Kirjanik loeb. Mudlum

Foto: Mats Õun

Minu puhul on väga kahtlane, kas loeb just kirjanik. Kuidagi on läinud nii, et kunagistest lugemisrõõmust sündinud raamatututvustustest on saanud tõsimeeli tehtav kriitikutöö. Muidugi on selliseid kirjanikke üksjagu, kes oma kolleegide kirjatöid ka arvustada võtavad, aga see ei ole kerge leib. Lugemiskogemust muudab selline taust tugevasti. Kui peaaegu kõik, mis lauale satub, on otsapidi tööga seotud, kui peaaegu polegi võimalust minna riiuli juurde ja haarata sealt pimesi ükskõik mis teos ja seda rahumeeli lugema hakata, ilma et peaks kogu aeg peas arvamust kujundama, kriitiliselt eritlema, kuidas on tehtud, milleks on tehtud, kuhu asetub kirjandusloos ja autori enda loomingus, siis kahaneb lugemisrõõm üsna olematuks. Millegipärast just siis, kui kriitik on ennast ammendanud, kui tekstide kirjutamine on muutunud piinavaks, hakkab tööd kaela sadama nagu oavarrest. Aga siis, kui ta oli veel roheline ja õhinat täis, ei märganud keegi seda indu ära kasutada.

Varem olin ma tavaline lugeja. Käisin raamatukogus, valisin portsu raamatuid välja ja lugesin tagastamistähtajaks läbi. Koduraamatukogu ei ole ennast muidugi kunagi ammendanud, aga ikka tahaks ju lugeda midagi uut, mitte võtta riiulist sarja „XX sajandi raamat” eksemplare, mis seal mäletamata aegadest istuvad. Või „Suuri sõnameistreid” – kas pole mitte pööraselt uhke nimetus! Suured sõnameistrid on tegelikult enamjaolt kõik loetud, aga see lugemine jääb keskkooliaastatesse. Kindlasti vääriksid nad ka küpsemat pilku. XX sajandi sari oli noores eas mulle liiga moodne kirjavara, vähesed neist raamatutest meeldisid, enamik jäi lugemata. Ka nende kaanekujundus tundus tookord erakordselt kole. Praegu just täiendasin maal raamaturiiulit. Olen vanad sarjad suurtes paberkottides siia toonud, et linnariiulisse ruumi teha. Ja peaaegu igaühe kaanepaber on omaette kunstiteos! Kujundanud Viires, Laretei, Torn, Arrak jne, oma aja parimad tegijad. Muidugi sai loetud John Updike’i „Kentauri”, see oli vist enam-vähem ainus raamat, kus oli tugevalt seksuaalse laenguga, või mis siin keerutada, erakordselt erutavat lugemist. Lugesin seda kindlasti enne kaheksandasse klassi minekut.

Tegelikult peaks iga raamatut, mis sulle meeldib, lugema mitu korda. Ühest ei piisa sugugi. Siin maal on kõik raamatud kapsaks loetud. Nende selgasid on parandatud, liimitud sinna riideribasid, nende nurgad närutavad, nad on täis toiduplekke, mõne vahel on iidsed lutikatapmise jäljed. Paned sellised kapsad riiulisse ja ega pilt ei ole kena, kõige lootusetumas olukorras on romaani­sarja „Ajast aega” raamatud, neil kõigil on selg ära kukkunud ja selle asemel paistab kollakas liimitud marliriba. Teinud siis ka nii, et kestaksid ajast aega! Aga Tšehhovi valitud ja Tolstoi kogutud teosed peavad vastu veel sajandeid. Süngelt tumepunased ja tumerohelised, nagu aegade paatinaga kaetud kunstnahksed kaaned, sees pisike tihe kiri ja lõpus tohutult kommentaare! Need ­kommentaarid on väga huvitavad. Kas tänapäeval enam keegi selliseid põhjalikke mammut­sarju välja annab? Ja veel vene kirjandusest? Hea, et nad meil olemas on.

Raamat on tervik. Ma ei oska oma peas raamatu välimust ja sisu lahutada. Nad on seal täiesti kokku kasvanud. Ka „Loomingu Raamatukogude” puhul tean enam-vähem täpselt, kust mida otsida, millised kaaned sellel või tollel kirjanikul olid. Mitu triipu ta selja peal oli. Kas kaanel jooksis värv sirgelt või poolviltu või olid seal sees veel väikesed merelained. Muidugi need 1990-ndate mustad ja oranžiseljalised olid kujunduslik õnnetus, liiga sarnased oma­vahel. Seal läheb küll järg sassi. Ja seda ma olen juba kulumiseni igal pool korrutanud, et mu lugemuse selgroog on ilma kahtluseta LR. Selle selgroo seljaaju või mingi sisenärv võiks olla aga vanades „Horisontides”. Need olid meile jäänud mu isast, kellega me koos ei elanud. Numbrid pärinesid vist aastaist 1967–1968, võib-olla mõni ka 1970-ndatest. Koju meil „Horisonti” ei tellitud, aga postkasti käis kohutav hulk muud perioodikat: „Õpetajate Leht”, „Sirp ja Vasar”, „Noorte Hääl”, „Rahva Hääl”, „Täheke”, hiljem „Pioneer”, LR, millegipärast ka „Küsimused ja Vastused”, „Keel ja Kirjandus”, „Käsitöö”, „Siluett”, „Nõu­kogude Naine”, „Looming”, „Võitlev Sõna”, ja vist oli nii, et aasta alguses ringles veel mingi ettetellimisnimekiri, kust sai ilmuvaid raamatuid uurida ja meeldivamad välja valida. Ajalehti ma lapsena justkui ei lugenud, ja kindlasti ei lugenud ma „Keelt ja Kirjandust” (praegugi on mulle sealt ainult arvustused ­jõu­kohased), aga teisi väljaandeid sai vähemal või rohkemal määral uuritud.

„Nõukogude Naises” oli üks kord aastas, vist viimases numbris, lehekülje­suurune kollaaž välismaa moeajakirjade pilte, uued trendid või nii. Need ­lõikasin kõik välja ja kleepisin eraldi kaustikusse. Niisamuti lõikasin „Horisondist” välja kõik tabelid, kus oli kirjas, millal mõni sputnik taevasse saadeti. Ja lugesin kõik „Horisondid” kaanest kaaneni läbi. Muidugi, parimad lugemised olid numbrite lõpus avaldatud järjejutud, Alex Küti või Edgar Valteri illustratsioonidega, püüdsin neid isegi järele joonistada. Üks kujutas pruuni sihvakat noormeest, kes seisab avara horisondi ees ja sirutab käsi taeva poole, pea kohal hõljub tal tulnukate laev. Erich von Dänikeni „Külalised kosmosest” oli mulle nagu ­piibel. Uskusin iga viimast kui sõna. Käisin ringi ja seletasin kõigile, et 3000 aastat vanadelt muumiatelt on leitud eluvõimelisi rakke ja kui meil oleks vastav tehnoloogia, saaksime nad ellu äratada. Värav ulmekirjandusse oli avatud, otsisin ja lugesin kõike, mida saada oli, raamatukogu kõhnuke fantastikariiul oli mul otsast otsani läbi loetud. Siis avastasin, et ka LR-is on avaldatud ulmejutte. Nii see pihta hakkas. Üks esimesi loetud ulmeraamatuid oli Günther Krupkati „Kui jumalad surid”, see oli meil kodus olemas. Käisin neljandas klassis ja lugesin selle ühe hingetõmbega läbi ja pärast veel kindlasti oma kümme korda otsa. Lugesin seda vannis ja vahvlite tegemise kõrvale. Vannis kaotas ta kaaned, uppus korra ära, või õieti korraldasin ma üleujutuse, jätsin kraanid lahti, uputasin naabreid läbi kahe korruse (meie all kolmandal elas veel meie kooli direktor), aga raamat oli sel ajal vannitoas. See on senimaani kuskil alles. Püüdsin ise ka romaani kirjutada, roheliste kaantega koolivihikusse, üsna ilmselt Krupkati raamatu järgi. Ega seda vist üle paari peatüki ei valminud. Selles valguses on imelik, et ma eesti ulmefändomiga sõbrunenud pole, nad võiksid mulle vähemalt öelda, mis uuemal ajal lugemist väärib.

Aga inimene muutub. Nüüd meeldivad mulle pigem õheldased raamatud, mis koosnevad mõtisklustest ja sisekõnest, à la Robert Walser. Või nagu see hiljutine LR-i Max Blecheri „Valgustatud urg”. Üks mu väga erudeeritud tuttav ütles, et ma lugevat „liiga tõsiseid raamatuid”. Ja tõsi ta on, kui pole otse töölauale potsatanud üllitis, siis ma otsin midagi hingele. Krimikirjandus on minust puhtalt mööda läinud, peale kunagisi „Mirabiliaid” ja 1990-ndate pehme­kaanelisi Simenone või Conan Doyle’e pole ma mingit mõrvajama lugenud. Ma ei saa sellest ausalt öelda aru, miks peaks mind huvitama, kes ­mõrvar on. Ah jaa, sellesama erudiidi soovitusel lugesin Boriss Akuninit, no täitsa nulliring.

Ma olen sel aastal üldse ebatavaliselt vähe lugenud. Kõik loetu on enamasti moondunud mingiks arvamuseks kuskil väljaandes, aga tegelik lugemis­maraton seisab alles ees. Sel aastal on mul see au ja kohustus lugeda läbi kogu aasta jooksul ilmunud eesti luule ja proosa. Jumal kaitsku ja aidaku mind!

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon