„Kirjandusministeeriumis“ 23. V 2017. Täisversioon

Viivi Luik / Mart Juur

 

 

 

 

 

Mart Juur: Kas te oma raamatut „Pildi ilu rikkumise paratamatus” kokku pannes tekste muutsite või toimetasite?

VIIVI LUIK: Kõiki ilmunud lugusid ma raamatusse sisse ei võtnud, siin-seal kustutasin mõne korduva lause, mõnikord asendasin ebatäpse sõna täpsemaga, kuid üldkokkuvõttes parandasin ja muutsin teksti väga vähe.

M. J.: Kas leidub siiski mõni pilt, mille ilu jääb paratamatult rikkumata?

V. L.: Jah. Leidub küll. On igavesi tõdesid, mida ei ole võimalik muuta. Valetamine ei muuda tõde olematuks. Pilt, mille ilu rikkumise paratamatusest ma oma raamatus räägin, on võltspilt, tõe pähe esitatud vale, tõe varjamine ilustamise taha. Valetamine ja varjamine lõpevad varem või hiljem krahhiga.

Pilte, mille ilu jääb alati rikkumata, näeb igaüks, teadmata, mida ta näeb. Need pildid tunduvad nii igapäevased ja harilikud, ja nad on sama hästi kui muidu käes. Nende piltide nimed on õhk, vesi, valgus. Ilma nendeta ei saa ükski inimene elada. See on igavene tõde, mida ei muuda ega riku ükski vale.

M. J.: Millal Eesti ajaloo lõksust pääseb?

V. L.: Eks igal rahval ole oma lõks, millesse ta lühemaks või pikemaks ajaks kinni jääb. Selles asjas ei ole üksikutel inimestel ja tervetel rahvastel suurt vahet. Iga inimene ja iga rahvas võib jääda mõne oma teo või idee lõksu kinni.

Kinni võib jääda kannatuse lõksu, ülekohtu lõksu, enesesüüdistuste ja madala enesehinnangu lõksu. Või siis madalast enesehinnangust põhjustatud ülbuse, isekuse ja piiratuse lõksu. Rahvas ajaloo lõksu, samuti nagu üksikinimene eluloo lõksu.

Eesti ajalugu annab lõksu jäämise võimalusi ja põhjusi kuhjaga. Kuid neid annab iga riigi ajalugu ja iga inimese elu.

Lõksust saab välja, kui mõtteviis muutub.

Alati, kui on juttu lõksudest ja kinnijäämistest, tuleb mulle meelde üks lõik kunagi ammu tehtud telesaatest, milles näidati üht tuntud psühhiaatrit vaimuhaigla palatis pikaaegsel ravil olnud patsiendiga, noore mehega, vestlemas. Doktor küsis patsiendilt leebel ja viisakal toonil, mida too kõige rohkem tahaks. „Koju tahan!” vastas patsient. Arst kinnitas, et see on see kõige väiksem asi ja seda ikka annab korraldada. Nagu muuseas ja jutujätkuks küsis ta pat­siendilt: „No mis sa siis kõigepealt teed ka, kui sa koju lähed?” Patsient vastas väga rusutult ja süngelt, kuid kindlameelselt: „Kõigepealt tapan oma ema ära ja siis vaatan, mis ma edasi teen.”

Doktor küsis muutumatu leebusega: „Miks sa ta ära tapad?” Patsient vastas: „Sest ta on mulle nii palju kurja teinud!”

Siit moraal: kui patsient vastaks teisiti, kui ta mõtted muutuks, poleks ta pat­sient ja poleks põhjust rääkida lõksu kinnijäämisest.

M. J.: Öeldakse, et eesti rahvas pole veel kunagi nii hästi elanud kui praegu. Kui kaua meie hea elu kestab?

V. L.: See kestab seni, kuni inimesed ise tahavad! Mitte midagi ajaloos ei juhtu niisama, ikka on kõik, mis juhtub, inimeste eneste valik.

Vaatasin hiljuti dokfilmi XX sajandi diktaatoritest, seal oli selgelt ja jõhkralt näidatud, kuidas tohutud rahvahulgad lausa nõudsid omale kohutavat saatust. Sõda ja kannatused ei kukkunud kusagilt kogemata kaela, vaid olid tol ajal elanud inimeste vaba tahe, oma valik. Hitler ja Stalin ei kukkunud kuu pealt, vaid nad püsisid võimul rahvahulkade toel. Kui ise valid tondid ja tolad riiki juhtima, siis ei maksa pärast nuriseda ja käsi murda, kui tondid ja tolad riigi uppi ajavad.

Igaüks on valija ja igaühe oma valik mõjutab seda, mis tuleb. Seda ei maksa kunagi unustada.

M. J.: Meid ootab hiilgav tulevik. Robotid hakkavad meie eest tööd tegema ja meie hakkame kodanikupalka saama. Kas see pole meeldiv perspektiiv?

V. L.: Alles hiljuti rääkisin sel teemal Tööandjate Keskliidu aastakonverentsil. Tuletasin kohalolijatele meelde, et Šveitsis pandi kodanikupalga küsimus rahvahääletusele ja šveitslased ütlesid kodanikupalgale kindla ei, kuna nad arvasid, et kodanikupalk on vastuolus inimväärikusega.

Kogu maailmakultuur toetub pühendumuse ja armastusega tehtud tööle ja töö salajane eesmärk pole kaugeltki mitte kasum, nagu tavaliselt mõeldakse, vaid töö sisim, salajane eesmärk on töö ise, töörõõm, ja muidugi ka surnud mateeria hingestamine. Töö mõtestab inimese olemasolu. Kui see eesmärk inimeselt ära võtta, lakkab ta olemast vaimne olend ja siis selgub kohe, et inimene on väga viletsast materjalist tööriist. Liha ja kondid pole mingi tööriistamaterjal! Loomulikult on sel juhul robot töökindlam. Kuid töö kadumine ja inimese robotiga asendamine ei ole inimese ega inimkonna huvides.

M. J.: Lagedale on ilmunud märkimisväärne hulk inimesi, kes usuvad, et Maa on lame. Kust need inimesed nüüd korraga tulid?

V. L.: Nende inimeste tulekut on aastaid ette valmistatud, kui inimestele on sisendatud, et on olemas tõdede paljusus, et igaühel võib olla oma tõde ja nii edasi ja nii edasi. Siis hakkavadki inimesed jaburusi uskuma ja jaburusi rääkima. Muidugi mõista on need inimesed avastanud tähelepanu leidmise võimaluse. Meedia kasutab neid inimesi rahategemiseks, sest mida jaburam jutt, seda rohkem klikkijaid, tellijaid, ostjaid. Hea on ära kasutada olukorda, kus tõde oleks nagu kaotsi läinud.

Kõik see kokku meenutab mulle lugu, mida kadunud Aleksander Kurtna, Curzio Malaparte eesti keelde tõlkija, tihti jutustas. Kes pan Kurtnat tundsid, need teavad seda lugu, kuid karta võib, et enamik pan Kurtna sõpru on surnud, nii et jutustan selle loo siin uuesti.

Niisiis, kunagi ennemuistsel ajal, võib-olla varajastel kolmekümnendatel, müüs üks mees Räpina laadal ilmastikupaberit. Ta hõikas vahetpidamata koleda ja kõva häälega: „Ostke ilmastikupaberit! Ostke ilmastikupaberit!” Ilmas­tikupaber nägi välja nagu mis tahes teine paber. Keegi möödamineja tegi paberi­müüjaga juttu ja küsis, kuidas seda ilmastikupaberit ka kasutatakse. Müüja seletas: „Vot väga lihtne! Sina ajad hommikul akna lahti, pistad ilmastiku­paberi välja, tõmbad tagasi ja vaatad, kas ta on märg või kuiv.” Teine mees arvas, et võib ju ka palja käe aknast välja pista. Müüja vastas: „Võib ka niimoodi! Võib ka niimoodi!” ja hüüdis jälle: „Ostke ilmastikupaberit! Ostke ilmastikupaberit!”

Ilmastikupaber Räpina laadal või lame maa, mis seal vahet on, üks pettus kõik. Pettust on alati olnud. Vahe on ainult selles, et ilmastikupaberimehel polnud rohkem kuulajaid kui need, kes parajasti Räpina laadale sattusid, praegu aga levib iga pettus, iga vale silmapilkselt üle maailma, ning mida vängem vale, seda rohkem toob ta levitajale kasumit.

M. J.: Tõejärgne ajastu on ametlikult välja kuulutatud. Kust peab inimene tõde otsima?

V. L.: Kedagi ei saa panna uskuma, et ta ei vanane ja et ta elule ei tule ükskord lõppu. Inimesele ei saa ühegi vale abil tõestada, et ta ei heida varju. Sest ta heidab. Neid lihtsaid tõdesid võiks vahel meelde tuletada. Need näitavad inimeseks olemist hoopis teise nurga alt ja kinnitavad, et tõde on vääramatu. Kust kohast tõde otsida? Küllap igaüks iseendast, sest tee tõe ja armastuse juurde minevat läbi inimese südame.

M. J.: Miks teie nõukanostalgiaga kaasa ei lähe?

V. L.: Selles samas oma raamatus „Pildi ilu rikkumise paratamatus” räägin ma ühes loos sellest, kui erinev ajalookogemus on Eesti inimestel. See kogemus lööb ühiskonna pikkadeks aastateks kahte lehte, ja teha nägu, et see nii ei ole, pole võimalik. Jõhkralt öeldes: ühed on küüditajate lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed, teised on küüditatute, põgenike ja kõrvale tõugatute lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed. Järeltulijate alateadvuses elab see vahe edasi, olgugi et teadvustamatult. Nende inimeste lapsepõlvekogemused on täiesti erinevad.

Ma tean iseenda lapsepõlvekogemuse põhjal, mida tähendab, kui su kumbki vanaema ei saa kopikatki pensioni, kuna nad on „rahvavaenlaste” emad. Ja kui su isa peab end aastaid kinnivõtmise eest varjama ning selle tõttu pidevalt elu- ja töökohti vahetama. Kuna minu isa oli kõva naljamees, siis ta sai sellest üle ega jäänud seda põdema, kuid mõned teised isad ei saanud sellest kunagi üle. Jäid nii-öelda lõksu kinni!

Ma ei taha tundigi elada nõukogude süsteemis, mis välistas kõik inimeste vahelised erinevused ja kujutas endast tõepoolest range kontrolli all olevat vangi­laagrit. Seda süsteemi taga igatseda võivad ainult need, kes ei tea, mis see oli, või siis need, kes väga hästi teavad, mida nad propageerivad.

Nõukogude aega taga igatseda on sama, mis koonduslaagreid, prussakaid, täisid, vaesust ja räpasust taga igatseda.

M. J.: Kas see, et Artur Alliksaare elu läks nii, nagu ta läks, on üks asi, mis jääb saatma Eesti 1960. aastate põlvkonda?

V. L.: Teiste nimel ma ei tea rääkida, kuid mind saadab see küll. Ja omal vastuolulisel viisil annab see mulle lootust ja jõudu, sest nägin oma silmaga vaimselt murdumatut inimest, kes ebainimlikest oludest hoolimata tegi seda, milleks ta oli loodud.

M. J.: Mida tähendab suurte naisluuletajate olemasolu ühele rahvale?

V. L.: Suured naisluuletajad annavad tunnistust sellest, et rahvas on täisealine kultuurrahvas. Need luuletajad ei ole suured seetõttu, et nad on naised, vaid et nad on luuletajad.

M. J.: Miks te Twitteris ei ole?

V. L.: Sest ma ei näe tarvidust oma mõtteid pidevalt peenrahaks vahetada.

M. J.: Kas võib öelda, et kui poleks olnud Kalev Kesküla, poleks seda raamatut?

V. L.: Võib küll. Kalev Keskülale on see raamat pühendatud. Ega ma nii­sama, ilma Kalevi pealekäimiseta ja ilma konkreetse tellimuseta poleks sedasorti tekste sahtlisse hakanud kirjutama. Ma tunnen Kalevist tõepoolest puudust ja ta on mul tihti meeles.

M. J.: Kas pole siiski nõnda, et kirjutades, kirjutamisprotsessi käigus inimene ikkagi avab oma kapikese?

V. L.: Parimatel kirjutamishetkedel avab jah. Kuid see, mida ta oma kapikeses näeb, on talle üllatus. Ilma selle üllatuseta polegi võimalik haaravat teksti kirjutada.

M. J.: Milline oleks elu ilma huumorita?

V. L.: Loomade elu. Loomad ei mõista nalja!

M. J.: Mida peaks kirjanik keerulistel aegadel tegema?

V. L.: Olema nagu Alliksaar. Mitte reetma endas inimest ega teisitimõtlejat.

M. J.: Raamatuid ilmub palju, aga raamatute lugejaid jääb vähemaks. Kas poleks aeg sisse seada lugejapalk?

V. L.: Pigem vastupidi. Naljaga pooleks võiks öelda, et kui raamatud oleksid keelatud, loetaks neid himukalt, sest keelatud vili olevat magus.

Tegelikult kogu see jutt selle ümber, et inimesed ei loe, pole päris õigel alusel. Kunagi pole olnud nii, et kõik loevad. Ja seda polegi vaja. Raamatud on alati olnud vähemuse kirg. Mitte see pole tähtis, et kõik loeksid, vaid tähtis on see, et need, kes loevad, sügavamast tekstist ka aru saaksid.

Ja et oleks kirjanikke, kes suudaksid inimest ja inimeseks olemist igal uuel ajajärgul uut moodi sõnastada. Ainult siis elab kultuur edasi.

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon