Kirjanduse saladus ja mineviku selgus

Tiit Aleksejev / Toomas Haug

TOOMAS HAUG: Ma arvan, et ei eksi, kui ütlen, et sa võtsid eesti kirjanduses cum laude koha sisse romaaniga „Palveränd” (2008) ja mõned varasemad avaldamised jäävad n-ö paljulubavaks eeltaktiks. Sellele esimest ristisõda käsitlevale romaanile järgnes 2011. aastal „Kindel linn” ja ajal, kui me seda vestlust peame, tuli välja uus järg „Müürideta aed”. Kuhu palverändurite teekond suundub?
TIIT ALEKSEJEV: Sissepoole, nagu palveränd olema peaks. Loo tegevus toimub 1098. aastal Põhja-Süürias ja seal läks ristiretk sõna otseses mõttes läbi pimeduse. Juhid olid omavahel vaenus ja ei tahtnud võidetud Antiookiast loobuda, vallutati ümbritsevaid alasid ja üritati Süürias endale kõikvõimalikke krahvkondi ja vürstkondi luua. Jeruusalemm oli täiesti meelest läinud. Aga siis toimus midagi huvitavat, lihtrahvas, kes oli pikka aega nälginud — Ma’arra all esines isegi kannibalismi —, saatis senjööridele väga selge sõnumi: kas edasi pühale maale või me tõmbame kõik need linnad maha, mis teile nii armsad on. Ja hakatigi sõna otseses mõttes kive müüridest välja kangutama. See tuletas isandatele nende antud vandeid meelde. Kõige sellega kaasnesid massipsühhoosid ja kõikvõimalikud nägemused, ilmusid prohvetid ja valeprohvetid, neid pandi proovile ja nii mõnigi „leiti kerge olevat”. Ainese koha pealt täielik kullakaevandus.
T. H.: Esimese romaani kaanekirjas ei olnud viidet järjele, „Kindlat linna” oled esitlenud triloogia teise osana, „Müürideta aed” aga annab mõista, et see ei tarvitse jääda viimaseks ristisõja-romaaniks. Sa kirjeldad oma romaanides ühte ajaloolist teekonda, aga oled ilmselt ka ise läbinud mingi teekonna oma loominguliste plaanide kujunemisel?
T. A.: Mul vist ei olegi loomingulisi plaane, on olnud ainult tähtajad näi­den­dite ja stsenaariumide puhul. Ma ei tee elus samuti plaane. Pigem on oluline teada, kuhu peaks välja jõudma või milline on eesmärk laiemalt. Kirjutades on ju samamoodi, olulised on lähtepunkt ja sihtpunkt, lugu kujuneb nende vahel ise. See vabadus teebki kirjutamise huvitaks. Kusagilt ilmub tegelane, keda polnud üldse kavatsust sisse tuua, ja keeldub lahkumast. Ja ühel hetkel jõuab kohale, mis see on, mida sa jutustad ja miks sa seda teed. Saad aru, et kusagil alateadvuses on lugu ammu valmis olnud. Ma mõtlen üha rohkem, et ehedam osa kirjandusest on üleskirjutus, mitte fabuleerimine.
T. H.: Kuidas muide tekib nii süvenenud ajaloohuvi mingi kindlama perioodi vastu nagu sinul?
T. A.: Tuleb isale tänulik olla, tal olid mitteajaloolase kohta hämmastavalt põhjalikud ja süstemaatilised teadmised. Ajaloofakte ei ole raske meelde jätta, aga struktureeritud mõtlemine tekib valdkonnaga põhjalikult tegeldes. Temal oli struktuur olemas. Oma osa mängisid ilmselt veel perekonnalood, mis seostusid kahe sõjaga ja mille puhul tuli olla ettevaatlik, et „poiss koolis edasi ei räägiks”. Nende lugude taga paistis mingi saladus ja see köitis mind. Krista Kaer küsis „Müürideta aia” esitlusel, kas kirjandus on minu arvates saladus, ja ma mõtlesin, et see ongi põhiküsimus, kui Stoppardilt laenata. Muidugi on saladus.
T. H.: Kui „Palveränd” ilmus, siis oli esimene mõte: oot-oot, aga Ristikivi… Ja siis selgus, et sina kirjutad ristisõdade algusest, oled otsapidi XI sajandis, aastas 1095, kui alles kavandatakse paljutõotavat teekonda Jeruusalemma, Ristikivi aga alustas oma ajaloosarja ristisõdade nukrast lõpust, Akkoni langemisest aastal 1291. Oled kirjutanud Ristikivi ajaloomaalingule omalaadse eelloo, mis hakkab samuti võtma suurejoonelist vormi. Kirjandusloolasena ei saa ma sellest magusast võrdlusest kuidagi mööda. Aga kuidas sinuga on? On sul oma ajaloosarjaga töötades Ristikiviga mingit tunnetuslikku seost või sa ignoreerid teda?
T. A.: Ristikivist mööda vaadata on võimatu, eriti ristisõdadest kirjutades, tema „Viimne linn” on meistriteos. Kui nüüd tunnetuslikust seosest rääkida, siis kroonikate stiil, millest Ristikivi oma „Päevaraamatus” kirjutab, jääb mulle veidi võõraks. Ristikivile oli seda vaja millekski panoraamseks, suurte lõuendite maalimiseks. Mind huvitab pigem kirjapandu rütm, mille kaudu peaksid teatud meeleseisundid või mälupildid esile tulema, ja need on enamasti väga isiklikud ega pruugi üldse ajalooga seostuda. Või kui, siis personaalse ajalooga. See, kuidas lugu jutustada, tundub mulle olulisem kui lugu ise. Ristikivile oleks see ilmselt vastuvõetamatu olnud.
T. H.: Tulevase kirjandusloo peatüki tarbeks — ma siiski usun, et XXI sajandi eesti kirjanduslugu veel kirjutatakse, kui me üldse kavatseme ennast tõsiselt võtta — räägi natuke oma lugemusest, eriti sellest, mis on sinu ajaloosarja taustal. On sul belletristilisi eeskujusid kaugemal või ka Eestis? Ütlen ausalt, et Jaan Kross läks niisuguse küsimuse peale tõrksaks ja mainis moka otsast ainult Walter Scotti.
T. A.: Eesti kirjanduses oleks eeskujuks ilmselt Jaan Kruusvall, täpsemalt siis see, mida on võimalik vaikuse või pausiga saavutada. Vaino Vahing oma dialoogidega. Mujalt Jon Fosse oma kordustega, millest saavad loitsud. Carlos Fuentes, kes kombineerib lühidust ja voolavust. Üks parimaid ajalooteemalisi lugusid, mida olen lugenud, on Joseph Conradi „Duell”. Paari pintslitõmbega on maalitud äärmiselt usutav pilt XIX sajandi algusest, lisaks puudutatakse seal midagi eksistentsiaalset, miks Feraud ja d’Hubert oma lõppematut duelli peavad. Seal on samuti põhiküsimus, mis jääb ühese vastuseta, aga lugeja saab aru, mis see vastus võib olla. Ma usun, et enamikul autoritel ei olegi eeskujusid, pigem on teosed, mis puudutavad või mis on puudutanud. Autor, keda ma naudin, on Pascal Quignard, ta mõjub kuidagi rahustavalt. Aga eeskujuks on teda raske seada. Iga hea raamat on eeskuju, ta on su enda kirjutamise ees olnud. Ühel hetkel leiad omaenese hääle ja siis on asjad paigas.
T. H.: Kui juba Krossist juttu oli, ta jagas ajalooromaanid kolmeks: reprodutseerivad, analogiseerivad ja filosofeerivad. Esimesed kirjeldavad mingit ajastut, teised osutavad sündmuste analoogiaid üle sajandite, kolmandad kuulutavad ennekõike autori eluhoiakut. Sind lugedes see skeem nii selgelt ei toimi.
T. A.: Eks neid jaotusi ole teisigi. Kui Krossi omast lähtuda, siis ajastu kirjeldamine on möödapääsmatu ja sama vältimatu on omaenda kaasajast lähtumine. Need oleksid kui kivid, millest laduda. Võib-olla on kõige olulisem vabadus, millega autor valitud perioodis liigub. Aga autorite taotlused on erinevad, mõni eksponeerib kogutud teadmisi, tunneb uhkust selle üle, et iga detail on lõpuni kontrollitud. Teine kasutab lihtsalt ainest ära ega tunne „eilse maailma” ees liigset aukartust. Ja mõnel autoril õnnestub end kohale viia, sõna otseses tähenduses. Ristikivi „Rooma päevik” on hea näide. Või Mika Waltari „Sinuhe”. Waltari käest küsiti kunagi, et kuidas need kirjeldused tal nii usutavad said. Ta kehitas õlgu ja ütles, et ta käis ja vaatas. Masing ütleb oma kirjas, milles ta „Viimset linna” tunnustab, Ristikivile samuti, et „nagu käinuksid sääl ja näinuksid”. Masingule endale oli see tunne ilmselt tuttav.
T. H.: Sinu poeetikas on olulisel kohal dialoog, kõnelisus, nii et su romaanide leheküljed võivad vahel meenutada näidendit. „Leegionärid” (2010) seevastu on vormiliselt näidend, aga sisuliselt peaaegu proosateos, mida kannavad intensiivsed monoloogid. Selles teoses saad sa ausasti hakkama Eesti ajaloo raske episoodiga, 1944. aasta Sinimägede võitlustega, see tükk on mu meelest paremini õnnestunud kui mängufilm „1944”, mida jätkuvasti kummitasid teatud klišeed. Kuidas sulle tundub, on 1944. aasta kaitselahingutega seotud umbsõlm Eesti ajaloos lahendatud? Kas kirjandusteos võib siin kaasa aidata?
T. A.: Ma usun, et kirjandusteosel võib selles kontekstis olla pigem teraapiline tähendus, valukohad tuleb läbi kirjutada. Mõni autor teeb seda endaga rahu tegemiseks, teine püüab võõra valuga toime tulla. Ene Mihkelsoni looming on hea näide (maailma)parandamisest laiemalt. Talle võis see ränk katsumus olla, aga ta tegi selle läbi. Ja tulemus on võimas ning kuidagi spontaanne. Need vastused ja lahendused peavadki ise tulema, nagu selles Conradi novellis. „Leegionärid” kirjutasin ma samuti iseenda tarbeks, et saaks perekonnaloo ära rääkida. See oli justkui võlg ja ma ei saanudki aru, kelle ees. Ma ei tea, kas 1944. aastaga seoses on üldse mingit umbsõlme, osa eestlasi kaitses kodumaad, teised püüdsid kodumaale naasta. See aspekt tuleb „1944” mängufilmis päris hästi esile. Meie tegelik umbsõlm on pigem sõjajärgsetes aastates. Ja aastas 1939, et kuidas nii sai ikkagi minna. Aga minevikku ei tohi kinni jääda, sellest tuleks pigem vabaneda ja siin on kirjandus tõesti abiks. Pilk peaks olema ikka ettepoole suunatud.
T. H.: „Kuningad. Näidend aastast 1343” (2014) on ajaloolistel motiividel põhinev mõistukõne. See kõneleb taastatud vabariigist — aimasin ridamisi viiteid konkreetsetele seikadele, näiteks Iisraeli relvaostule või Vabadussõja Võidusamba püstitamisele —, aga see räägib ka mälu kestvusest ja sa pakud omalaadseid üldistusi. Näiteks: „Meie esivanemad, Lembitu ja temasugused, püstitasid linnuseid ja pühakodasid. Praegu on ainult kaupmehed oma putkadega.” Siingi on näha sulle iseloomulikku tegelast, kes rikutud maailma võimumängudes üritab otsida õiget teed. Tahaksin selles tüübis natuke näha sinu alter ego ja selles vastuolus sinu n-ö käivitavat jõudu. Mis sind motiveerib looma Eesti ajaloo mõistukõnet? Krossi puhul oli selge: ta võitles metafooridega diktatuuri vastu. Aga maailm on ebatäiuslik ja inimene ekslemas ka ilma diktatuurideta?
T. A.: Inimene versus süsteem jääb alati. Õiglustunne, mida riivatakse. Mind pani riigitööd tehes mõtlema uusaadel, kes kuidagi märkamatult kujunes. Mingi üleolek teistest. Aga see on ilmselt paratamatu, iga riigikorra ajal. Võib-olla see „õige tee” ongi püüd inimlikuks jääda, ühes olukorras kõrvale astuda ja teises maksimaalselt kaasa lüüa. Sa ütled, et maailm on ebatäiuslik. Inimene on samuti ebatäiuslik, see on osa tema ekslemisest. Sageli on lihtsam vaenlane leida ja temaga võidelda kui omaenda inimlikkusega tegelda. Sissepoole vaatamine on muidugi valus tegevus, eriti kui keegi teine osutab või ukse lahti tõmbab. Esimese Kuninga sõnades, mida sa lahkelt tsiteerisid, on minu jaoks väike iroonia. Möödunud aegade kiitmises on sageli vaikiv etteheide oma aja aadressil. Kirjanduses on ju samamoodi: kus on tänapäeva Vilded ja Tammsaared? 1930-ndatel küsiti, et kus on tänapäeva Koidulad. Ja muistsed kreeklased ohkasid, et kus on tänapäeva Homeros. Kõik käib alla…
T. H.: Torkab silma, et su näidendid lõpevad ühesuguse motiiviga: jäetakse kõik ja astutakse lahingusse, mis on ette kaotatud, seda nii 1343. kui ka 1944. aastal. Ma võin siit näiteks välja lugeda sügavat patriotismi, ja kuna leinama jääb ka armastatud naine, siis neidsamu Petőfi tuntud värsiridu: ohverdan armu ma sinu eest, vabadus. Aga see on siiski neetult keeruline asi — inimesed ja olukorrad sinu tekstides ei ole nii üheplaanilised. Mis sind rohkem huvitab: sõda kui inimtegevuse või inimpsühholoogia spetsiifiline vorm või sõda kui metafoor? Öeldakse ju ka, et inimese hinges käib sõda, ja sinu tegelaskujude puhul on see ütlus tihti põhjendatud. Sõda võib äkki olla isegi armastuse metafoor? „SentiMentaalses valsis” (2017) on sul teatud tüüpi sõda ja armastuse problemaatika üsnagi läbipõimunud.
T. A.: „SentiMentaalses valsis” laseb hoopis naine armsama maha ja isamaa ei lähe talle üldse korda. Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis sõda kui metafoor on ilmselt olulisem. Või siis viha. Kuidas see järsku tekib aseaine või pääseteena. Tänapäeva inimesel ei ole üldjuhul sõjakogemust. Selle asemel peetakse väikesi sentimentaalseid sõdu iseenda kehtestamiseks või oma hirmude varjamiseks. Ja selle käigus võidakse hävitada midagi olulist. Näiteks armastus. Keskajast rääkides on see hingepiir veelgi olulisem, teatud mõttes kogu püha sõja doktriini aluseks. Mulle endale on selline pidev sõjaseisukord täiesti vale tundunud. Sellest tuleks püüda väljuda ja palveränd on üks võimalus endaga rahu tegemiseks. „Relvis palveränd” on selles võtmes surnud ring, ta ei ole mingi lahendus. Keskajal nähti seda kõike muidugi teistmoodi, aga ei maksa unustada, et allikad, kust me autentsust otsime, pandi kirja hiljem ja kroonikuteks olid vaimulikud. Sisuliselt on tegu kirjandusteostega ja seda, mida ristiretkel osalejad tegelikult tundsid või millest nad lähtusid, on võimatu taastada. Usku pidi neis muidugi olema, otseses ja ülekantud tähenduses. Lugesin hiljuti Jaan Kaplinski novelli „Põgenik”, mis ilmus „Loomingu” 1974. aasta märtsinumbris ja mis räägib talupoisist, kes on tapnud mõisavalitseja ja otsib nüüd pääsemist. Lõpp on eriti mõjuv, seal tuleb esile, et võib-olla ta ei tapnudki, et ta kujutas lihtsalt ette. See lugu sobiks hästi kirjanduse ja ajalookirjutuse kohtumise võrdkujuks. Võib-olla eesti ajaloo hämaraks jäänud osa võrdkujuks samuti. Kaplinski on seal midagi hästi olulist tabanud.
T. H.: Lugesin üle su tudengipõlvest välja kasvanud debüütjutu „Tartu rahu” — pealkirjas võiks küll olla ka „rahutus” —, see on kakskümmend aastat hiljem kõigiti säilitanud oma Tartu-värskuse. Seda teed sa siiski ei jätkanud, pöördusid rohkem ajalukku. Aga äkki ongi nii, et heaoluühiskond muutub igavaks ja tõeliselt kannatav inimene ja tema n-ö eksistentsiaalsed sügavused avanevad paremini mineviku karmimate kulisside vahel, dramaatilisemates oludes?
T. A.: Praegusajast oleks dramaatilisi olusid võtta kindlasti, aga minevik annab teinekord selgemad piirid, möödunu selguse. Ka meie endi elu puhul, aja jooksul saame aru, miks me ühe või teise otsuse tegime. Et need ei olnudki nii juhuslikud või see, mida me juhuseks pidasime, oli osa mingist mustrist. Aga võib-olla on siin määrav osa hoopis ajalooharidusel, kõigil neil lugudel, mida on kusagilt loetud. Äratundmisel, et võõraid lugusid ei ole. Ma olen neisse palverännu raamatutesse päris palju isiklikku Oriendi avastamise kogemust pannud. See on samuti tänapäev.
T. H.: Oled korp! Sakala liige, korporant, sakalanus, Tammsaare oli selliste tüüpide suhtes umbusklik, aga olen kindel, et sind tundes ta korrigeeriks oma hoiakut. Mis on korporatsioon meie päevil? Kõrvalseisjana kujutlen romantiliselt, et keset üldist liberaalset minnalaskmist on korporatsioon nagu reservaat, kus säilib midagi vanaaegselt rühikat ja kaunist?
T. A.: Ma liitusin Sakalaga 1989. aastal, siis oli korporatsiooni kuulumine omalaadne kontrakultuur, isegi tänavapildis. Tartu oli täis agressiivseid slaavi soost noori mehi, kes külastasid aeg-ajalt Sakala maja aeda ja mitte Dostojevski üle mõtete vahetamiseks. Aasta või paariga see muidugi muutus. Seltsid ja korporatsioonid taastati üleüldises rahvusluse puhangus, mis võib tänapäeval naiivne või isegi kahtlasevõitu tunduda, aga toona võeti seda tõsiselt. Sakalale on põhjust tänulik olla juba ainuüksi seepärast, et sain seal kokku Rein Sepaga, kes oli samuti Sakala mees. Praegusest korporatsioonist olen veidi kõrvale jäänud, aga ma olen aru saanud, et seal on endist viisi meeleolukas.
T. H.: Ühel päeval asetasid „Loomingu” kohvitoas hellalt lauale maroniitide pühaku Antiookia Marina ikooni. Mõistagi oli see märk, mis juhatab sinu ajaloolise romaanisarja maailma. Kuidas kadunud maailmaga seotud esemed sind inspireerivad? Üks sinu kauge eelkäija eesti ajaloobelletristikas Enn Kippel kogus näiteks kirglikult vanaaegseid relvi.
T. A.: „Müürideta aias” on ikoonimaalijast tegelane, kellega tahaksin edasi liikuda, püüan temast aru saada. Keskaegseid relvi saab proovida mitmel pool ja neist on päris palju kirjutatud. Kippeli kirg oli seotud ilmselt tema loomuse tumedama tahuga, kui kõiki neid mäenõlvalt alla veerevaid päid ja muid „kippelisme” lugeda. Mind relvad ei eruta, siin on Kippeli tunded selgelt tugevamad. Mis nüüd kogumisse puutub, siis kunagi olin kirglik raamatukütt, enam mitte. Igasugune kogumine on veidi kahtlasevõitu. Aga kui see rõõmu pakub, siis miks mitte. Ikoonid köidavad mind kujutisse kätketud loo tõttu. Ja seda lugu võib olla rohkem kui terves romaanis või näidendis. Lihtne tõde, aga palju avastada.
T. H.: Michel Houellebecqi romaanis „Alistumine” istub peategelane kirikus, vaatab Jumalaema ikooni, ja seda vaadates ei tunne ta järsku enam midagi. Kirjaniku käsitluses ongi Euroopa lõpp võib-olla selline — ei tunne enam midagi. Alguses on need sinu palverändurid, kes oma inimlike nõrkustega heideldes rühivad Püha Haua poole. Ja lõpus on niisugune täistundetu tegelane. Muidugi, see on belletristlik nägemus, seepärast küsiksin: kui üldistusjõuline see kujund sinu arvates on?
T. A.: Houellebecqi kujund on päris tabav tänapäeva maailma koha pealt. Ma olen ise samuti Jumalaema kujutist vaadanud ega ole midagi tundnud. Ühel hetkel see muutus. Ma usun, et materialistlik maailmakäsitus on end ammendamas, aga see ei tähenda keskaegse religioossuse naasmist. Võimalik, et tuleb hoopis teistsugune vaimne muutus. Euroopa lõppu ma ei usu, nagu romaani lõppugi. Need asjad lihtsalt teisenevad ja mitte alati halvemuse poole.
T. H.: Sinu pikemas novellis „Tõlkija”, mis on äsja pärjatud Tuglase novelli­auhinnaga, toimivad proosakirjanduse ja sinu loomingu kaks alussammast, sõja- ja armastuse arhetüübid, eriti mõjuvalt. Vikipeedia andmetel oled reservlipnik, tähendab üle pika aja on Kirjanike Liidul esimees, kelle käest poleks kohatu küsida: kas sul relvaluba on?
T. A.: Ei ole. Reservohvitseride kursustele läksin seepärast, et ma mõtlesin kunagi, et kui relvade tööst kirjutada, siis tuleks seda veidi lähemalt tundma õppida. Ja lisaks oli kindel geograafiline argument. Seoses kohaga, kus me elame. Reservohvitsere on meie liikmete seas teisigi.
T. H.: Mida teeb tänapäeva Eesti Kirjanike Liit ja tema eestseisus peale selle, mis kergesti silma hakkab: võtab vastu uusi liikmeid, korraldab musta laega saalis kirjandusüritusi?
T. A.: Eks me püüa kirjanduse eest laiemalt seista. Kirjanikupalk tundub õige asi, mitte niivõrd summade ja palga saajate arvu poolest, neid peaks kindlasti rohkem olema, aga pigem meeldetuletuse mõttes. Et kirjutamine on töö ja selleks tööks peab olema võimalik keskenduda. Hieronymose projekt ja Kirjanike Liidu romaanivõistlus on uued ettevõtmised, mõlemad põhinevad erakapitalil ja sellel on taas oma sõnum. Kulkas on autoritasude klaaslaed liikuma saadud, olukord, kus romaani honorar oli sama suur kui keskastme riigiametniku kuupalk, ei olnud ilmselgelt normaalne. Kirjanduses ja kirjastamises toimuvad maailmas praegu olulised muutused digitaalsete autoriõiguste ja e-laenutusega seoses, peab vaatama, et Eesti autorite huvid oleksid kaitstud. Aga asi ei ole muidugi rahas, asi on väärtustamises. Me püüame oma tegevusega edastada sõnumit, et kirjutamine ei ole hobitegevus, mida võib toetada, et ta olemas oleks. Kirjandus on kandev osa kogu meie kultuurist ja mõttest. Ilma selleta jääb veri lahjaks.
T. H.: Mil määral tegeleb EKL oma põhiülesande, elavate eest hoolitsemise kõrval ka kadunutega, pärandiga, nende õlgadega, millel me seisame?
T. A.: Elavad autorid viivad lahkunute üritust edasi. Õlgadel seismise võrdpilt on hea, aga praegune autor ei ole kasvult väiksem. Viimasele sa oma küsimusega kindlasti ei viitagi, aga olgu see siinkohal välja öeldud. EKL-i liikmete seas on elavaid klassikuid. Autori surm ja aeg üleüldse teevad hindamise kergemaks, aga ma olen literaatide matustel pidulikke kõnesid pidades alati mõelnud, et kuidas eluajal toetamisega oli. Ja see ei puuduta ainuüksi esimehe või eestseisuse vastutust, teinekord piisab kolleegi toetavast sõnast. Me korraldame päris palju mälestusüritusi, et lahkunud autorite loomingut esitada. Sageli ei olegi vaja neid korraldada, initsiatiiv tuleb „altpoolt”, lugejatelt. On autoreid, keda ei unustata. Siis on veel klassikute nimelised kirjandusauhinnad, millega EKL on seotud ja mis samuti pärandit põlistavad.
T. H.: Äsja lugesin, et Keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk peab vajalikuks keeleseadust täiendada, et eesti keelt paremini kaitsta võõrkeelsuse pealetungi eest („Õpetajate Leht” 8. III 2019). Eks ta ole, endalgi on mõnes Eesti paigas vahel tunne, et viibid Suurbritannia asumaal, teisal kangastub Venemaa oblast. Kas kirjanike liit ei peaks niisuguse temaatika kontekstis — või ka ülepea — olema ühiskondlikult aktiivsem?
T. A.: Muidugi peaks ja oleme ka jõudumööda olnud. On Riigikogus sõna võetud ja õiguskantslerile pöördumine esitatud. Küsisime seal õiguslikku analüüsi ülikoolide ingliskeelsete õppekavade kohta. Ühiskondlikus aktiivsuses on oluline osa meie liikmetel, kelle sõna maksab, ja neid on päris palju. Võib-olla ongi siin oluline isiklikku vastutust tunda, pallentes radere mores, nagu kirjutas Persius. EKL-i liinis ajame igal juhul eesti keele asja edasi. Kirjanikud on üldjuhul sõltumatud, nad ei pea mõtlema akadeemilise karjääri seiskumise või muude võimalike sotsiaalsete kahjustuste peale. Ma ise ei pea samuti, kirjutada saab alati. See on päris väärtuslik.
T. H.: Oled arvatavasti üks neist, kes teab kõige paremini, mis on praegu eesti kirjanike ja eesti kirjanduse kõige suuremad mured.
T. A.: Mis meid ehk kõige rohkem mõjutab, on lugemishuvi vähenemine, see on iseenesest ülemaailmne nähtus ja seotud muutusega kultuuritarbimises laiemalt. Oma osa on vaikselt süveneval ärevushäirel, mis mõjutab eelkõige süvalugemist, nõudlikuma teose ette võtmist. Ja kuna meie raamatuturg on niigi piiratud, siis annab see muutus valusalt tunda. Kirjandust ja eelkõige algupärast kirjandust on vaja riiklikult rohkem toetada, kui me soovime, et see püsiks ja areneks. Ja tuleb hoolt kanda, et eesti inimeses lugemishuvi püsiks. Eelkõige puudutab see tööd noortega. Ma olen mõelnud, et seos lugemine — eneseväljendus — vaimne selgus — terve ühiskond on nii ilmne, et kummaline on sellest isegi rääkida mõne otsustajaga. Aga rääkida tuleb. Lisaks tuleb võimaldada autoreil süveneda, eriti neil, kes mahukamat teost kirjutavad või tõlgivad. Meie tõlkijate tase ei ole kunagi varem olnud nii kõrge kui praegu. Mille üle võib ainult rõõmu tunda, aga see on toonud kaasa olukorra, kus eesti kirjanik konkureerib kaasaegse kirjanduse maailmaklassis omaenese keeles. Mingit konkurentsieelist meie autorid ei vajagi. Aga nad vajavad töötingimusi.
T. H.: Kuidas EKL „töötab” eesti kirjanduse lugejaga, et seda kallist vara ikka alles hoida?
T. A.: Eks kõik meie üritused on selle nimel: kirjanduslikud teisipäevad, kolmapäevad ja reeded, raamatuesitlused, autorite esinemised koolides ja raamatukogudes, EKL-i romaanivõistlus, kirjandusfestivalidele kaasaaitamine, esile tõstetud ja auhinnatud teoste tutvustamine jne. Neid ettevõtmisi jagub, eriti kui arvestada, et meil on ainult mõned palgalised töötajad. Aga need inimesed on motiveeritud, teevad hingega.
T. H.: Kuidas käib EKL-i välissuhtlus? On meil erisuhteid mõne teise maa kirjanike liiduga, näiteks soomlastega?
T. A.: Soome Kirjanike Liit teatas tõesti eelmisel aastal, et nad sooviksid meiega erisuhet, võtsime selle pakkumise rõõmuga vastu. Oleme eestseisustega teineteisel külas käinud ja soomlased on meid toetanud oma autoriõiguste ja laenutushüvitise kogemusega. 2018. aastal Põhjamaade Ministrite Nõukogu rahadega Balti koostööprogrammi käigus külastasid ja korraldasid Eesti, Läti ja Leedu liitude eestseisused vastastikku kirjandusüritusi. Käsmus oli kolme maa tõlkijate seminar ja autorite ühisesinemine. Päris huvitav koostöö on tekkinud Horvaatia Kirjanike Liiduga, see sai alguse Euroopa Kirjanike Nõukogust, mille praeguses juhatuses on kummagi liidu esindaja. Otsime tõlkijat, kes eesti kirjandust horvaadi keelde vahendaks, siis saab kogu see suhtlemine tähenduse. Küllaltki tihe ja kuidagi loomulik kultuurisuhe on Balti Kirjanike Nõukogu kaudu, kus oleme samuti juhatuses esindatud. Selles organisatsioonis on kohal kõik Läänemere maad. Ma ise näen välissuhtluses kahte keskset kultuurisilda, üks neist Soome ja teine Läti poole. Ja Euroopa arengusuundumustega tuleb end Euroopa Kirjanike Nõukogu kaudu kursis hoida, seal võib tekkida vajadus eesti autori huvide kaitseks välja astuda.
T. H.: „Plekktrummi” vestlussaates oli sinu üheks kultuurisoovituseks minna vaatama „Tõe ja õiguse” filmi. Saates polnud lähemalt põhjendada vaja, kas põhjendaksid siin.
T. A.: Tammsaare oli meister, sääraseid autoreid sünnib sajandis üks või kaks. Aga „Tõe ja õiguse” mängufilm on enamat kui kirjandusteose tõlgendus. Esiteks läheb see lihtsalt hinge, Maiken Schmidti madonnalikkus, see, kuidas Priit Võigemast triksterit mängib, või see, kuidas Priit Loog eestlase jonni ja viha esile toob. Aga seal on veel midagi, side mineviku ja meie aja vahel, miks me just sellised oleme. Veel üks saladus, millele igaüks võib vastuse leida.

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon