Kirjanike Liidu 2019. aasta romaanivõistlus

Holger Kaints

Isiklikke tähelepanekuid

Järjekordne romaanivõistlus — Kirjanike Liidu korraldatavatest kolmas — on lõppenud ja 20. juunil oli musta laega saalis võitjate autasustamine. Enne seda oli žüriil üle nelja kuu tihedat tööd, et 58 saabunud käsikirja hulgast pjedestaalile tõstmist väärivad üles leida.
Nõnda nagu igale sedasorti võistlusele, saadeti ka seekordsele väga erineva tasemega töid. Üldjuhul leiab pärleid sellest suurest summast üksikuid. See-eest on võistlustööde hulgas alati sääraseid, millest väikese või ka pisut suurema kohendamise järel võib igati lugemisväärne raamat saada. Neid käsikirju kipub harilikult rohkemgi olema kui kohti, mida välja jagada. Just nende omavaheline võrdlemine ja eeliste-puuduste vaagimine oli žüriile kõige raskem töö.
Üldine mulje oli: inimesed tahavad kirjutada. Motiivid on arusaadavalt erinevad. Kes soovib realistlikult kaalutledes ennast proovile panna. Mõni teine arvab jälle, et just tema on see inetu pardipoeg, kelle žürii peab halli karja seest kindlasti avastama. Enamik jääb kuhugi vahepeale. Ühtegi ajendit ei või pahaks panna. Anonüümseid võistlusi selleks korraldataksegi.
Omal kombel andis võistlus võimaluse kiigata kirjanduse tulevikku. Sai lugeda mitmeid (oletatavasti) noori autoreid, kel on silmanähtavalt potentsiaali, kuid kelle seekordne töö veel avaldamisküpse romaani mõõtu välja ei andnud. Üks autor saatis isegi karbitäie oma „kogutud teoseid”: neli eraldi pagineeritud juttu, millest iga järgmine oli eelmisest parem ja kogenenumalt kirjutatud. Mõni katse veel ja võib ehk juba avaldamisest rääkida!
Veel üks korduv tähelepanek — seegi võistluse olemusse sisse kirjutatud: alati esineb palju kõikvõimalikke kiirustamisest tulenevaid vajakajäämisi. Võistlusel on kindel tähtaeg ning autoritel tuleb ajast puudu. Ega head lahendust olegi. Päris kurvaks tegid need oopused, mil­lest võis aimata, et autor pole oma teksti pärast punkti panemist enam üle lugenudki, või kui oli, siis jäi tehtuga ülimalt rahule. Võimalik, et pidas end sündinud imelapseks; paraku on kirjanikutöö põhisisu just töö tekstiga.
Saagi mitmekesisusest hoolimata langetas eri vanuses ja erinevate kirjanduslike maitsetega žürii (Vahur Afanasjev, Tiit Aleksejev, Ene Paaver, Aare Pilv, Kerttu Rakke, Maire Laurik ja allakirjutanu) väga üksmeelse, võiks lausa öelda, et žürii liikmetele ainumõeldavana tundunud otsuse. Esimene auhind läks käsikirjale „Kongo tango”, mille autoriks osutus pärast ümbriku avamist Paavo Matsin. See teos oli oma teostuse ja viimistletuse tasemelt silmanähtavalt teistest üle. Romaani laad on neile, kes on Matsini varasemaid teoseid lugenud, üldjoontes tuttav. Ent vaieldamatult on tegemist edasiminekuga ka autori tasandil. Materjali käsitlus on sel korral kuidagi eriliselt hõrk.
Juba ainuüksi selle tõttu, et esimene preemia ülejäänute hulgast selgelt eristub, võib võistlust õnnestunuks pidada. Oleks üsna rumal, kui peaauhinna kandidaati ei osata leida (preemia jäetakse välja andmata) või saab esikoha töö, mille suhtes on ka žüriil endal tugevaid kahtlusi. Kuid tänavu ei pea järgmistegi pärast keegi piinlikkust tundma.
Midagi pole teha — kogemustega kirjutajad on paratamatult eelisseisundis. Ka teise auhinna pälvis autor, kel on juba mitu teost ilmunud. Seni J. J. Metsavanana tuntud ulmekirjaniku Joel Jansi võistlustöö „Tribestria”, mis loomulikult on samuti ulme, paistis silma kindla, läbimõeldud kompositsiooni ja ülearuse puudumise poolest. (Mainin neid asjaolusid nimelt, sest nõrgemates töödes oli just seal kõige enam puudusi.) Mulle oli sümpaatne, et tolles noorteulmekas oli parajal määral huumorit, millega paraku ei noorte- ega ulmeromaanid kuigi tihti ei hiilga.
Kolmandaid auhindu anti välja kaks. Nendest ühe saaja oli selle aasta suur üllataja. Taavi Liiast tuntakse sõjaväe- ja kaitseliidu ringkondades, kirjamehena seni mitte. Romaani „Taliib” käsikiri tekitas algusest peale palju poolehoidu nii oma teema tõttu üldisemalt kui autori oskuse pärast väga tõepäraselt taliibide hingeellu süüvida. Tegevuspaik on Afganistan selle sajandi esimese kümnendivahetuse paiku. Ühelt poolt näidatakse Talibani võitlejate igapäevaelu, teine tegevusliin jookseb NATO vägede baasis, keskseks kujuks missioonil olev Eesti sõjaväelane.
Ka Eia Uus pole kirjandusringkondades tundmatu. Tema pälvis kolmanda koha psühholoogilise romaaniga „Tüdrukune”. Selles oli tunda professionaali kätt. Lehekülgedel saavad kokku tänapäeva ühiskonna lõikavad teemad — seksuaalne vägivald ja sellest johtuvad hingetraumad, mis jäävad kimbutama kogu eluks — ning teiselt poolt neljakümneaastase naise ja kahekümnese tüdruku aistitavaks kirjutatud armastus; kahe naise suhted à la Mr Higgins ja Eliza.
Psühholoogiline romaan on ka „Postimehe” preemia pälvinud Taavi Jakobsoni „Õnnelik prints” kompleksides üksikemast ja tema kasvueas pojast, kelle üle ta vastutustundetult domineerib. Omapärane, võiks öelda, lahterdamatu kirjatöö on keeleauhin­na saanud Paul Raua romaan novellides „Kellata torn” — realistlik ja salapärane korraga. Margus Karu mälestusauhinna sai Liine Roosi „Kirjad Kristoferile” — ema ehedad kirjad õnnetuse tõttu surnud pojale, taustal tema enda vaevaline toibumine tragöödiast.
Äramärkimist leidsid Märt Lauri „Mürgiallikad” — sünge lugu posijate võrku mässitud vähihaigest, Margus Müüri tulevärki täis ulmelugu „Diana” ja Villiam Neeme müstikahõnguline „Hingeväädid”.

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon