Kirjanik loeb. Meelis Friedenthal

Foto: Sillerkiil

Mul on üsna täpne ülevaade nendest raamatutest, mida ma viimasel ajal lugenud olen. Asi on selles, et meil on peres tavaks iga kuu koos istuda ja rääkida raamatutest, mida oleme vahepeal lugenud. Me paneme raamatud lauale, teeme pildi ja siis räägime, mis meile meeldis, mis ei meeldinud, mõni loeb paremaid kohti ette. See mõte tekkis siis, kui oli vaja meie keskmist last lugema saada, nii neli-viis aastat tagasi. Kuidagi see võib-olla isegi õnnestus. Reegliks sai võetud ka, et raamat peaks olema ilukirjanduslik ja mitte töö pärast loetud.

Teadustegevuse jaoks pean muidugi kogu aeg lugema, aga pigem artikleid, mingi­suguseid peatükke raamatutest, noppeid. Teatud mõttes meenutab praegune teaduskirjanduse lugemine keskaja skolastilist traditsiooni, kus harva pöör­duti allikate poole ning suuremas osas loetigi väljakirjutisi. Selliste nopete häda on aga selles, et need tavaliselt ei veena kedagi.

Otsingumootorid ja kauglugemise võimalused muudavad teadlase elu vahel koomiliseks – alati on võimalik leida kinnitust oma mõtetele, sest keegi teine on midagi sellist juba kindlasti ka arvanud ning tänapäeval on võimalik see arvaja kergesti üles leida ja talle viidata. Teose terviklik läbilugemine aga võib veenda ja tõepoolest suunata uutele mõtetele – see kehtib nii ilukirjanduse kui ka teaduskirjanduse puhul. Maksab ka konspekteerida või ilusamaid lauseid välja kirjutada. Kuigi ma enamasti pärast kunagi neid konspekte ja väljakirjutisi ei loe, siis midagi jääb selle aeglustuse tõttu võib-olla paremini meelde.

Viimati lugesin niiviisi otsast lõpuni läbi Academia Gustavo-Carolina filo­soofia­professori Michael Dau dispuudi „Loomuõigusest” ja raamatu „Meeto­dist, kuidas juurutada eklektilist filosoofiat”. Michael Dau on võib-olla üks huvi­tavamaid tegelasi meie XVII sajandi mõtteloos, mõtleja, kes ühendab endas huvi kõige uuema filosoofia ja pietismi vastu. Enne seda lugesin veel läbi Tartu metafüüsikaprofessori Gabriel Sjöbergi raamatu „Vaba filosoof”. Tekst on oma ajastule kohaselt üsna mahlakas, annab huvitavaid ja vaimukaid hinnanguid, mainides näiteks Aristotelese puhul, et see on tõstnud Platoni vastu mässu nagu tibu kana vastu. Hiljuti sai läbi loetud ka Wilfred Cantwell Smithi „Religiooni tähendus ja ots”, mida peetakse üheks olulisemaks XX sajandil reli­giooniantropo­loogia vallas kirjutatud raamatuks. Muu hulgas argumentee­rib autor, et sõna „religioon” kirjeldab ebaõnnestunult seda, mida ja kuidas ini­me­sed usuvad, ning et parem (ehk siis teaduslikult täpsem) oleks kasutada selliseid mõisteid nagu „kumulatiivne traditsioon” ja „isiklik hoiak”. Veidi enne seda lugesin ka Veiko Belialsi koostatud kogumikku „Fändomi sünd. Artikleid ulmekirjandusest” ja Karl Morgensterni 250. sünniaastapäevaks välja antud kogumikku „Qui vult, potest”. Inventuuri tehes selgub, et läbi loetud mitteilu­kirjanduslikke raamatuid on tegelikult veelgi, aga ei ole vist mõtet siin kuiva nimekirja esitada.

Lisaks teaduskirjandusele tuleb mul keskmiselt kolm kaanest kaaneni läbi loetud ilukirjanduslikku raamatut kuus, mitte rohkem. Mingil hetkel lugesin palju inglise keeles (eriti ulmet), viimasel paaril aastal – või isegi kauem? – olen reegliks võtnud, et inglise keeles oma lõbuks enam ei loe, lihtsalt sellepärast, et liiga pealetükkiv on see keel. Saksa keeles aga võib.

Üsna suure osa minu viimati loetud ilukirjandusest moodustavad „Loomingu Raamatukogu” väljaanded, näiteks olen kõik sel aastal ilmunud raa­matud läbi lugenud. Alati ma muidugi sellise püsivusega asja juures ei ole ja vahel jäävad mõned tekstid ka pooleli. Aga terviklikkuse huvides sunnin end aeg-ajalt lõpuni lugema ka selliseid raamatuid, mille stiil või teemad üldse ei istu. Just selle pärast, et mitte liiga oma meeldimistes kinni olla. Ma üldiselt ei nõustu väitega, et pole mõtet oma aega kulutada raamatute peale, mis sulle ei meeldi. Selline suhtumine viib samasuguste tüüpiliste vaimsete mullide tekkimiseni, mida ka sotsiaalmeedia toodab. Töötasin paar aastat tagasi Saksamaal ning sealses instituudis oli kohustuslik valida semestris 15 seminari, kus pidi tin­gimata osalema – sh eelnevalt valmistuma, lugema kirjandust, mõtlema välja küsimusi jne. Esimesel semestril valisin teemad, mis puudutasid varauusaega ehk siis minu enda uurimisperioodi, ning kuigi need olid huvitavad, ei üllatanud seal mind lõpuks eriti miski. Teisel semestril oli mul aga üsna palju väliskonverentse ja muid asjaajamisi, mistõttu ma ei saanud valida neid seminare, mida soovisin, vaid pidin plaani võtma need, mis toimusid mulle sobivatel päevadel. See tähendas, et ma sattusin kuulama ettekandeid „Fat Acceptance” liiku­misest, Brasiilia majandusest, Ida-Saksa demograafilisest olukorrast jms. Semestri lõpus olin aga üllatunud: kuigi enamasti läksin kohale üsna pika hambaga, lasin ma end sageli kaasa haarata ja mul on hea meel, et osalesin seminaridel, kuhu ma omal valikul poleks iialgi sattunud. Selles mõttes on „Loomingu Raamatukogu” natuke nagu need instituudi seminarid.

Viimati lugesin Tšehhovi „Elu igavus ja teisi jutte”, mis oli väga hea. Olin just enne seda võtnud ette ühe „Loomingu”, lugesin sealseid lugusid, need tundusid kuidagi kramplikud, punnitatud. Panin kõrvale ja võtsin Tšehhovi. Ta on tõesti meister, kirjeldused on täpsed, ootamatud, lood on kirjutatud vabalt, mitte mingi range

skeemi järgi, kohati tundub, et läheb täitsa käest ära, aga mingit pidi just selles ongi asja võlu. Enne seda lugesin „Loomingu Raamatu­kogust” veel Marcin Wichat (mis väga ei istunud) ja Lukianost. Viimane osutus üllatavalt lahjaks – ma olin enne inglise keeles siit-sealt neid surnute kõnelusi lugenud, aga nüüd ette võtta ning seda küünilist teksti järjest lugeda oli päris kummastav kogemus. Tõlkija kirjutab, et Lukianos on parim, mis kreeka satiirilisel kirjandusel on pakkuda, ja tabasin end mõttelt, et see küll teab mis soovitus kreeka satiirilisele kirjandusele ei ole. Ilmselt peaks oskama lugeda seda kreeka keeles, aga graecum est, non legitur. Ma ei usu, et asi on selles, et tegemist on vana tekstiga, üldiselt antiikkirjandus on päris hästi ajaproovile vastu pidanud. Võib-olla mulle lihtsalt ei meeldi satiir.

Peeter Sauteri „Surm Bulgaarias. Kõik hinnas” oli vägagi loetav, mingi kummaline hüsteeriline ja hullumeelne foon oli päris lõbus. Selline hakitud stiil kipub pikapeale tüütuks minema, kuid parajate portsjonite kaupa ette võetuna töötab siiski hästi. Lugedes tekkis mõte, et ega Sauter niiviisi kaua vastu pea, aga tekst on jälle hea, nii et mine võta kinni, kas on õige pühenduda kirjandusele ja surra Bulgaarias või pühenduda elamisele ja surra Tallinnas. Ei tea. José Luís Peixoto maailm oli kuidagi eriliselt mõjuv, lugu kuhugi eriti ei viinud, aga seisundina oli tekst suurepärane. See, kuidas Peixoto kirjeldab tegelasi justkui kaugelt ja võib-olla isegi agnostiliselt, oli värskendav. Dubravka Ugrešići „Romaani­jõe forsseerimine” oli ühest küljest naljand kirjanikest ja nende raskest elust, aga lõpuks ootamatult sügav. Igal juhul vaimukas ja täpne tekst. Lugedes mõtlesin veel sellele, et hea on, kui naised seksistseene kirjutavad, mees­­kirjanikud ei julge tänapäeval seda väga siiralt teha, sest naise objektis­tamise süüdistus on kerge tulema.

„Loomingu Raamatukogu” on igatahes suurepärane juhuslike raamatute generaator. Tunne on nagu millalgi vanasti, kui võtsid kodus riiulist raamatu ja hakkasid otsast lugema. Muidugi tahaks ikka lugeda head kirjandust, mitte täiesti juhuslikku. Vahel ma oletan, et need raamatud, mis hästi müüvad, on ka hästi loetavad – vähemalt räägin ma sellist juttu oma loovkirjutamise tudengitele. Siis püüan käia oma sõnade järgi, punnitan mõne sellise läbi lugeda ning enamasti olen pigem pettunud. Samas võib ka siin näha juhuslikkust – kunagi pole selge, miks üks või teine raamat parajasti populaarne on. Tänavu pole tege­likult populaarset kirjandust väga lugeda jõudnud. Arvustusi ma ikka loen, aga võib-olla just nende tõttu läheb raamatu enda lugemise tuhin üle ja lihtsalt mõtlen, et vist ikka peaks lugema, aga käsi ei tõuse. Tükk aega näiteks olen hoogu võtnud, et Mudlumi „Mitte ainult minu tädi Ellenit” lugeda, tema „Poola poisid” oli küll täiesti okei tekst, aga mingil põhjusel võtan ikka enne teised raamatud kätte. Teatud mõttes ei tee arvustused enne teose lugemist raamatutele head. Lugemisproovid meeldivad mulle teavituse vormina palju enam. Eesti kirjandusest püüan Kultuurkapitali aastapreemiate nominentide raamatud ikkagi läbi lugeda.

Hea on, kui raamatuid kingitakse. Esiteks ütleb see kinkija kohta midagi, sageli rohkemgi, kui ta ise arvata oskab. Eriti hea oli siis, kui sai kaugematel kirjandusfestivalidel käia, seal oli võimalik küsida, et mis teil parajasti see kõige loetavam kodumaine raamat on. Nii on sattunud igasuguseid huvitavaid tekste ette (Knausgård, Ferrante). Koroonaajal seda lõbu muidugi ei ole, aga meil toimuvad ka kohalikud kirjandusüritused. Juulis käisin näiteks Estconil ja seal vahe­tasin Meelis Kraftiga raamatuid. Kavatsen tema „Saared” järgmiseks ette võtta, arvustusi ma selle kohta õnneks eriti lugenud ei ole. Sel aastal kinkisid ka Kristiina Ehin ja Øyvind Rangøy mulle oma viimased raamatud, need lugesin läbi, head mõlemad. Krisztina Tóth kinkis mulle EKL-i aastakoosolekul väi­kese raamatu Ungari naiskirjanike lugudega (samanimeline autor on ka kogumikus, aga kinkija oli siiski Tartu Ülikooli ungari keele külalislektor). Lood olid nii ja naa, imestasin, et see Ida-Euroopa identiteedi värk lõpuks inimesi ka ära ei tüüta. Aga võib-olla on seda siis vaja.

Mõned loetud raamatud on ka nimetamata jäänud, aga las jäävad.