Kirjanik loeb. Lilli Luuk

Lilli Luuk ja Erkki Luuk 1980ndatel Kesk-Eestis lugemas. Foto: erakogu

Oli esimesi tõeliselt suviseid pühapäevi, kui jalutasime koos ühe tõlkijaga (imelised, asendamatud inimesed on need tõlkijad!) Käsmus mere ääres. Rääkisime, muidugi kirjutamisest ja tõlkimisest ja lugemisest, aega oli vähe, seega ikka ainult kõige olulisemast, kiiresti, võimalikult täpselt ja lühidalt. Huvitav oli. Isegi see ei seganud, et vahepeal natuke vihma sadas, seisatasime sirelipõõsa all ja siis küsis Guillaume järsku, kes on su lemmikkirjanik. Eesti kirjanikest. Ma tean küll, kes, aga ikka lõi korraks hinge kinni. Kuidas ma ütlen ÜHE kirjaniku. Kui ma loen tegelikult veel seda ja seda, ja kui sellel midagi ilmub, siis alati loen ja vahel avastan, et pole mõnda üldse lugenud, ja siis tagantjärele otsin raamatu­kogust veel autorite kaupa välja, riiulisse jääb tükk tühja maad. Aega vasta­miseks vähe, vastutus suur. Ene Mihkelson, ütlesin. Muidugi oli järgmine küsimus, miks. Mis Mihkelsonil on. Ta teadis Mihkelsoni, muidugi, „Ahas­veeruse uni”. Miks Mihke­lson? Sest Mihkelson otsib, otsis. See, kuidas tema teostes tõde otsitakse: ikka nii, et see, kes loeb, saab hoopis enda kohta igasuguseid asju teada. Rohkem kui Mihkelsoni tegelaste kohta, rohkem kui Mihkelsoni kohta.

Kirjutades otsid, lugedes otsid. Mina olen enamasti olnud see, kes loeb, vähem see, kes kirjutab. Ja isegi lugenud ei ole kogu aeg. Lapsena muidugi lugesin palju, teismelisena, aeg oli selline, öeldakse. Ja mida sa maal, keskustest kaugel ikka teed. Isegi bussipeatus, kus oleks võinud koos teiste omavanustega hängida, oli liiga kaugel. Ülikoolis, seal, kus alles nagu peaks korralikult lugema hakkama, kus hakkavad lugema ka need, kes enne ei lugenud, mina enam ei lugenud. Õpikuid, konspekte, kohustuslikku materjali muidugi, aga ilukirjandust… Tagantjärele tundub, et null, hea küll, võib-olla null koma… midagi. Suvel, kuskil külas ehk, kellegi raamaturiiuli juures. Korraks, põgusalt. Kuidas sa loed raamatut, teed midagi lõbu pärast, kui on õppimata, kohustuslik asi on tegemata! Ja nii ei loegi. Algusest peale on lugemine tähendanud ikka lõbu, mitte tööd. Mida sa jälle loed seal, tee midagi kasulikku!

Uuesti lugema hakkamine pärast pausi on valus, nagu tõmbaks haavalt plaastrit ära. Tuleb teha aeglaselt. Oli üks hämar eluperiood, kus sai loetud põhimõtteliselt ainult kokaraamatuid, viimase tegemisõpetuse ja kokkuvõtteni välja, mitu korda edasi ja tagasi. Siiamaani on pikad lõigud peas, pasta keetmise kohta, mida hakklihaga tohib või ei tasu teha. Ja ülepannikooke küpsetan siiani retsepti, mitte tunde järgi. Kokandus on kontrollitav protsess, lihtne keemia. Maire Suitsu kirjutab ausalt, omaelulooliselt ja isetult ning igasugune pealiskaudsus, ebatäpsus on tema puhul välistatud. Selline lugemine oli praktiline, kasulik. Tagantjärele ikkagi lõbu. Ja midagi, millele oli tollal nagu paslik või siis vähemalt võimalik aega pühendada.

Lugemiseks on aega vaja nagu kirjutamisekski, ega see kuidagi ei erine. Mõlema jaoks nopid aega sealt, kus seda natukegi ripakil näib olevat, hommikul tund enne teiste ärkamist, õhtul peale teiste magamaminekut. Kui sa ei ole just selline, kes on saanud täielikult pühenduda. No mina ikka ei ole, ei ole saanud või ei ole julgenud. Otsustanud. Ei saa küll öelda, et kunagi ei oleks tahtnud, ei oleks mänginud mõttega jätta korra elus KÕIK maha. Et kirjutada! Ja siis loomulikult ka lugeda. Nagu näiteks Doris Lessing või väga paljud suure­pärased meeskirjanikud enne ja pärast teda, selle vahega, et viimaste puhul ei leita sellises aktis midagi märkimisväärset, vähemalt ei võimendu see nende elulugudes. Vahepeal lugesin siis, kui laps oli trennis, koos veepudeliga sai raamat ka kotti. Tund aega täielikku lugemisrahu! Teised emad ja isad skrollisid see tunnike ikka telefonis, vähemalt selles trennis oli küll nii, mina lugesin, muu suhtes pime ja kurt. Siis tuli koroona, trennid koliti Zoomi ning teise laine ajal vanemaid enam saali mattidele ja aknalaudadele istuma ei lubatud. Ukse taga lehvitades oli kuidagi tühi, uutmoodi nukker tunne. Lessingu ma avastasin, kui minuni jõudis „Viies laps”, seda lugedes mul endal veel lapsi ei olnud, ent endas ematunde kasvatamise protsessis ei ole ma kunagi jõudnud mugavale, armulikult noogutava kogenud ja kõiketeadva matrooni toolile. Olen püsinud jätkuvalt ärevil, vaikselt, kuid pingsalt valvel, võib-olla on sellel raamatul siin oma osa. Lessingu puhul on teada, et loen teda veel mitmeski eluetapis, iga ta teose jaoks on olnud elus oma aeg. Tundub, et aega on. Ja vahel tuleb ka korrata, teist, kolmandat korda lugeda.

Seda, et lugemise aeg ja ruum võib olla mingit laadi elukorralduse juures kättesaamatu ressurss, kui oled võtnud vastata teatud sotsiaalsele (soo)rollile, on ju laiemalt ja teravaltki tajutud. Sellest peale, kui ma kirjutama hakkasin, annab üks tore hõimlane, kelle elus kirjandus nii olulist rolli pole kandnud, alati märku, kui on midagi ilmunust lugenud. Või kui on midagi teiste kirjutatust ta tähelepanu pälvinud. Ükskord ta helistas ja ütles, et hakkas lugema Virginia Woolfi „Oma tuba” ja mõtleb minu peale. Kuidas mul läheb ja kas ma ikka olen seda lugenud. See puudutas küll.

Nii raamatute lehekülgedelt kui ka nende vahelt leiab mõnikord igasuguseid asju, lisaks kirjanike mõtetele jääb ka lugejatest raamatutesse jälgi. On märkmeid leheserval, allajoonimisi, kirju, poetšekke, fotosid, ­kommipabereid. Raamatu­kogu raamatud on eriti põnevad, aga aeg-ajalt ilmub ka kodusest riiulist üht-teist välja. Ühel Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsete juttude” eksemplaril on kahel leheküljel ammu pruuniks tõmbunud, väga vanad vere­plekid, julge rehepapi jutu peal. Lugejal hakkas hirmust nina verd jooksma, nii hea jutt oli. Null positiivne, minu veri! Muistendid on igivana maailmamõistmis­viis, sügavad, ka õpetlikud ja praktilised, sobivad igas eas. Kuidas hirmu kinni hoida, kuidas tundmatu kurjuse ees hirmu mitte tunda, mis on julguse palk. Tele­lavastus oli veel hirmsam, kumb oli minu jaoks enne, ei mäleta. See on SEESAMA rehepapp, ratsionaalne, omal moel õiglase meele ja sotsiaalse närviga! Kivirähki „Rehepappi” ma enam ei kartnud, kõik oli nii selge, loomulik, seevastu ussisõnad ajasid küll mitu korda nutma. Aga. Günther Reindorff! Kui ­raamatus on illustratsioonid, võib see kõik pea peale pöörata, vinti juurde keerata, hoopis teiseks teha. Kui Reindorff elaks meie ajal, laseksin tal ennast tätoveerida. Aga mitukümmend aastat pidi kuluma, enne kui lugeja maailmas asetus oma kohale Reindorff või saabus ilmutus, et Juhan Jaigi õudusjutte Võrumaalt illustreeris ju Eduard Wiiralt ise. Jutud ei olnud tihti poolt nii hirmutavad kui pildid! Või kuidas Jüri Arraku pintsli alt, koerakoonlase läbitorgatud rinnust purskab verejuga. Tegelikult on „Suure Tõllu” lool eksootilise arahhise maitse. Ise tuli puhastada, prõksuva kauna moodi koore seest pesadest välja noppida, pähklid olid tumepruunid, mitte heledad ja igavad nagu tänapäeval poepakis. No on ikka töll, mõtlesin, ise kõigist kümme korda tugevam ja ikka laseb endal pea maha lüüa!

Lugemise eest sõrm maha, sellistest asjadest kirjutab Margaret Atwood. Mis on nagu väljamõeldised, aga tegelikult ei ole ju, üldse ei ole. Herta Laipaiga „Maarjakask” muutis viisi, kuidas vaadata puid, kive, laukaid ja kääpaid ja inimeste ammu hüljatud eluasemeid. Ja muidugi Aino Kallas, Marie Under (mõlemad Laikmaa lemmikud ja ära maalitud), eks olen minagi Kassaris ilusa Villemi ehitatud majas käinud, istunud kirjutamise laua taha, püüdnud vaadata läbi akna nii kaugele tagasi kui vaim ulatub. Olen püüdnud neid lõhnu tabada, sirelid, jasmiinid, niiske hundinahk. Kirjanike majamuuseumid on lemmikud! Ma ei kohtu tavaliselt kirjanikega, kirjutan, nokitsen omaette, aeglaselt ja salaja, aga lugejana meeldib mulle väga kirjanikel külas käia. Kui Tuglaste majas Underi sinise šleifiga portreed muretus rahus rippumas nägin, tundsin ennast jälle nagu teismeline „Õnnevarjutust” lugedes. Ühe Underi kogumiku laenasin kunagi rumala peaga klassiõele, tagasi ei saanud, vahel kasutab ta sealt pärit ridu oma ajakirjanduslikes teostes või ohkab Underi sõnadega sotsiaalmeedias ja mina kiristan hambaid. Oskaksin ma oma hundinahka kasutada! Saaksin oma Underi tagasi.

Mõni raamat on populaarne. Bestsellerid, menukid, ega need asjata menukid ole. Elizabeth Gilberti „Tüdrukute linn”, Delia Owensi „Kus laulavad langustid”, ehk on tegelikult ka Sofi Oksase „Puhastus” sellest reast. Tüdrukute raamatud, minu alati lugeva ema riiulisse üha ilmuvate uute raamatute seast leitud, mõnda on ka omal algatusel otsitud. Vahel soovitan vastu ka, ema, võta järgmisena Ferrante Napoli-lood, need meeldiksid sulle, enam-vähem sinu aastakäigu tüdrukud on seal, vaesus ja kurjus on igal pool ühtemoodi, igatsus parema, mõtestatud elu järele on alati olemas.

On raamatuid, mida ma tahan lugeda, tean, et neid ma pean lugema, aga ikka kaalun enne kaua, hoian poeriiulis, südame ümber tunned külma pigistust, kui raamatu kätte võtad. „14. juuni needus”, Merle Karusoo kokku pandud. Näe, ma ikka nutsin ka, kui lugesin, võta, loe, kui tahad, aga… Selline hoiatus. Ikka veel raamatud mõnikord hirmutavad mind. Olin Karusoo lugemiseks mõttes kohe ära märkinud, aga tol korral ema juurest ei võtnudki kaasa. Olin möödunud talveks kuidagi pehmoks muutunud, jätsin filme vaatamata, iga raamatut ei julgenud avada. Aga päriselu on õudsem, kui sellest midagi maha kirjutad, siis vahel just neid kohti ei usutagi, arvavad, et kus nüüd mõtles välja. Kui veebruar hakkas läbi saama, võtsin need kõik. Karusoo ja Salman Rushdie ja. „Kesköö lapsi” lugesin pagulaste vastuvõtukeskuses neil tundidel, kui majas oli ajutiselt vaikne, oodati piirilt mõnda bussi, hiljem lugesin sealsamas, vanas arestimajas uuesti Arundhati Roy mõlemat romaani, tegin vihikusse vene- ja ukrainakeelsete väljendite vahele märkmeid. Ilukirjandust lugedes ma muidu märkmeid ei tee, kui just pole tegu intervjuude või mälestustega. Aga kõik oli nüüd juba liiga päris, puudutuse kaugusel, valu lävepakk polnud varem nii madalal. „Ja õhk oli täis Mõtteid ja Asju, mida tahtnuks Öelda. Aga sellistel hetkedel öeldakse alati ainult Väikesi Asju. Suured asjad varitsevad välja ütlemata seespool.” Lehekülg sada viiskümmend. Ja sinna vahele olen veel kirjutanud, et üks saabunud naistest on kõnevõime kaotanud. Ja kuidas on vene keeles tõukeratas, see on samokat.

Vahel on vaja eneseabiraamatut. Mind on abistanud intervjuuraamatud, näiteks „Vaba inimese tunne”. Hästi tehtud intervjuu mõjub nii, nagu ise räägiksid küsitletavaga, ja vahel on vaja, et saaksid rääkida suurtest asjadest. Kohe! Ära sure enne oma õiget surma, loed. Sure omaenese näoga. Ja hetkega saad fookuse tagasi. Ja ikka Mihkelsoni luuleread: „Mu meeled on erksad Ma pühitsen valgust / lootmata tasule seal ega siin”. Selleks, et võtta oma õlgadelt liigne koorem maha, et tuua ellu selgus, on vaja ainult natuke luulet lugeda.

Kirjanikud saavad arutada omi asju ka nendega, kes enam siin ei ole. Aija Sakova „Elamise julgus. Kirjad Käbile” tuli minu juurde sobival ajal. Alati on midagi rääkida, kunagi ei taha liialt koormata inimesi, keda usaldad. Ka sel lugemisel jäid raamatu vahele lehed märkmetega, Käbile kirjutatud kirjade lugemisest (mis olid ju ikkagi kirjad iseendale) said kõnelused iseendaga ja siis juba ka mõttes peetud kõnelused autoriga, plaanisin isegi, et kirjutan talle, aga ei teinud seda. Olen teda ju seltsi konverentsidel näinud, Eestis sa lihtsalt näed kõiki, kuulsad kirjanikud seisavad sinuga kõrvuti poesabas ja tulevad tänaval vastu, sõidavad rongis. Aga ei astunud ligi, veel jäi kirjutamata, kirjutan siis siia: aitäh, Aija, nende kirjade eest, sain Käbi ja Sinuga vaikselt oma sõlmi harutada. Naise elu, naislooja elu, ahh, tead küll. Mõned proovivad ikka kõike korraga teha ja ise hakkama saada.

On veel need, kes liiguvad täitsa vabalt mitme distsipliini vahel, kellel on palju ande ja koos nendega vabadus väljendada ennast nii, nagu sõnum parasjagu nõuab: kunstis, kirjanduses, muusikas. Laulusõnad on alati luule, kui sa oled PJ Harvey, raamat hüüdis tulles. Õnneks on tema „Orlam” niimoodi välja antud, et vasakul leheküljel jookseb lugu inglise keeles, paremal on tekst Dorseti murdes, muidu oleks ikka keeruline. Eesti murretega olen lugejana niigi alati hädas, kuigi Tartu murde ja Mats Traadiga on küll kuidagi õige ja selge tunne olnud. Raamat ise, ilus ja valus suureks kasvamise lugu, on lugemise pingutust väärt nii või naa, ja muusika tuleb ka vaikselt ridade taha. Meil on ju julgeid tõlkijaid ja murdeid vasteks valida küll, loodan, et keegi võtab teha! Margit Lõhmuse kunsti ei oska ma vaadata lahus tema juttudest, ja vastupidi ka. Imetlen kõiki selliseid multiandekaid, kirjanikke, kel on mitu keelt.

Põhjamaade kirjandus ikka meeldib, Wassmo oma Dina-triloogiaga, mille peategelase Aspergeri sündroom on kirjandusloos vist seni diagnoosimata, Katja Kettu läheb kogu aeg paremaks, Tomi Kinnunen, kaamos, kestev videvik, külm vesi, kibe tuul ja paljas kivi, need on minu teemad, andke aga ette! Perekooli foorumit loen ka vahel, puhkuseks, sealt saab infot, mida mujalt ei saa, huvitavaid vaatenurki, väljendeid. Värvilisi ajakirju loen, kui on kopp ees ja kohvitassigi tõsta ei jõua, vaatan pilte. Mõned soovitatud asjad on kogu aeg lugemata. Sally Rooney „Normaalsed inimesed” ja „Vestlused sõpradega” on seriaalidena juba ära vaadatud, no mis ma nüüd teen siis! Lugemise aeg on ju piiratud, nagu ka aeg kirjutamiseks, elamiseks üldse. Mille peale seda kulutada, see on igapäevane küsimus. Suvel olen tihti maal, siin lähedal elab üks tõlkija, paar päeva tagasi tõi meile siia Rijneveldi „Õhtute ängi”, oli hollandi keelest tõlki­nud. Olen nüüd kaks õhtut lugenud ja täna õhtul plaanin päris lõpuni lugeda.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood