Kirjandus või mitte?

Linnar Priimägi

 

 

 

 

 

Krzysztof Zanussi filmis „Imperatiiv” palub noor matemaatikaprofessor Jumalat: „Läkita mulle märguanne!” Mispeale vastasmaja katuselt libiseb lumelaam. „Ah,” puhkeb noor mees naerma, „see on ju ainult füüsika!” Üks on fakt ja teine tõlgendus.

Kaur Kenderi õigeksmõist kohtus on nüüd fakt. Aga tõlgendus? Mida see tähendab, millise pretsedendi loob?

Ma olen Kauriga alati saanud mõtteid vahetada, me oleme selleks piisavalt erinevad, meil on, mida. Kurvastan alati, kui näen tema seletamatutest allikatest tulvavat entusiasmi raugevat, ta rämedust sametistuvat, ta nooruslikku sitkust taltuvat. Aga siis on ta ikka tulnud jälle puhanuna, provokatiivsena, väljakutsuvana nii nagu omal ajal aguli koduõues akna taga vile, mis tähendas: „Kas välja saad tulla?”

Mulle ei meeldi see Kaur Kenderi tekst, milles prokurör Pähkel kahtlustas „lapspornograafiat” (no mis sõna see olgu!). Enam ei loeks ka Pierre Louÿs’ teatavaid teoseid. Aga küsimus on kunsti, ilukirjanduse sõltumatuses, mis on sõnavabaduse kunstiline analoog. Sõnavabadus on niikuinii meil deklareeritud. Nüüd deklareeritakse, et kunstiline sõna on veelgi vabam kui mittekunstiline — licentia poetica! Järelikult taandub küsimus kunstile: kas on kunst või ei ole?

Kunst on mõne meelest midagi tinglikku, elust eraldi hõljuvat. Sõnad, millest on tehtud kirjandus, ei ole mitte päris, vaid fiktiivne tegelikkus. See oli dekabristide protsessi ajal Pjotr Vjazemski argument, kui ta lükkas „kindlalt tagasi võimaluse, et sõnade eest võidaks kohut mõista nagu sooritatud tegude eest” (J. Lotman, Vestlusi vene kultuurist 2. Tlk Kajar Pruul. Tänapäev, 2006, lk 165). Sama väite toel tahtis Oudekki Loone riigikogus a priori dekriminaliseerida Kaur Kenderi kaasuse ettekäändel igasuguse kunstilise teksti. Niisiis küsimus on jällegi, ikka jälle kunstis. Kas see tekst on kunst või ei ole?

Muidugi mõistab iga talumeeski, et mitte iga tekst pole kunstiline. Ta lähtub seejuures sellest tervest mõistusest, mida me nimetame talupojatarkuseks. Tõesti, tolle tarkuse kaaludel on üks tekst kirjandus ja teine ajakirjandus. Üht tuleb austada, teist uudistada. Üks nagu jääb, teine on asendatav. Igal aastal ilmub uus kalendriraamat, millest võib teha väljalõikeid, aga mida ei köideta nahka ega säilitata puhvetkapi klaasi taga.

Me peame leppima, et kunstil on omad tunnused, mis teda eristavad mittekunstist. Need omadused ei ole strukturaalsed (esteetika normid muutuvad, kunsti olemus mitte), vaid funktsionaalsed. Esiteks, kunst ilmub ainulaadsena. Ka siis näiteks, kui poisike retsiteerib sümpoosionil Homerost või kui teatris etendatakse või ka omaette loetakse kes teab kui mitmendat korda juba Phaidra lugu kunst ilmub ainukordsena. Ja mis ta teeb? Siin ongi konks.

Kui kunst on igas oma ilmumis ainuline ning uus, siis peab ta inimest muutma kas ülendama või alandama. Kui ta kumbagi ei tee, siis pole ta uus, vaid lihtsalt vana kordus.

Aga alandada saab inimest ka argipäevas, see ei ole mingi kunst. Seevastu iga akt, mis argipäevaski inimest ülendab, muutub kunstiks selle sõna kõige üllamas tähenduses alates hiilgavast käsitööst (kingsepakunst! kokakunst!) kuni õilsa žestini, mis vääriks dramaturgi sulge. Kunst on see, mis inimest ülendab, mitte ei alanda ega madalda.

Kumba teeb Kaur Kenderi tekst?

 

Me räägime kirjandusest. Mitte iga tekst pole kirjandus kunstilises, ilukirjanduse mõttes. Kuidas ära tunda kirjanduskunsti, licentia poetica’ga kunstilist kirjandust kõikide tekstide ookeanis? Siin varitseb taas oht langeda normatiivsesse esteetikasse. Aga esteetilised normid muutuvad ajapikku — et nos mutamur in illis. Ma arvan, et ainus kindel kriteerium, mis eristab ilukirjandust, võiks olla apofaatiline: (ilu)kirjandus on see, millel puuduvad ajakirjanduse tunnused. Kui mingi tekst võiks mingi tunnuse alusel käia ka ajakirjandusliku ette, kui seda­sama teksti võiks lugeda ka olukirjeldusena, siis pole tegu päris kirjandusega.

Kahjuks on meil ajakirjandus imbunud kirjanike liitu. Kirjaniku tunnistuse võib nüüd saada ka olemata keelekunstnik, sõnameister, niisama ladnat pressi­teksti pannes nii proosas kui ka luules. Nomina sunt odiosa — aga kui palju „teoseid” olen ma vastikustunde ja põlgusega käest heitnud, ka viimati kirjandusauhinnatuid. Veendumaks, et meri on soolane, ei pea teda tilgatumaks jooma, piisab esimesest jälgist keelekastest.

 

Eesti kirjanduse Augeiase tallid ootavad puhastust. Või kui tsiteerida lähemalt, Jakob Tamme: „Mis toit see on ei äratagi isu!… / Käi välja künast, välja, solk ja risu!”

Pika puuga välja kõik kirjanikuks maskeerunud ajakirjanikud!

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

Herman Bang
Clarice Lispector
Nikolai Baturin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon