Kirjanik loeb. Tarmo Teder

Laulva revolutsiooni aasta sügisel loodi meil mõneti maagiline humanitaarinstituut, mis hakkas kevadel üliõpilasi ligi tõmbama nagu magnet rauapuru või kärbseseen lendputukaid. EHI algusest saab tänavu juba 33 aastat, meenub, et olin tookord ka ise kokku korjamas pabereid sinna õppima minekuks. Aga elujärg oli (vist õnneks) nii segane, et pidin uue partei osakonna juhatajana jahmerdama teistlaadi põnevas voos.

Mullu augustis ilmus üksjagu ka EHI algusaastaid puudutav kummaline kaantevahe pealkirjaga „Teekond Magellani pilve”, autoreiks-koostajaiks kunagised humanitaarinstituudi üliõpilased Holger Mölder ja Indrek Olmaru. Neist teine on nüüd juba ligi kolm aastat seal, kust enam tagasi ei tulda, ta kamraad ja kaastööline Mölder viis lõpule raamatu, mis vajaks õigupoolest eraldi analüütilisemat arvustust.

Tegin kevadtalvel „Teekonda Magellani pilve” lugedes natuke märkmeid ja raamatu vahele need jäidki. Möldri ja Olmaru teos kannab alapealkirja „Dokumentaalmüüt”, see sõna tekitas kohe nagu lahendamatu tõrke: kuidas ometi saab sulandada äärmiselt eriainelisi asju, dokumentaalsust ja müüti? See oleks justkui tõsielusündmuste ja kumulise hõljumi kokkusegamise katse. Oleks palju aastaid kestnud aupaiste surumine suvalistesse läbihigistatud kingadesse.

„Teekond Magellani pilve” on üks tiheli põimitud eklektika, milles lisaks nn müütilisele ainesele leidub omajagu kultuuri- ja isikuloolist teavet. Eklektika ongi selle raamatu iseväärtus. Koostajad on ette võtnud suure tüki, see ei ajanud küll suud lõhki, aga jättis teosesse traagelniite, mis vähemalt mind lugedes ei häirinud. Ja autorite tahtsi üles korjatud kingad on enamasti ikka vaimuhigised.

„Teekond Magellani pilve” paistab toetuvat mitmele vaiale ja platvormile, millest mõned tundukse tõesti müütilised (Fernão de Magalhães ja Uku Masing). Raamatu kultuurilooline väärtus on eeskätt kümne isikuga tehtud intervjuudes, milles leidub rohkelt huvitavaid tagasivaateid eluteele, mitmesugustele juhtumitele ja vaimsetele valikutele. Palun väga: Evald Saag (1912–2004), Vello Salo (kodanik Endel Vaher, 1925–2019), Rein Taagepera (1933), Einar Laigna (1937), Igor Gräzin (1952), Ülar Ploom (1955), Tõnis Ritson (1956–2010), Heiki Ahonen (1956), Rein Raud (1961), Hasso Krull (1964). See on intellektuaalne isiksuste seltskond, kes ei tohiks tõsisemat kultuurihuvilist külmaks jätta. Intervjuusid tehti XXI sajandi algul, kui Vabadussõda mäletav Saag veel elas, ja viimati 2012. ja 2014. aastal, kui Salo veel selgesti meenutas. Mõnel mehel on vähem rääkimist, mõni aga veeretab jutulõnga lahve mõnuga. Tüütuks muutumiseni kellelegi sõna ei anta, jutujärge püütakse hoida loogilises vaos. Küllap nägid raamatu koostajad elulugude mosaiiksuse süstematiseerimisel üksjagu vaeva, nii et teemade vaatenurgast võiks laias laastus nimetada järgmisi: elu algus ja lugema õppimine; hilisemad õpingud, õpetajad ja mõjutused; suhted Masingu ja tema vaimse pärandiga; EHI algusaastad ja liitumine suurema ülikooliga; poliitika ja 1992. aasta presidendivalimised; Jumal, aeg, ruum, igavik ja saatus ning palju-palju muud.

Raamatu peamine müütiline toetuspunkt on aukartust vääriv Uku Masing, väga isikupärase ja universaalse mõtteilmaga intellektuaal. Kokkupuudetest temaga jagavad mälestusi vanemad kõnelejad (Saag, Salo, Laigna). Aga eks kuuldused Masingust jõudsid omal ajal ka nooremate mäletajateni, kes samuti ei kooguta müütilise suuruse ees ega hoia kriitilisi tundmusi vaka all. Uku Masingu (1909–1985) kui müütilise sõlmija toetuseks on raamatusse haagitud ümber maailma sõitja Fernão de Magalhães (1480–1521). (Justkui mäletan ka ise seda meest läbi udu, kui kunagi 1519. aastal sõitsime mereretkele ümber maailma.) Mölder ja Olmaru on raamatusse võtnud ka maailma­ränduri kaaslase Antonio Pigafetta, kelle reisikirjast pärinevad andmed Magalhãesi suursõidu kohta. Pigafetta kirjast tuntum on meile loomulikult Stefan Zweigi „Magalhães. Mees ja tema kangelastegu” (1960, tõlkinud Karin Reinla). Zweigil oli tugev võime pugeda oma portreteeritava nahka ja kujutada värvikalt teda ümbritsevat aega. Pigafettale on raamatus antud ajalist tausta jutustava Tähetarga ülesanne, Masing esineb aga Reisisaatjana, kes juhatab ükshaaval Sinisesse Kuurongi sisenenud kümmet isikut helesiniste kuumägede suunas. Teksti vahele põimitakse luuletusi Masingu kogust „Saadik Magellani pilvest”. Masing arvas tõsimeeli, et ta on pärit sealt pilvest ja on ühtlasi üks neljast Eesti kuningast, kes hukati Jüriööl Paide linnuses. Tähetargal ehk Pigafettal lastakse teda nimetada kassiks, kes kõnnib omapead.

Nüüd 33 aastat hiljem peab mäletama sedagi, et EHI üliõpilased üritasid teha almanahhi „Magellani Pilved” ja saidki 1993. aastal valmis ühe numbri, kus mul on au esineda kahe palaga. Möldri ja Olmaru „Teekonnast Magellani pilve” kirjutades tunnen, et olen ka ise loomulikku eklektika rada astunud, ja kuidas sa selles ilmas muidu minna saadki, kuigi seda segastuvat maailma meelis vaimselt korrastada ja looduse loomist toetada on inimeselooma peamine kohus siin maamunal. Elon Muski, Mark Zuckerbergi Facebooki ja üldhaigusliku majanduskasvu kui peamiste reostajate kummardajad võiksid aga koos oma eeskujudega rahulikult Marsile sõita.

Püüan kokkuvõtvalt eritleda dokumentaalmüüdi komponente: Magellani pilv on müütiline platvorm, legendaarne Masing selle peamine tugivai, teda omakorda toetavad Magalhães ja Pigafetta; intervjueeritavad on tõelised vaimu­inimesed ja kõrge vaimsuse poole pürgijad; müüti ja dokumentaalsust, ise­enesest sulandamatuid aineid, on ometi suudetud talutavalt sünteesida. „Teekond Magellani pilve” on oma paljudes hargnemistes ja saatuslike võimaluste rikkuses heas mõttes üks suur vaimu vohamine.

Avo Üpruse „Ingeldus” ilmus juba kolm aastat tagasi, aga selle raamatu kohta pole olnud lugeda ainsatki rida, kuigi olen kultuuriajakirjanduse pigem terane kui loid jälgija. „Ingeldus” on seisnud kaheksa kuud mu kapikesel raamatu­virnades, mis aegamisi kerkivad ja matavad enda alla pooleliolevaid kaante­vahesid. Üprusega sain tuttavaks siis, kui ta enne laulvat revolutsiooni veel vanglas pidi istuma. Sokutas mulle tsoonist salapostiga pataka käsikirju, millest natuke sai avaldatud põlve otsas tehtud „Existentias”. 1990. aastate alguses oli Üprus juba usin teatri- ja kirjanduskriitik, kes hakkas avaldama ka luulet ja proosat; nüüd on ta kirjanike liidus vist ainus kirikumees.

„Ingeldus” on minu silmis tõeline väärisraamat, kus värssi murdmata poeetiline proosavorm, milles on runnellikke viiteid, vaheldub riimitud ja salmitud mõtteluulega. Kogu teos on sügavuti läbi tunnetatud, sisekaemuslik ja sõnamänguline, pööritav ja uperpallitav, sõnateisendusliku ja kuulutava jõuga. Näide raamatu alguses antud „Stiiliselgitusest”: „Jumal andis mulle ühe raamatu, mida polnud kirjutanud keegi. Seda lehitsedes leidsin oma elu: nagu tähtedesse tarretanud leegi. Keegi kõneles mu ainukordset lugu, keegi leelotas mu koltund vabakirja, keegi eitas minu meelt ja minu sugu, keegi pani süüdistused kirja. [—] Saatus toidetud ja ravitsetud, hoitud, silmad pähe pandud nagu oksad nõiapuule, mida valmistad ja hoiad, sellest toitud – pole arusaadav, on see proosa siis või luule.”

Tubli viiendiku kümne peatükiga „Ingelduse” mahust moodustavad lõpupoole lisatud kommentaarid, mis viitavad tihtipeale piiblile ja selgitavad ajalugu. „Ingelduses” heliseb alltekst ja pidevalt kihav transtsendents, see on tihe raamat, autori elutunnetuse proosaluuleline testament, mida võib lugeda hingeampsakatega nädalate või isegi kuude kaupa. Igatahes võib Avo Üpruse „Ingeldus” veel kaua mu lugemiskapikesel seista. Pistad oma näpu kaante vahele ning heidad pilgu siiruviirukeerulisse ja energeetiliselt ülikeevasse olemisse.

Jung – ikka see Carl Gustav, analüütilise psühholoogia isa, on mulle tähtis autor. Öökapi esimeses virnas „mädaneb” ja „ärkab” juba mitu aastat tema tüse „Psühholoogilised tüübid”, mida loen aegamisi jupikaupa teist korda. Kui pidin kolm aastat tagasi kaks ööpäeva intensiivravi palatis olema, läksid arstil silmamunad üllatusest suureks, kui ta nägi mu voodil Jungi raamatut „Mina ja alateadvus”. Õnneks ei teadnud tubli tohter, et lugesin siis seda teost juba kolmandat korda.

Nüüd tellisin kaupluse seinakappi Carl Gustav Jungi „Vastuse Iiobile”. Enne seda tuleb piiblist läbi lugeda „Iiobi” peatükk – 34 lehekülge kirbukirjas. 1968. aastal üllitatud piiblitõlge on keeleliselt küllaltki mahlakas lugemine ja vanainimene, kes veel ei taju hiilivat seniilsust, asub harrastama pimemängu piibliga: torkad näpu suvalisse kohta ja leiad probleemile vastuse – pea alati läheb täppi! Sest oled elutark ja leidlik tõlgendaja.

Jung on minu jaoks Freudist tähtsam ja targem eelkõige seetõttu, et ta sukeldus oma otsinguis psüühe sügavikku, leidis sealt suuri saladusi ja suutis aduda olemise olemust palju laiemalt kui lihtsalt tungidele toetudes. Piibli ja kirikuga pole aga minusugusel evolutsionistil mõtet palju polemiseerida, sest minu vaate­nurgast on jumal midagi sellist, mis (või kes) on kogu aeg ümbertegemisel. Nagu igal hetkel kogu oleminegi.

Rubriik „Kirjanik loeb” andis mulle tõuke oma kuhjunud lugemisjärge natuke korrastada. Praegu neid ridu kirjutades pole mu sekundaarses raamatu­virnas muud arengut kui see, et tõstsin Hannes Varblase viimase luulekogu „Teise üksinduse aegu” teiseks lugemiseks Sigmund Freudi „Inimhinge anatoomia” järele ja Henri Bergsoni „Loova evolutsiooni” ette.

Inna Põldsam-Jürjo raamatu „Viin, vein ja vesi. Joogikultuur Eestis kesk- ja varauusajal” ja Olavi Pesti artiklikogumiku „Kogutud seosed” võib huviga läbiloetuna ja väärtuslikena riiulisse paigutada.

Jõuluks iseendale kingitud Jordan B. Petersoni „12 elu mängureeglit. Vastu­mürk kaosele” hakkas tüütama ja vajus juba talvel virna alumisse kihti, olles jäänud pooleli 6. peatüki algusest. Lugesin seda kultuslikku kaantevahet justkui mingist kohustusest vastu tahtmist, aga oodatud kirgastust ei tulnud ega tulnud.

Ometi, lugema peab! Ütles ju nobelist Brodski oma auhinnakõnes, et mittelugemine on inimese kuritegu.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon