Kirjanik loeb. Eva Koff

Foto: ERR

 

Kas on midagi, mis ärataks kujutlusvõime ja raputaks meeled tardumusest lahti kiiremini ja tõhusamalt kui kuiv tähepuru, mida on täis raamatud? Või Kafka sõnadega, mis lõhuks kirvena lahti jäätunud mere me sees? Kui pole mõnda aega lugenud, tekib janu- ja näljatunne. Kõik on justkui hästi, aga oled nagu kala kuival, toitainete nappuses. Siis haarad raamatu, papist ja paberist eseme, avad selle, nuusutad ja loed esimese rea, või lehitsed niisama siit-sealt. Justkui näksid raamatut natuke, ja kustutad esimese nälja. Kui tegemist on luulega, võid juba esimese ampsuga alla neelata mõne tervikteksti ja nälg saab kustutatud mitmeks tunniks. Jah, tänapäeval on raamat ikka veel enamasti paberist ese. Olen viimasel ajal lugemisest vestelnud ka oma õpilastega, nutiajastu gümnasistidega. Kõik nad väidavad kui ühest suust, et raamat peab kohe kindlasti olema paberist, kombitav, nuusutatav. Et just see on see õige lugemine, mis ainsana annab kätte tõelise naudingu ning võimaldab tekstiga koosolemise rahu. Ma ei eeldanud sellist vastust, aga nii tänapäeva gümnasist arvab.

Muidugi ei loe me vaid raamatuid. Loeme kogu maailma: inimesi turul ja trammis, nende näoilmeid, oma lähedaste kehahoiakut, koduloomade meeleolusid, nende rõõmu, nukrust, kannatamatust ja igavust. Need, kes tunnevad metsa, loevad metsa: puid, rohttaimi, pinnasevorme, lõhnu, valgusi, niiskust, kuivust, krõbisevat jääd ja lirtsuvaid mättaid, loomade jälgi, männiokaste värvust ja kuivusastet, augukesi liivas ja neist aeg-ajalt nina välja pistvaid olendeid, madusid ja sipelgapesi, kõrrekesi ja puujuuri, julgemaid linde puuvõrades ning inimsilma eest nähtamatuks jäävate tiivuliste hääli latvade kohal. Lugeda võib ka linnu: linnade rütme, nende hingamist, lõhnu, nende hommikuid ja öid, liiklusrägastikke, trammikriginaid, maju ja rohelisi saari, künkaid ja orge, jõgesid ja sadamaid, munakive ja tänavasillutisi, elektrilisi tulukesi, mis kutsuvad sööma ja jooma, tarbima, rahast ilma jääma, inimmerre uppuma. Lugeda võib väga väikesel pinnal: vastasistuja silma vikerkesta tähne, tema peopesa jooni, hääle varjundeid hämaras toas.

Ja ometi, trükimust valgel paberil. Kirjutatud sõna. Me ei oska enam ilma selleta. Aru saamata, mis meetoditega ta meie peal ja sees oma tööd teeb, tahame temast osa saada. Sõna võib olla nagu heli, nagu üks noot: me tunneme tema mõju, aga ei oska selle mõju põhjusi ja toimimist seletada. See ei piirdu tema tähendusega, sellega, millele ta viitab, vaid on kihilisem, sügavam, arusaamatum. Sõna abil tahame ühtaegu ära minna ja kohale jõuda. Kodunt ära, kodumaalt ära, endast ära – ja samal ajal endasse, kodumaale, koju. Lugemine on püsiv igatsus ja samal ajal selle igatsuse vaigistamine. Rahutus ja rahuldus. Toit ja palsam. Valu vaigistaja ja valu tekitaja. Erguti. Ärataja. Torkija. Õpetaja. Ja kirves. Seesama Kafka oma, mis lõhub meis lahti jäätunud mere.

Kui lugemisest ja kirjutamisest mõtlen, meenuvad mulle aeg-ajalt kunagi loetud Lauri Sommeri mõtted „privaatkirjandusest”. Sommeri sõnul on iga kirjandus­teos alati ka kiri sõbrale, autorilt lugejale. Kirjutamise hetkel autor lugejat ei tunne, aga ta usub, et lugeja on olemas. Just selline, kes loeb ja mõistab – kes saab tema kirja kätte. Mina mõtlen, tunnen, kirjutan, ja kusagil, miks mitte teisel pool maakera, elab inimene, kes püüab minu liikuma lükatud laine kinni. Saab aru. Loeb raamatut ja on rõõmus, et sai kirja. Näiteks Kazuo ­Ishiguro teoseid lugedes kujutlen vahel, kuidas ta oma nukraid raamatuid kirjutades laua taga muheleb, sest ta teab, et kusagil istub köögilaua taga või voodis patjade najal lugeja, kes saab ühel ilusal päeval tema kurbnaljaka kirja kätte. Kes tabab ära, et härra Ryderi teekond „Lohutus” ei ole mitte ainult traagiline, vaid ka naljakas. Jah, see on inimolu viletsuse peegeldus, aga ka märk inim­olu talumatust (?) koomilisusest. Kirjutamine ja lugemine on väga isiklikud tegevused, mõlema juures ollakse enamasti üksi – ja ometi ühendab autoreid, lugejaid ja raamatuid nähtamatu seeneniidistik. Kui see niidistik materialiseeruks ja hakkaks helendama, tekiks sellest arvatavasti üle maakera leviv tihe valgusest võrk.

Kõike ei jõua lugeda. Enamgi veel: peaaegu midagi ei jõua lugeda. Mart Kangur kirjutab: „miks ma olen / ainult üks inimene? / ma ei jõua midagi tehtud / ja seepärast / ei tee midagi / sest ei ole mõtet / niikuinii / ei jõua midagi / näiteks kui ma hakkaksin lugema / george elioti middlemarchi / siis no… / ei jõuaks ju? / või hegelit või / kui hakata veel mõnda keelt õppima / või no… / miks ma olen / ainult üks inimene?…” Ja nii ongi endiselt ootel „Don Quijote” ja „Loss” ja „Maag” ja „Hälin ja raev”, rääkimata Kanada kirjaniku Gaétan Soucy paljuräägitud romaanist „Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke” Triinu Tamme tõlkes. Jõuab vähe, aga midagi siiski. Ilma selle midagita ei saa.

Mis on lugemine kirjanikule? Hinge- ja vaimutoit nagu igaühele, aga ka midagi muud. Ehitusmaterjal. Sõnakombinatsioonid salvestuvad ja liiguvad neisse ajupiirkondadesse, kus meil neile ligipääsu ei ole, kuni mõni uus seos, nendega sarnanev või peaaegu identne kombinatsioon nad taas pinnale toob. Vahel küsid eneselt: kas see, mida ma kirjutan, on vähemalt osaliseltki uus? Või on kõik mu laused elu jooksul loetud tekstidest maha kirjutatud ja ma olen ümber asetanud vaid mõne üksiku pusletüki, nimetades tulemuse oma loominguks? Kui see on nii, siis miks ma kirjutan? Usun ma veel tõepoolest, et iga maailmas kirjutatud või kirjutatav tekst on ainukordne kombinatsioon inimkonna käsutuses olevatest elementidest ja tal on seega igal juhul õigus elule?

 

Luule

Luule on kodu, allikas. Vahel ei satu sinna pikka aega. Siis mõtled: kuidas ma sain ta nii kauaks kõrvale jätta? Sageli piisab ühest-kahest reast või paarist salmist. Liiv, Viiding, Kaplinski, Enno, Alver, Haava. Mõni üksik sõna, ja miski, mis oli harali, loksub paika. Sest „kuskil peab alguskokkukõla olema, / kuskil suures looduses, varjul. / On tema vägevas laotuses, / täheringide kauguses, / on tema päikese sära sees, / lillekeses, metsakohinas, / emakõne südame­muusikas / või silmavees – / kuskil peab surematus olema, / kuskil alguskokkukõla leitama: / kust oleks muidu inimese rinda / saanud ta – / muusika?” Luule võib tulla laulus. Mart Johanson: „tahte kindluses luuran ja piilun / valmis tasuma imede eest / sapikividest vooderdan kaevu / sinna korjan kõik pisaravee / hinge neelan – nii valuga harjun…”

Hiljuti lugesin Anna Haava kirju Elise Aunale, Mari Raamotile ja Juhan Luigale pealkirja all „Rändaja Anna”. Sain osa ühe XIX sajandi lõpukümnenditel noor olnud naise igapäevaelust, tema vaatest maailmale. Aga need kirjad olid ka keeleline kogemus. Kuidas maitseb Anna Haava keel? Jõuliselt, tundeliselt. Tänapäeva lugeja jaoks omalaadne vorm, aga lähedasena mõjuv sisu. Näiteks, 1891: „Minu armas Elise, Sa saatsid mulle minu sünnipäävaks kanarpikku, minu kõige armsamaid lilla – nad on nii ilusad ja värsked näha, nagu oleksid nad praegu nõmmelt nopitud – Sa saatsid mulle õnne soovitusi – ma tänan Sind sügavast südamest selle lahkuse ja armsuse eest!” Või 1909, 45-aastane Anna Haava kirjutab Juhan Luigale: „Jõuluajal Haavakivil viibides ja vaikivas metsas ja lumitand nõlvadel ja niitudel rännates, rändasin ühes oma hingega suuremalt osalt muinasjutulistes lapsepõlvemälestustes, aga ka oma praeguste kaasinimeste hingekõrgustes ja -sügavustes ning -madalikkudes; ja kui vast tuleval nädalil veel korraks sinna lähen ja kauemaks jään, siis jätkan oma rändamist edasi.”

Viimasel ajal olen tabanud end üha uuesti sattumast Mart Kanguri „Armkoesse”. Kõneleb. Iga päev natuke isemoodi. Kanguri sõna võid kogeda nii- või naapidi, üks-kaks-kolm võib ta muuta värvi või lõhna ja tekitada uue seose. Aga mõnikord avan hoopis arvuti, lähen ajas nii kaugele tagasi kui võimalik ja unustan end surfama Eesti regilaulude andmebaasi merest tõusvate, mune hauduvate ja poegi pillavate kirjude lindude sekka.

 

Elukirjandus

Elukirjandus – hea nimetus see ei ole. Sest milline hea kirjandus ei oleks „elukirjandus”? Pean silmas mitteilukirjanduslikke raamatuid, mis õpetavad (vähemalt mulle) elu. Sellist elu, millest ma igapäevaelus osa ei saa, aga mis on olemas ja mida veidigi tundma õppida on võimalik vaid lugedes. Siia alla käib näiteks Adam Kay raamat „This is Going to Hurt”, mahlakas kirjeldus Kay traagi­lisest ja ühtaegu koomilisest noorarsti-perioodist ühes Londoni haiglas.

Selles raamatukuhjas on ka Henry Marshi „Ära tee kahju. Elust, surmast ja ajukirurgiast”, mille on eesti keelde tõlkinud Malle Klaassen. Marshi raamat on ühtaegu triller (iga peatükk kujutab endast päriselus aset leidnud närvesöövat põnevuslugu) ja ühe inimese sisemise kasvamise lugu, tema (ja lugeja) alandlikkuse kool. Öeldakse, et „suur kirurg” lõikab alati, teeb alati katse inimese elu päästa, ei loobu kunagi. Marsh aga jõuab aastakümnetepikkuse arstitöö jooksul tõdemuseni, et päriselt on suur arst see, kes julgeb öelda, et ta ei saa aidata. Et seekord ta ei lõika, sest uus lõikus pikendaks vaid haige piinu. Do no harm. Südantlõhestav raamat.

Samast liigist on ka hollandlasest geriaatriaprofessori Rudi Westendorpi raamat „Elada vanaks, tundmata end vanana”, kirurgi ja teadlase Atul Gawande „­Surelikkus. Meditsiinist ja sellest, mis on tegelikult oluline” (tõlkinud Jürgen Innos) ja neuro­kirurgi Paul Kalanithi „Kui hingusest saab õhk” (tõlkinud Doris Kareva ja Triin Olvet).

Kõik ülalmainitud raamatud peegeldavad inimest olukordades, kus iga­sugune väline sära ja klants on oma mõjujõu kaotanud ja inimene seisab iseenda ees alasti. Aga elukirjandus võib rääkida ka puude sündmusrikkast elust, nagu teeb seda Peter Wohllebeni „Kannatlikud puud” (tõlkinud Eve Sooneste), või õpetada mõistma inimesi, kelle vastu sa enne lugemist ei uskunud suutvat huvi tunda, sest nende tegevusala näis sulle kuiv nagu saepuru. Selline ala võib olla näiteks matemaatika, mille ilust ja mängulisusest võib teadlikuks saada, lugedes Paul Hoffmani raamatut „The Man Who Loved Only Numbers” kuulsast ungari matemaatikust Paul Erdösist. Sain muu hulgas teada, et minu „Erdösi number” on ∞, sest ma ei ole oma elus välja andnud mitte ühtki matemaatika-­alast publikatsiooni. Teadlastel, kelle biograafiast võib leida matemaatika-­alase kirjutise või uurimuse, mis on tehtud Paul Erdösiga kahasse, on au omada Erdösi numbrit 1. Erdösi number 2 aga saab osaks neile, kes on publitseerinud midagi koos teadlasega, kes on publitseerinud midagi koos Erdösiga. Teadaolevalt kõrgeima Erdösi numbriga tegevteadlane omab Erdösi numbrit 7. Paul Erdös ise pühendas oma elu matemaatikale: tal ei olnud ei naist, lapsi ega püsivat elupaika. Oranži kilekotiga võis ta saabuda vastu ööd mõne kaasmatemaatiku ukse taha ja öelda: „My brain is open.” Mu aju on avatud. Sellisel puhul elas ja töötas Erdös paar päeva välja valitud kolleegi juures, tegi temaga koostööd, ning suundus siis järgmise juurde.

 

Unenäokirjandus

Kolmandiku oma elust veedame unes, teise kolmandiku unistustes ja kujutlusmaailmades. „Reaalsusele” jääb nõnda üsna väike osa, pelk kolmandik. Või mis on reaalsus? Viimasel ajal olen sattunud lugema (ja vahel isegi kirjutama) raamatuid, mis paigutuvad just sinna, tegelikkuse ja kujutluse õhkõrnale piirialale.

Belgia kirjaniku Georges Rodenbachi 1892. aastal kirjutatud „Surnud ­Brugge” (tõlkinud Malle Talvet) on esimene maailmade piiril hõljuv raamat, mis meelde tuleb. Siin ei ole linn taust, vaid tegelane, hingeseisund: „.. linnadel on seetõttu oma isikupära ja sõltumatu vaim, peaaegu et oma iseloom, mille vasteks on kas elurõõm, uus armastus, loobumus või lesepõlv. Iga asum on hingeseisund, ja kui oleme seal veidigi viibinud, kandub see seisund edasi meisse… Ja nüüdki veel, mis siis, et meeleheide kestis, lahustus tema valu õhtul tüüne veega lõpututes kanalites, ja ta üritas taas saada selliseks, nagu on ja paistab see linn.”

Rumeenia kirjaniku Max Blecheri elu lõpuaastatel kirjutatud ja postuumselt ilmunud „Valgustatud urg. Sanatooriumipäevik” (tõlkinud Riina Jesmin) on korraga unenäoline, sürrealistlik ja hüperrealistlik teos, kus „ebareaalsed” olukorrad põimuvad tihedalt inimese füüsilise kannatuse ja haiglakeskkonna realiteetidega. Blecher põdes Potti tõbe ja veetis oma kümme kirjanikuaastat peamiselt voodis. Eluaegne vang, võiks öelda, aga sellist kirjanduslikku vabadust kohtab harva. Kujutlusmaailmas, kirjanduses on kõik võimalik.

Ameerika astrofüüsiku Alan Lightmani „Einsteini unenägusid” (tõlkinud Margit Jaaska) lugedes satume noore Albert Einsteini pähe. On aasta 1905, Einstein töötab relatiivsusteooria küsimuste kallal ja näeb unenägusid ajast. Aeg võib olla ring, veevool, ta võib seista paigal, liikuda tagurpidi või üldse puududa. Poeetilistest lühilugudest koosnev „Einsteini unenäod” on mäng ajaga ja aja ümber.

Viimastel aastatel olen nii mõttes kui päriselt lugedes regulaarselt keerelnud Kazuo Ishiguro teoste ümber. Kuidagi ei anna ta rahu. Kuna Ishiguro on olnud väga viljakas, on õnneks mitmed tema teosed veel ees – on, mida oodata. Seni loetud „Päeva riismed”, „Lohutu”, „Maetud hiiglane” ja „Klara ja päike” on minus kõik siiani alles. Ishiguro keskkonnad ja tegelased ei unune, osa sinust jääb neid mäletama, neile mõtlema. Sa näed silme ees selgelt „Päeva riismete” kühmus seljaga ülemteenrit ja tunned ta endalegi üllatuseks ära „Lohutus”, sest seal ta on, küll veidi teisenenuna, aga siiski tema ise. Läbi Ishiguro teoste jookseb mälu ja mäletamise teema ning küsimus sellest, kui palju me unustame, mida me soovime unustada ja mida mäletada ning mis on unustamise hind. Tema teosed on väliselt üllatavalt erinevad, justkui kasutaks ta iga kord erinevaid kirjanduslikke võtteid, ja eks ta kasutabki. Aga Ishiguro üdi jääb samaks, talle ainuomane elutunnetus peegeldub igast ta teosest. Võidakse öelda, et ta on jaapanlik-britilik autor ja seetõttu ei leidu tema tekstides suuri tundeid. See ei ole tõsi. Tunded ei pruugi küll laavana tegelastest välja pursata, aga Ishiguro avab meie ees tee nende sisemusse ja seal ei saa märkamata jääda ei Klara üksindus ega lootusrikas süda, ei härra Ryderi puutumatuna säilinud igatsus oma vanemate armastuse järele ega „Maetud hiiglase” vanapaari armastus, surmahirm ja mineviku varjud, mis vaatamata kõrgele eale nende kohal ei haju. Ja huumor, muie, see on Ishigurol kogu aeg suunurgas. On lugejaid, kes ei taju selle pidevat kohalolekut ja sel juhul võivad tema teoste tumedad värvid mõjuda rusuvalt. Aga see on olemas. Lühidalt, kui üks Ishiguro lõppeb, peab teine algama.

 

See oli vaid väike valik raamatutest, mis on viimastel aegadel mind puudutanud. Kui üldisemalt lugemisele mõelda, siis on see hädavajalik. Ajal, mil regilaule enam ei laulda, muinasjutte ei jutustata, lõkke ümber ei tantsita ja kiigelaule ei tunta (kui vähesed erandid välja arvata), ei saa ilma lugemiseta elada. Hing jääb nälga. Lugemise mõju on sügav ja laiaulatuslik, olgu lugeja siis kirjanik, neurokirurg või poliitik. Kirurgid Henry Marsh ja Atul Gawande on Oxfordis teiste ainete seas õppinud ka filosoofiat, seega võib kindel olla, et nende lugemus on suur. Neurokirurg Paul Kalanithi õppis enne meditsiiniteaduskonda astumist Stanfordi ülikoolis inglise kirjandust. Siit võib teha järelduse, et lugemise mõjusid ei maksa alahinnata üheski olukorras – see võib mõjutada isegi sinu tarkuse­hamba välja tõmmata otsustanud arsti kaalutlusi.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood