Kirjanik loeb

Andrus Kivirähk

Hiljaaegu anti kordustrükina välja Mihhail Zoštšenko „Maga kiiremini” ning Ilfi ja Petrovi „Õilis isik”. Esimest olin ma muidugi varem lugenud, teist millegipärast mitte, ehkki tõenäoliselt oli seegi mul vanematekodus olemas, nagu kõik „Loomingu Raamatukogu” aastakäigud. Aga kus sa siis kapist kõike üles leiad!

Nüüd loomulikult lugesin. Raamat on õhuke, ainult 80 lehekülge ja mul oli kogu aeg selline tunne nagu Vene ajal martsipanikujukest süües – kohutavalt maitseb, aga lihtsalt ei raatsi kiiresti süüa, sest mine tea, millal jälle saab! Nii ma siis näksisingi oma tillukest martsipanist oravat või jänest kild killu haaval ja jätkus mitmeks nädalaks.

Ilfi ja Petroviga see nipp läbi ei läinud, ma ei suutnud end pidurdada, ehkki teadsin väga hästi, et uut, seni lugemata Ilfi-Petrovi pole enam kuskilt saada. Kui „Õilis isik” otsa sai, lugesin uuesti läbi ka Zoštšenko. Just nimelt sääras­tele raamatutele, pluss muidugi nõukogude komöödiafilmidele, võlgen ma tänu selle eest, et minu jaoks on nõukogude võimul alati olnud ees koomiline, aga mitte hirmuäratav nägu. Kui ma kuulen sõnu „tervist, seltsimehed”, siis ei kerki mu silme ette mitte püssiga politruk, vaid mõni naljakas tegelane „Briljantkäe”- taolistest filmidest või siis meie oma Ants Lauter filmist „Mehed ei nuta”. Ja kui kusagil mainitakse miilitsat, siis venivad suunurgad automaatselt üles­poole, sest tekib õigustatud ootus, et nüüd kohe saab kuulda eriti naljakat anek­dooti. Tegelikult oli Stalinil tuline õigus, kui ta Zoštšenkot taga kiusas ning Ilfi ja Petrovi loomingu avaldamise keelustas – need raamatud olidki nõukogude­vastased. Nad ei tegelenud sotsialismis esinevate üksikute puuduste, büro­kraatide või nepmanitest väikekodanlaste kritiseerimisega, nagu ametlikult väideti, vaid tõmbasid kogu nõukogude süsteemile mõnuga vee peale. Ja sedasama tegid hilisemad filmid. Pole siis ime, et nende raamatute ja filmidega üles kasvanud põlvkonnale tundus Nõukogude Liit koos oma parteikoosolekute, laupäeva­kute, majavalitsuste ja kõikvõimsate propuskitega mingi naljanumbrina; hiiglas­liku tsirkusena, mida ei saanud tõsiselt võtta, veel vähem karta.

Lugedes uuesti Zoštšenkot, Ilfi ja Petrovi, tuleb see kõik jälle meelde ja sa lihtsalt ruigad mõnust, nautides irooniat ja vaimukust, millega autorid tollase süsteemi üle valavad. Andekad humoristid on nagu suured veoautod, mis kihutavad maantee lompidest läbi ja pritsivad üle kõnniteel patseerivad tähtsust täis kodanikud. Pauh! – ja väärikast riigitegelasest on saanud tilkuv hernehirmutis, kes ei saa enam kunagi kuivaks.

Ainuke küsimus on see, kas ka järeltulevad põlved nõukogude huumoriklassikat mõista ja nautida suudavad? Või eeldab see siiski spetsiifilist elu­kogemust? Sel juhul oleks minu põlvkond enam-vähem viimane, kes vene satiirikute naljast aru saab ning kellele sotsialism seostub ennekõike lustaka lapsepõlvega. Kujutan ette, kuidas ma raugana ekraani ees istun, vahin mingist nostalgiakanalist filmi „Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset” ja poetan härdusest pisara, samamoodi nagu minu ema ja tema põlvkond heldivad kohe, kui ekraanile ­ilmuvad Shirley Temple või Marika Rökk.

Nõukogude ajaga tegeleb ka Tarmo Teder oma epopöas „Kuuskümmend aastat hiljem”, mis kõneleb Mõtuse Jaani nimelise mehepoja töödest ja tegemistest ning on nüüdseks jõudnud kolmanda osani. Mõtuse Jaan on loomulikult Tarmo ise. Raamat on kirjutatud kroonika vormis ja ega seda päris ­rida-realt lugeda ei viitsigi, sest Tarmo on lisaks iseenda ja oma sõprade elule hoolikalt kirja pannud ka kõik tollased maailmasündmused. Neist võib pilgu kiiresti üle libistada, et keskenduda sellele, mis raamatu põnevaks teeb – ja nimelt ülevaatele 1970.–1980. aastate marginaalide elust. On tunne, justkui kangutaks keegi põrandalaua üles ja laseks sul heita pilgu seal all pimeduses vohavatele eluvormidele, kusjuures eksemplarid, mida silm seletab, pole sugugi mingid kahvatud ja haprad, päikesevalguseta kiduraks jäänud taimekesed, vaid vastupidi, rammusad ja sitked juurikad, keda iseloomustab närtsimatu elurõõm.

Nagu ma juba kunagi varem olen Tarmo kohta ühes arvustuses öelnud, võib teda võrrelda heasüdamliku metsseaga – ja selliseid metssigu on Mõtuse Jaani kamraadide hulgas palju. Neil on omad käänulised rajad, mis vahel ristuvad teiste, tavaliste kodanike omadega, aga siis kaovad jälle võssa. Neile on omane taltumatu ja igas suunas sähviv mässumeelsus – ühe soojaga varastavad nad autorattaid, tegelevad salaküttimisega, võtavad viina, loevad katlamajas keelatud kirjandust ning kirjutavad Reaganile kirju, kus nõuavad tuumavaba Põhja­lat. Nad on dissidendid sünnist saati, samamoodi nagu hunt vaatab alati metsa poole, temast ei saa ühegi nipiga kodukoera. Kui ämm ei taha Mõtuse Jaani õue sõbra juurde lubada, kargab Jaan pea ees aknasse. Verd pritsib ja hiljem tuleb tegeleda klaasimisega, aga mis sellest, tähtis on absoluutne vabadus. Aeg-ajalt pannakse mõned neist tüüpidest ka vangi, kas siis poliitilistel või kriminaalsetel põhjustel, aga nad istuvad oma aja ära ning jätkavad sealt, kus eluke pooleli jäi. Varastavad veel mõne autoratta ja kirjutavad Reaganile uue kirja.

Eesti kirjanike hulgas pole palju neid, kes säärast maailma tunneksid. Mõtuse Jaan ja tema sõbrad on justkui tegelased Tove Janssoni „Trollitalvest”: kõik need puhmaskulmudega loomakesed ja urrid, kes ilmuvad välja ainult talvel, kõige pimedamal ajal ning tekitavad väikekodanlikust Muumimajast pärit heade kommetega Muumitrollis kõhedusega segatud uudishimu. Tean seda, sest olen ise olnud just selline Muumitroll, töötanud Tarmoga koos „Eesti Päevalehes” ja kuulanud tema jutte sellest, kuidas ta tuli tööle otse Siselinna kalmistult, kus ta millegipärast öö veetis, või kuidas eelmise õhtu pidu lõppes stseeniga, kus keegi ajas kedagi kirvega taga. Mõtuse Jaanil on meile veel paljust pajatada, ootan järgmisi osi suure huviga.

Ehkki tegelikult oleks ju võimalik rahulduda ka sellega, mis juba olemas on. Koroonaaeg ja sunnitud kodus vedelemine on seda suurepäraselt tõestanud. Olen viimase aasta jooksul lugenud üle Dostojevskit ja Buninit, Unti ja ­Tuglast, Faulknerit, Feuchtwangerit ja „Seiklusjutte maalt ja merelt” – kõike seda, mis juba kunagi loetud, aga mis ikka ja uuesti lugemist väärib. Olen kohtunud ­vanade sõpradega. Aga avastanud koduselt raamaturiiulilt ka teoseid, mis on seal seisnud aastaid ja mida ma olen ikka plaaninud ette võtta, kuid seni mingil põhjusel avamata jätnud. Näiteks Isabel Allende „Vaimude maja” või David Mitchelli „Pilveatlas”. Nüüd siis lugesin ja mõistsin uuesti seda, mida tegelikult olen ammu teadnud – maailm on täis suurepäraseid raamatuid, me elame ­nende keskel ja nende kõrval, nad on meil vahel päevade kaupa käeulatuses, aga ometi on see vaid vedamise asi, kas me puutume nendega viimaks kokku või ei.

Samamoodi on võimalik vahel tutvuda inimesega, kellega sa leiad kohe ühise keele ja avastad vestluse käigus, et teie teed on pidevalt peaaegu ristunud – aga ainult peaaegu. Ehk olete olnud isegi teretuttavad, noogutanud kohtudes teineteisele, aga lähem tutvus on jäänud sõlmimata. Pole olnud lihtsalt juhust! Tagantjärele on sellest kahju – mis kõik oleks võinud olla ja mida kõike oleks saanud koos teha…

Heade raamatutega on sama lugu. Nad on ammu valmis kirjutatud ja ­ootavad meid kusagil. Neid on kokku terve mägi, rohkem, kui inimene oma elu jooksul iial läbi lugeda suudaks, isegi kui ta tegeleks sellega kogu ärkveloleku aja. Mis maksab siis kurtmine, et eelmise aasta romaanisaak oli kehv, või lootus, et ehk ilmub järgmisel aastal midagi põnevat! Sellel oleks alust siis, kui tõesti kogu varasemate aastate, varasemate sajandite looming oleks juba läbi loetud ja pealuu sees. Senikaua ongi mõistlikum vaadata selja taha, mitte nina ette. Piltlikult öeldes on sahvrid, keldrid ja külmkapid suurepärast toitu täis, aga inimene on sõitnud kohalikku bensiinijaama, et osta üks hot dog kaba­nossiga, mis talle isegi eriti ei maitse, aga sööma ju peab ja „midagi paremat seal bensukas ei pakuta”.

Samas ei maksa karta, et arvamus, nagu oleks kõik head raamatud juba ammu valmis kirjutatud, pärsiks kuidagi uusi andeid. Kõik head raamatud on tõesti juba valmis ja me saaksime neid lugedes oma elu sisukalt ja rikkalt ära elada, aga kirjutamine pole enamasti vaba tahe, see on saatus. Ja seega valmivad tahes-tahtmata uued käsikirjad, ilmuvad uued raamatud, nii nagu avamerelt jõuavad randa aina uued lained – senikaua, kuni püsib maailm. Ja need lained toovad enesega vahel kaasa pärle, nagu näiteks Sally Rooney „Vestlused sõpradega” ja „Normaalsed inimesed”. Tegemist on nii intiimsete, õrnade ja habraste teostega, et isegi raamatu lehekülgi pöörad kuidagi ettevaatlikult – kartes, et midagi olulist võib katki minna või maha pudeneda. Olen õnnelik, et nen­dega kokku juhtusin, kuid kindlasti olen ma raamatupoes jalutades möödunud mõnest teisest raamatust, mille nimegi ma praegu ei tea, kuid mis mulle samuti hirmsasti meeldiks – kui me ainult kunagi kokku saaksime.

Võib-olla tulevikus saamegi. Aga võib-olla ei saa. Mis parata, nii lihtsalt on.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood