Kirjad sõgedate ajast

Kaupo Meiel

 

 

 

 

Veiko Märka: „Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas”.

„Petrone Print”, 2016. 134 lk.

 

Eesti kirjanduse äärealade armastatud meistri Veiko Märka elu on ilmselt sama kirju, teravmeelne ja tragikoomiline kui ta loomingki, mistap on ta üks neid, kelle autobiograafia puhul on lugejal, kes mingilgi määral Märka tegemistega kursis, suured ootused. Võib-olla põhjendamatult suured, kuid Märka ise on selleks alust andnud, luues teadlikult või teadmatult legendi Veiko Märkast, ja see ületab mastaapsuselt päris Veiko Märkat.

Märka päriselt ja legend temast võiksidki kõige paremini kokku kõlada autobiograafilises vormis, et Märka talendi austajad või sellesse külmalt suhtuvad lugejad saaksid kaks ja kaks kokku panna, jõudmaks viimaks ometi selgusele, kes on Veiko Märka ja mis on Veiko Märka fenomen.

Aja lugu

 

„Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas” kuulub „Petrone Prindi” raamatusarja „Aja lugu”, milles on ilmunud juba märkimisväärne hulk mälestusteraamatuid. Neis teostes meenutavad pigem tuntud kui tundmatud kirjainimesed oma lapsepõlve või mõnd muud konkreetset ning millegi poolest erilist ja kompaktset eluetappi.

„Aja lugude” sarjast on kenasti vastu võetud näiteks Kristiina Ehini „Paleontoloogi päevaraamat” (2013), Viktoria Ladõnskaja „Lasnamäe valge laev” (2013) ja Andrei Hvostovi „Sillamäe passioon” (2014). Samuti on sarjas oma minevikku rännanud Maimu Berg, Jelena Skulskaja, Peeter Sauter ja teisedki.

„Aja lood” on tervikuna hästi läbi mõeldud sari, mille autorid on professionaalsed kirjutajad, mitte mingid blogisusserdajad või lihtsalt kuulsad ja kummalised, kelle elu on lapsepõlvest saati sihikindlalt liikunud elulooraamatu kirjutamise või kirjutada laskmise poole.

„Petrone Prindi” sarja teeb lisaks kvaliteetsetele autoritele sümpaatseks see, et lahti kirjutatakse Eesti lähiajalugu, taotluseta see võimalikult ilusaks või vastupidi võimalikult koledaks kirjutada. Suur ajalugu koosneb väikestest lugudest ja muutuste tormid saavad sageli alguse muutuste tuuleiilidest väikestes keskkondades, unustatud paikades ja unustatud inimeste tegemistes. Personaalsetest kogemustest lähtuvad vaated mikrokeskkondadesse, nagu Lasnamäe, Sillamäe, Tallinna Moemaja ja hullumaja, pakuvad lähiajaloo mõistmiseks palju mõjusamat, siiramat ja vahetumat materjali kui tõsiteaduslikud ajalooülevaated või puhtakujuline ilukirjandus, mis isegi parimal juhul jääb vaid konstruktsiooniks.

Väga personaalseid, täielikule ausu­sele pretendeerivaid raamatuid kummitab aga kirjutaja mälust tingitud oht meenutada mõne või mõnekümne aasta tagust aega teisiti kui ea- ja teekaaslased. Mälu on sama isiklik kui sissekantud kingad, mis võisid alguses olla äravahetamiseni sarnased teiste sama sarja kingadega, kuid lõpuks võtavad need ikka kuju konkreetse jala järgi. Nii nagu iga inimene kõnnib omamoodi, nii ka mäletab iga inimene omamoodi.

Muuseas, vahelepõikena, Eestis on ilmunud teinegi raamatusari pealkirjaga „Aja lugu”. Seda üllitab kirjastus „Grenader” ja selle olemusest annavad aimu sellised pealkirjad nagu „Võitlustest Esimeses maailmasõjas ja kindral Kornilovi väes” (Juhan Tõrvand, 2009) ja „Minu sõjamälestused” (Richard Säägi, 2007).

Märka 1986

 

Veiko Märka raamatu pealkirja esimene pool „Minu 1986” esitab konkreetse ajahetke, millest autor soovib kõnelda, ja pareerib võimalikud etteheited selle kohta, et tema mälestused nimetatud aastast erinevad lugeja mälestustest. „Minu 1986” kui „Märka 1986” ei pruugigi kattuda kellegi teise aastaga 1986. Subjektiivsusest, mis on mälestusteraamatute puhul nii viga kui ka voorus, saab eriliselt rõhutatuna kaitsevall ja see ei lase kellelgi oodata selget ja objektiivset ajalookäsitlust. Pealegi on Märka kirjanik, mitte kroonik.

Mälu subjektiivsust rõhutab veelgi raamatu moto, mis pärineb Daniil Harmsilt: „Mälu on üldse kummaline nähtus. Kui raske on midagi meelde jätta ja kui kerge ära unustada! Ja mõnikord on nii, et meelde jääb üks asi ja meelde tuleb hoopis teine asi. Või jääb midagi suurte raskustega, aga see-eest kindlalt meelde, ja pärast ei suuda mitte midagi meenutada. Nii juhtub ka. Ma soovitaksin kõigil oma mälu kallal tööd teha.” (Lk 5.)

„Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas” ei käsitle siiski ainult ühte konkreetset aastat ja selle veetmist hullumajas. Oodatult annab Märka ülevaate olukorrast Eestis, Nõukogude Liidus ja maailmas enne 1986. aastat ja pärast seda. Ajaloolise konteksti loomiseks kasutab autor oma isiklikke mälestusi, selgitusi selle kohta, kus ja kellega ta lapsepõlves elas ja lävis, ning iseloomulikke tsitaate toonasest ajakirjandusest.

Kui jutustaja isiklik lugu kulgeb ladusas sirgjoones ja pigem emotsionaalselt kui faktikeskselt, siis lehelugude tsitaadid tsementeerivad tihedat seotust täpse ajahetkega. Märka on varemgi oma kirjutistes, eelkõige ülevaateartiklites, ilmutanud hämmastavat vilumust töötada läbi hulga algmaterjali ja leida värvikaid detaile, millega oma lugu illustreerida. Samamoodi on tsitaadid valitud raamatusse väga oskuslikult ning kõnelevad nõukogude aja olemusest rohkemgi kui väikeses maakohas võrsunud autori lapse- ja noorpõlve meenutused.

Näiteks Rein Ristlaanelt pärineb lausa geniaalne tsitaat 1986. aasta kohta, mis algselt ilmus „Sirbi ja Vasara“ 1987. aasta esimeses numbris: „Möödunud aastal lõpetasime joomise, sellel haltuura, järgmisel aastal hakkame tööle.” (Lk 17.)

Eesti toonase noortekultuuri veidratest õitest annab palju parema pildi kui Märka kirjeldus väikesest joomaseiklusest kohalike pungikangelastega kellegi Heiki tsitaat ajakirja „Noorus” 1986. aasta 4. numbrist: „Punkar olla on nii tore, pole mingit muret, kust saaks tosse või kuhu pusa maha müüa. Ma ei hinga aure ega joo palju ja teen mida tahan. Praegu olen 17-aastane ja kavatsen olla veel aastajagu punkar. Mis tuleb peale ajateenistust, seda näitab aeg. Kindel on see, et ärikaks ma ei hakka.” (Lk 79.)

Kõik see, mida autor kirjutab nõukogude aja ja olude kohta ja mis eelneb jutule sellest, kuidas ta tõepoolest tiigriaasta hullumajas ehk Tallinna Vabariiklikus Psühhoneuroloogiahaiglas veetis, võtab raamatust enda alla enam kui poole, ning see ongi ilmselt raamatu suurim viga, et sellest, millest „Minu 1986” peaks rääkima, räägib see õigupoolest üsna vähe.

Kogupilti vaadates võib öelda, et Märka libiseb paljustki toimunust üsna pealiskaudselt üle. Mõneti on see arusaadav, sest hakata nõukogude korra viimaseid tõmblusi täpselt lahti kirjutama tundub praegu veel kuidagi tarbetu, suur hulk lugejaid mäletab — kuigi igaüks omamoodi — neid aegu kindlasti päris hästi. Teisalt ei saa õhustikku loomata jätta ja märgilisi, olulisi sündmusi maha vaikida, sest nõnda jääksid eraelulised juhtumused justkui aja ning ruumita vaakumisse.

Autori väike otsustamatus, mida kirju­tada ja millele keskenduda, on tajutav terves raamatus. Mõnel juhul on päris kahju, et põnevana tunduv seik on ainult ära märgitud ja jäänud põhjalikumalt kajastamata. Lause „Nooruse ja Pikriga tekkis mul päris korralik kirjavahetus minupoolsete kaastööde ja nendepoolsete viisakate äraütlemiste näol” (lk 65) teeb päris uudishimulikuks, aga teema sealsamas ei jätku ja uudishimu kohe ei rahuldata. Õnneks ei jää siiski kõik olulisena tunduvad teemad jätkuta, kirjavahetust „Pikri” ja „Nooruse” toimetajaga kajastatakse hiljem, kuigi põgusalt, ja see on täpselt nõnda huvitav, kui loota võis.

Kramplik kinnihoidmine põhiteemast ning enese leppimatusest inimvaenuliku ja vabadust piirava režiimiga demonstreerib autori soovi lugu võimalikult ühtses joones ära rääkida, kaldumata tempot muutvatesse arutlustesse või meenutustesse. Võte töötab, kuid sel on ka oma varjukülg, sest ei loo lugejale võimalust hinge tõmmata ja end veidi autori vabade assotsiatsioonide voogudes loksuda lasta. Märka on süstemaatiline ja korrektne autor. Tema loodud struktuur ja kasutatav stiil võivad lugejale sobida või mitte, aga tuleb tunnistada, et tervik on hoolikalt komponeeritud, kuigi puhuti detailide elavaks kirjutamata jätmise hinnaga või siis lausa faktilise ebatäpsusega, nagu Matthias Rusti (õige oleks Mathias Rust) maandumine Punasel väljakul purilennukiga (õige oleks ühemootoriline „Cessna”) leheküljel 22.

Ülelibisemiste või põnevate teemade kõigepealt mainimise ja alles hiljem libisemisi lahkamise kõrval on raamatus kahtlemata palju teemasid või seiku, mis võetakse ette ja räägitakse lahti venitamata. Meeldejääv on põhjendus, miks jutustaja otsustas kõrgkooli keemiat õppima minna: õpetaja destilleeris tagaruumis alkoholi. „Kui õpetaja tunni ajal vahepeal tagaruumi kadus ja sealt tagasi tuli, muutusid tema silmad tunduvalt säravamaks ning kõne hoogsamaks. See oli juba päris arvestatav argument, et keemiat tõsisemalt võtta.” (Lk 48.) Samas tsitaadis kajastub väga ilmekalt Märka stiil, milles on hillitsetud irooniat ja üle vindi keeratud korrektsust, nagu ka näiteks kõrvalleheküljel leiduvas väljendis „mittealkoholivaba pidu” (lk 49).

Märka iseloomuliku — pigem kolumnistliku kui humoristliku — jutustamislaadiga tuleb veidi harjuda, sest see võib mõjuda poosina, kuigi tegelikult on siiras ja loomulik. Kahjuks aga kipub tema stiili pealtnäha lõputu kergus paradoksaalsel kombel omaenese raskuse all painduma, puhuti isegi murduma.

Luuleloomingus ja kalambuurides on Märka väga vilka ja teravmeelse keelekasutusega, ta on selles vallas üks Eesti parimaid ning haritumaid, kui mitte kõige parem ja haritum, aga Tartu-NAK-ilikud keelemängud jäävadki tema muusse loomingusse. „Minu 1986” on siiski tavatekst või isegi tarbetekst, mis ei ole hinnanguline, vaid kirjeldav määratlus.

Märka autobiograafilise teose ilmumine pani tõepoolest raamatult väga palju ootama, isegi põhjendamatult palju. Raamatus ei leidu pikka ja ülimalt groteskset olukirjeldust hullumajast kui viimasest vabaduse kantsist vabaduse kaotanud maal, kuigi just sellest „Minu 1986” eelkõige kõnelebki. Seda oleks justkui oodanud, aga ometi on hea, et Märka põhjendamatutele ootustele ei vastanud, vabaduse demonstreerimine seegi.

Veiko Märka raamat on kindlasti loetav kui ühe vaieldamatult andeka ja empaatilise inimese arengulugu, jutustus nutikusest ja unistustest, isegi kui unistus piirdub sellega, et homne päev ei oleks oluliselt hullem kui tänane. Märka ei ole loonud monumenti kaheksakümnendate aastate Eestile, küll aga kribanud vaba käega grafiti selle poodiumile, ning nagu elus endaski sageli juhtub, on grafiti huvitavam ja humaansem kui monument ise.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Kirmen Uribe
Mihkel Mutt
Jean-Philippe Toussaint

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon