pikk. Seda energiat, mis sellises loomingulises paigas tekib, ei saa kusagil mujal kogeda. Oluline on saada ja jääda avatuks. Ja mis puutub soome luulesse, mida eespool mainisin, siis olen kindel, et see on sellepärast teistsugune kui meil, et Soomes on väga suur hulk kirjanikke saanud dramaturgi hariduse ja teinud läbi kõikvõimalikud loovkirjutamise kursused. Tuletaksin veel meelde, et ka viimane Nobeli auhinna pälvinud kirjanik Kazuo Ishiguro õppis East Anglia ülikoolis loovkirjutamist.

Ma loodan, et sa loed ja kirjutad ja teed edasi asju, mida sa hästi oskad, ja õpid juurde neid, mida veel ei oska. Isegi kui sa praegu mu peale hästi kurjaks saad. See läheb mööda. Ma sain oma elu esimese ja tähtsaima kirjutamise õppetunni, kui ma kunagi ammu oma käsitsi kirjutatud luuletusi oma toonasele poisile näitasin. „Kui banaalne,” ütles ta ühe luuletuse kohta. Kus ma alles solvusin! Ja siis läksin Tallinnasse ja töötasin terve talve, päevad ja ööd. Neist uutest luuletustest sai mu esimene raamat.

 

Tervitustega

Kätlin

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

Martin Luther
Kęstutis Navakas
...

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon