Kirjanik loeb. Triin Soomets

Foto: Kris Moor

Olin harjunud lugema tihti seda, mida olin juba lugenud, raamatuid, mis avanesid iga kord nagu uued. Neid ei olnud, ei ole palju, näiteks Thomas Manni „Võlumägi” ja „Doktor Faustus”, Goethe „Faust”, Tammsaare „Tõde ja õigus”, Dostojevski „Idioot”, Nietzsche „Also sprach Zarathustra”, Seneca, Platon, mõned veel. Ma ei tea, kuidas sellega jääb, kas jääbki elu lõpuni nii. Sest mõne aasta eest mu lugemisharjumused muutusid. Olen praegu väikesel saarel India ookeanis ja võtsin siia kaasa Pascali „Mõtted”, Rein Raua „Olemise voo” ja Carlo Rovelli „Aja korra”.

Ma ei arva, et kirjanik peab pidevalt lugema. Kirjanik peab kirjutama. Muidugi kui ei teaks, et kirjandus olemas on, siis ilmselt ei kirjutaks. See on huvitav, suunad selle oma imeliku vajaduse midagi uut teha mingisse vormi, mis on enne olemas, millest tead, et nii tehakse, et teised on nii teinud. Võib vaid mõelda, kui palju on ilmselt vorme, millesse me ei oska seda oma imelikku alget suunata, mille peale me ei ole veel tulnud. Või on kõik juba kasutusele võetud? Ma mõtlen, inimene, kelles on see alge, hakkab kas kirjutama, maalima, muud kunsti tegema, muusikat looma jne, sest ta teab, et enne teda on nii tehtud. Tehnika areng on andnud meile mõne uue kunstiliigi, aga need pole ehk olemuslikult uued?

Aga olgu, algusest peale: lugema olevat ma hakanud kaheaastaselt. Mäletan küll ennast algusest peale raamatute keskel. „Lugemik, lugemiki”. Runnel, Leelo Tungal ja tohutud virnad muud 1970-ndatel ilmunud lasteluulet. „Naksi­trallid” ja Kingpool, kes pani tõenäoliselt aluse mu meheideaalile, ja Muhv, kelles tundsin ära iseenda vesisema poole.

Nelja-aastasena mängisin printsessi, kui ema pesu pesi: lumivalge pesu­masina­kaas muutus kirjutuslauaks, lasteaias tehtud pärg tuli pähe panna ja minna selle säravvalge laua taha lugema ja kirjutama. Selline pidi üks õige printsess olema.

Et ema luges mulle unejutuks Betti Alveri luulet, oskasin riiulist ka „Tähetunni” võtta ja peegli ees deklameerida. Õppisin sealt luuletusi isegi pähe, ja ikka pärg peas, esitasin neid iseendale peegli ees ja ka korteris ringi liikudes. Mul on siiamaani pikki lõike „Valgest varesest” peas. Kuklas papiljotilasu! See ergutas kujutlusvõimet. Mis oleks salgamisest kasu! Muist lehti kistud moeromaanist, muist päevikust, muist sõiduplaanist! Freud lükat lauajala alla! Püüdsin aru saada, mis see freud on ja kas see on kuidagi seotud papiljoti­lasuga. Eimiskiks aeg meid kõiki muudab, seepärast tantsigu, kes suudab! Sa pole riideski, laisk peni! Kohal oli kujuteldav publik.

Aga need õhtused unejutud või õieti luuletused. Uut, aga uut ma ei tahtnud enam, luges ema nukralt ja sugestiivselt ja ma jäin magama, silme ees tuli­punane vihmavari. Ja aastakümneid ma ei tahtnud enam uut, kui. Kui endine oli katki murtud. Alles mõne aja eest hakkasin mõtlema, miks see nii keelatud, sobimatu tundub: leida uus. Olgu siis auto, koer, inimene… Aga kui võimatu see tundub, kui kõige põhjas kumiseb: Uut, aga uut ma ei tahtnud enam. Luule jõud, sõna jõud.

Meil oli väga palju raamatuid, paljudes keeltes. Söögilaua kohal riiulis, pidevalt silme ees, seisid kaks paksu köidet saladusliku pealkirjaga „Süßwasserfische”. Vaatasin sealt pilte, sest sellest keelest esialgu aru ei saanud. Olid alles ilusad värvilised kalad! Riiulites oli palju luulet, palju romaane, osteti vist peaaegu kõike, mis ilmus, ja loeti.

Kuid Pärnus vanavanemate pool olid hoopis teistsugused riiulid. Kuldsete ja rohekate selgadega köited. Kui neid välja tõmbasin, lendas sealt tolmu… ja need kästi samale kohale tagasi panna. Need olid näitamiseks. Mitte nii ilusa välja­nägemisega raamatud olid kõrgete kappide läbipaistmatute uste taga virnas. Kiskusin sealt välja näiteks Remarque’i „Läänerindel muutuseta”. Aga meie pool loeti, päriselt.

Ja veel teistmoodi oli teise vanaema juures, kus pööning ja vanad riiulid olid täis kollaseks tõmbunud 1940-ndate ja 1950-ndate kirjandust, kaasa arvatud lastekirjandus. Need raamatud olid räbaldunud ja neid võis suvel vabalt võtta murule kaasa või vaibast ehitatud vigvamisse ja seal imestades lugeda.

Eriti tore oli lugeda nii, et enne võtad köögikapist kakaopulbrit, paned seda tassi sisse ja segad siis hulka suhkrut. Ja siis lakud aeglaselt seda maiust ja loed, näiteks „Torupilli, haldjaid ja hiiglasi”. Sobis ka seapekiga võileib. Nii sai alguse lugemise seostamine söömisega. Veel täiskasvanuna lugesin üksi süües, mul olid kindlad „söögiraamatud”, sest söögilaual võisid need kogemata toiduga veidike kokku saada. Sellised plekilised, igapidi ükskõik kust kohast avatud ja jälle loetud, on näiteks Margaret Atwoodi „Röövelpruut” ja Eeva Pargi „Naeru õpilane”.

Omamoodi pühakiri oli ajakiri „Siluett”, sest seal olid ilusate naiste pildid, kellesarnaseks tahtsin ju kunagi saada. Neid ajakirju oli maal virnade kaupa ja neid lugesin hardalt. Lugeja tunneb huvi, kuidas õmmelda pilotkat. Kuidas teha kloššseelikut? Kas hambad muudab valgemaks roosa või punane huulepulk? Saledaks saada, saledaks jääda! Sügistalvine mantel 1982 – õmbleme ise. Mina küll õmblesin lõigete järgi vaid korra, edaspidi üksnes tunde järgi endale igasugu hõlste ja seelikuid. Nii oli huvitavam.

11-aastaselt lugesin „Tõde ja õigust” ja ma ei saa siiani aru, kui mõni väidab, et igav või et sookuivendamise käsiraamat. Kus ta siis igav on! Minu meelest oli see juba siis igapidi laetud tekst, ja need inimsuhted! Ja see Tammsaare lause – sellel on ju teraapiline mõju. Uimastav.

Veel lugesin peaaegu lapsena kogu Tuglase läbi. Liivi monograafia ja kirjameeste seltsi ajalooni välja. Küll tundus huvitav, ja see kõik nagu puutunuks kuidagi minusse. Kõige igavam tundus „Väike Illimar”, aga novellid ja miniatuurid – täielik seiklus.

Umbes sel ajal lugesin ka Eduard Uspenski „Krokodill Genat” ja seal oli üks lause, mis kujundas mu elukäigu: „Ta töötas loomaaias krokodillina.” Saate aru, krokodill Gena. Töötas krokodillina. Siis saingi aru, et see on võimalik. Käia tööl iseendana.

Hiljem ülikoolis kirjandust õppides tuli, nagu kõigil filoloogidel, läbi lugeda või vähemalt lehitseda tonnide viisi raamatuid. Ma ei oska öelda, et miski oleks mulle väga suurt mõju või muljet avaldanud. Eriti asjakohatu tundus värsi­õpetuse puurimine. Luulet analüüsides muudetakse see proosaks – kes seda ütles? Nii ongi, see, mis teeb luulest luule, analüüsitav ei ole.

Noore luuletajana sattusin esinema koos ühe Eesti vanema luuletajaga, kes ütles mulle, et vabandab, kuid tema noori ei loe. Lubasin siis endale, et minust kunagi selline ei saa. Mis mõttes, noori ei loe? Noored just avastavadki asju, tulevad välja uuega… Kuid praegu olen ka ise kaotanud huvi noori luuletajaid lugeda. Olen püüdnud ja leidnudki küll midagi huvitavat, aga mõistan, miks too vanem luuletaja nii ütles. Sest kui sul on ilmunud kümme või paar­kümmend luulekogu, siis oled maailma üle põhjalikult järele mõelnud ja ehk midagi leidnud, mingid vastused. Oma jalgratta leiutanud. Teiste otsingud lihtsalt ei paku ehk huvi, nagu üliõpilasele ei paku huvi kolmanda klassi lugemik. See on ilmselt juba käidud tee.

Samas iial ei tea; vahel on keegi nii huvitaval teel, teeb seda nii lummaval moel, et nõme oleks sellest mitte midagi teada. Ja kunst on üks, siin pole tegelikult mingeid klasse ega ülikoole. Nii et hakkan rohkem nooremaid lugema.

Samal ajal olen üldse vilets luule lugeja. Kunagi lugesin palju harrastusluulet, see on liigutav ja inspireeriv, sest igas reas on seal jäetud kasutamata nii palju võimalusi. Kuid teiste luuletajate loominguga olen kursis, jah, pigem viisakusest. Ja selles lootuses, et vahel miski – puudutaks. Seda on juhtunud. Ja see teeb tänulikuks.

Olen imestanud, kuuldes, et luule on kedagi aidanud. Millestki üle, millestki läbi. Kellegi teise sõnadega – „andnud hingepidet”. Kuidas nii, luule on kukku­mine kuristikku ja enese sealt välja nõidumine… Käes! Kes on kuristikku kukkunud, need enam sinuga koos ei kuku, aga välja aitad sa neil siiski ronida. Just, luulet lugedes olen seda vahel ise tundnud küll. Aga see peab olema selline luule, mis lõikab. Muidu ei lase seda ju nii sügavale, et aitaks.

Millalgi oli mul selline periood, kus lugesin palju uusi eesti autorite romaane. Kuni ilmusid mõned väga tugevad. Pärast neid nuian tarkadelt inimestelt soovi­tusi, et mitte asjatult aega kulutada.

Mind ei huvita kuigivõrd väljamõeldud lood. Need peavad siis olema kirjutatud kuidagi nii, et ei saa käest panna. Stiil on oluline, see „kuidas”. Siis pääseb hea lugu ka mõjule. Ma ei ole elus vist mitte ühtegi kriminaalromaani lugenud, ja ka ulmet mitte. Seda loodan millalgi siiski teha.

Lugemisega on see huvitav lugu, et see võiks inspireerida, kirjutama või elama. Jube igav on, kui keegi on küll väga palju lugenud, kuid see ei ole temas tekitanud muud kui tohutu lademe tsitaate, mida ta igal võimalikul juhtumil kasutab. Sel juhul on kirjandus maailma sildistamise viis? Viis nähtusi näha, tõlgendada. Kirjandus kui pühakiri, mis annab võtme, kuidas midagi näha. Aga võiks anda pigem laiema valiku võimalusi, millest ja millelt mõtlemises lähtuda?

Loen vist palju, tihti juba hommikul, nagu ütleb etteheitev hääleke mu peas või ka kuskil väljaspool. Loeb hommikul, mil tuleks ometi midagi asjalikku teha! Aga enam ei loe ma eriti ilukirjandust. See ei vasta enam küsimustele, mis mul on maailma kohta, inimeste kohta. Loen ainult filosoofiat ja vahel natuke luulet, ka füüsikat. Need mitte ainult ei vasta, vaid heal juhul ka esitavad küsimusi, mis mul veel ei ole tekkinud. Ja just see teeb tohutult rõõmsaks.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon