Kirjutamisest, kirjastamisest ja kirjutatust kirjutamisest

Kätlin Kaldmaa

 

 

 

 

 

Eesti kirjandusel on head ajad. Eestis kirjutamisel ka. Palgaliste kirjanike mõte ajab nii mõnelgi kodanikul kopsu üle maksa, ehkki loomeinimeste mitmeaastased stipendiumid on olemas enam-vähem kõigis Lääne-Euroopa kultuuriruumides, iseäranis Põhjamaades, kellega me ju muidu nii väga sarnaneda ihkame. Kui meil käib toetusega kaasas peaaegu et kohustus igal aastal raamat avaldada, siis nii mõnigi põhjapoolsetest stipendiumijagajatest rõhutab hoopis seda, et stipendiumisaajatel oleks võimalik oma tööga, kirjutamisega, tegeleda sügavuti ja kirjutada vähem, ent kaalukamat teksti. Sest kõiksugust kohustuse pärast kirjutatud jama on maailm niigi täis.

Riigikirjanike pingeid kõrvale jättes on meie kirjandus nüüd peaaegu täiesti vaba ja liigub lobedasti isevoolu teed. Mingit teadlikku suunamist ühestki institutsioonist pole. Iseäranis kenasti õilmitseb luule, mis on kindlasti olnud seni XXI sajandi kõige tugevam žanr. Praegu tundub olevat kerge hinge kinnihoidmise hetk: vahepeal oma võra ilmatu kaharaks ajanud sotsiaalluule on tagasi tõmmanud, Pärnu koolkond on vaiksemaks jäänud, mõni luuletaja on läinud proosasse, uued tulijad passitavad kingi jalga. Laias laastus on luules kaks suunda: üks, mis liigub Eestist väljapoole ja leiab laiemat kõlapinda (Soomets, Mathura, Kaplinski, Kareva jt), ja teine, mis lõputu omamaiste klassikute ümberütlemise ja vastastikuse tsiteerimise kaudu end paikseks mõistab. Eks ole tarvis mõlemat.

Kui luule ootab, siis proosa parasjagu kosub. Tulevad uued autorid, tulevad uued teemad, tulevad naisautorid. Küll on hea, et tulevad. Peaaegu kõik on ju kirjutamata. Alet tegema! Kogu maailm on vaja uuesti sõnastada. Kõik need vahepealsed nõukogude okupatsiooni aastad on tarvis uuesti läbi kirjutada, ilmasõjale uus nägu anda. Selles, et kirjutama hakatakse alles praegu, ei ole midagi erilist. Nii see käibki, suurtest sündmustest peab mõnikümmend aastat mööda minema — mida suuremad sündmused, seda rohkem kümnendeid —, enne kui saavutatakse piisav neutraalsus ja distants, et kirjutamine käsile võtta. Naiskirjanikud on ajaloolisi sündmusi naiste seisukohalt käsitledes mänginud ääretult olulist rolli kogu Euroopa kirjanduses. Siinsamas meie kõrval on Sirpa Kähkönen, Katja Kettu, Sofi Oksanen. Ilma nende — ja mitmete teiste — naiste väeta ei oleks soome kirjandus see elus kristall, mis ta on. Ja seesama toimub ka meil! Kai Aareleid ja Tiina Laanem eesotsas, teised riburada järel, nii saab viimaks kõrgelt hinnatud kirjanduseks ka Eesti rahva suurema sugupoole kogemus ja maailma nägemise viis.

Kirjastajadki on aru saanud, et Eesti inimesed armastavad eesti kirjandust ja tahavad seda lugeda, kuluaarides käib madin, siinkirjutajal on järgmise romaani peale viis tahtjat.

Uus pealetulev põlvkond, see, kes on lõpuks ometi nõukogude pärandi taagast enam-vähem vaba, on mõnevõrra teistsuguste lugemisharjumustega kui eelmised. See Harry Potteri ja filmide kaudu taassünni läbi teinud „Sõrmuste isanda” põlvkond on üles kasvanud suuremõõtmeliste muinaslugude peal.

Teistsugused lugemisharjumused toovad kaasa ka teistsuguse kirjutamise, kus varjutakse väljamõeldud maailmade lugudesse. Ulmel ja fantaasiakirjandusel on ohtralt lugejaid ja nende puhul on inglise keeles lugemine peaaegu et asendanud eesti keeles lugemise. Kui tõsiselt see suund eesti kirjandusse juurdub, kui kõrgeks kujuneb kirjutatu kvaliteet, näitab lähikümnend. Võib juhtuda, et mõni neist noortest autoritest ei kirjuta oma raamatuid mitte eesti keeles, vaid valib mingi muu keele, selle, milles ta on oma lemmikraamatuid lugenud. Inglismaal õpivad loovkirjutamist terve ilma noored segiläbi, ka mõni eestlane.

Juba jõuamegi keeleküsimuseni: mis keeles kirjutatakse lähima paarikümne aasta eesti kirjandus? Vaidlused eestivene kirjanduse omaksvõtmise üle on õnneks lakanud, see on meie mis meie, aga inglise keeles kirjutatu võidakse selle kõrval vabalt kuulutada mitte-eesti kirjanduseks. Või kuidas on lood näiteks Tallinnas elava väga produktiivse soome keeles kirjutava Ville Hytöneniga? Kui me tahame omaks tunnistada Dovlatovi, siis kuidas jääb Hytöneniga?

Iga natukese aja tagant, iseäranis kui kellelgi tekib tarvidus eesti kaasaegse kirjanduse tähtsust kahandada, võetakse üles suure romaani teema. Kas on, kus on, ja kui ei ole, siis millal tuleb. Esiteks ei ole meil suurest romaanist mingit puudust, loetagu vaid alles sellel sajandil, 2010. aastal lõpule jõudnud Mats Traadi 12-osalist jõgiromaani „Minge üles mägedele”. Suuremat ei saa ol­lagi. Teiseks töötab praegune killustatud aeg suurte asjade vastu. Kõike on mitu korda rohkem kui kas või sada aastat tagasi, inimesed tegutsevad mitmel rindel korraga, killuke siit ja killuke sealt, kõik on nii mitmekülgsed. Suure romaani ihalus on jäänuk XIX sajandist ja XX sajandi algusest, mil kirjutajaid oli vähe, enamasti olid nad mehed, ja maailm ei olnud veel nii mitmekihiline. Need olid ajad, kus selle ühe maailma sees ei olnud veel peidus teist maailma, mis on välimisest mitu korda suurem. Suure romaani — kui sellist tõesti vaja on — võiks pigem kokku saada mitme kirjaniku jutustatud lugudest. Nii tehakse parasjagu näiteks naabrite juures Lätis, kus kümnendid jagati kirjanike vahel käsitlemiseks ära, ning sajand joonistub välja mitmetahulisem ja värvilisem kui kunagi varem. Sarja pealkiri on „Meie. Läti. 20. sajand” ja see ilmub kultuuriministeeriumi toetusel.

Kirjutavad kõik. Eestimaa elu ei ole kunagi varem niisugusel määral üles kirjutatud, selle sisemise ja suurema maailma hüperruumidesse salvestatud kui praegu. Eestlaste elu laias ilmas ei ole kunagi varem nii hästi salvestatud („Minu”-sari, blogid). Tegelikult ka loevad kõik. Rohkem kui kunagi varem. Mini­romaane on täis telefonid ja sotsiaalmeedia. Ent olgem ausad — suurem osa kirjutatust ei ole piisavalt kvaliteetne. See toob meid kirjutamise õpetamise juurde. Ajast aega on arvatud, et kirjutamine on n-ö kaasasündinud anne ja oskus, ja kui see on olemas ja kirjutada ka viitsid, siis oledki kirjanik. Eestis on kirjastamine lihtne, nii et vajalik pingutus oleks nagu veel väiksem. Aga nii lihtsalt see ei käi. Õnneks. Kirjutajaks võib ju saada, aga kirjanikuks mitte. Mõni üksik loovkirjutamise kursus toimub — ürituste raames, Imbi Paju meditatiivse loovkirjutamise kursused, Drakadeemia —, aga vajalik oleks hoopis süsteemsem lähenemine, mis lähtuks lugemisoskuse kasvatamisest. Sest eks ta ole: kui ei ole suurt midagi lugenud, siis näib kõik, mida kirjutad, puhas kuld. Ameerikas ja ingliskeelses maailmas üldse on sellest saanud omamoodi loovtööstuse haru, ja ehkki seda küll teinekord halvustatakse, ei ole selles mitte midagi halba, kui inimesed õpivad. Kirjutamine on käsitöö nagu iga teinegi. Ja kui sepp õpib ja rätsep õpib ja ega kangastelgigi õppimata üles pandud saa, siis tuleb ka kirjutamist harjutada. Lugeda, analüüsida ja harjutada. Lisaks annavad loovkirjutamise kursused tööd kirjanikele üle terve maailma, ja seegi on oluline. Ainult raamatute kirjutamisest elab ära umbes 5% kirjanikest. Noored autorid kardavad lugeda. Nagu rääkis Philip Gross, kes on paarkümmend aastat loovkirjutamist õpetanud: „Noored inimesed hakkavad vaidlema ja ütlevad, et nad ei saa ühte või teist raamatut lugeda, nad ei taha oma stiili ära rikkuda. Aga just seda vaja ongi. Seda ma neile muidugi ei ütle.”

Võib muidugi küsida, kellel seda vaja on; mida vähem kirjanikke ja kirjuta­jaid, seda parem. Aga kui tammis on auk sees, siis enam kätt ette ei pane. Ja tammis ei ole mitte lihtsalt auk ega leke, vaid vesi pahiseb juba täie hooga üle ääre. Miks siis mitte panustada ja veele värve juurde anda? Või seda hoopis puhastada?

Iseküsimus on, kuidas säärast õpetust majandada. Kui suurte keeltega kultuuridel on kirjutamisoskuse turuväärtus kõrge ja kuulsate nimedega kursused tasuvad end ära, siis meil seda loota ei ole. Soomes, kus loovkirjutamist õpetatakse kõikvõimalike kursuste raames, toetatakse seda niihästi riiklikest kui ka eraalgatuslike kultuurifondide vahenditest.

 

Kirjutamine on lihtne, kirjastamine imelihtne. Need kaks on nii lähedalt seotud, et sagedasti eelistatakse kirjastada ise, ilma vahendajata. Selline olukord on suhteliselt erakordne Euroopa kultuuris, kus kirjastajad on alati olulist rolli mänginud. Ilma kirjastajata saab kirjastada luulet, väikesi luulekirjastusi siin ja seal ikka asutatakse, proosa puhul eeldatakse kirjastustoimetaja olemasolu ja sekkumist. See on ka omamoodi kvaliteedimärk. Kirjanikud liiguvad koos toimetajaga. Lahkub kirjastusest toimetaja, lähevad kaotsi ka kirjanikud. Meil sellist seotust ei ole. Ühelt poolt ei taha kirjanikud end siduda, sest neile tundub, et kirjastajad ei panusta piisavalt, teisalt ei ole kirjastajatel soovi rohkem panustada, sest kirjanikud ei taha end siduda. Nokk kinni, saba lahti. Kirjanikud arvavad üldiselt, et kui kirjastajad tegeleksid ka õiguste müügiga välismaale, oleksid nad enamaks valmis, ent olukorras, kus selline tegevus end äriliselt peaaegu mitte kunagi ära ei tasu ning asjaga tegeleb üksnes riikliku eelarvega asutus, ei ole muudatust niipea oodata. Vähemalt esialgu on üpris asjatu loota, et Eesti Kirjanduse Teabekeskuse ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse tublist tööst selles vallas saaks pigem tugi äriettevõtete igapäevasele tegevusele, nagu see toimib FILI või teiste Põhjamaade kirjanduskeskuste puhul. Nõndaviisi käivadki kirjanikud tihtipeale ühest kirjastusest teise, kuni jõuavad varem või hiljem isekirjastamiseni. Seltskond on väike, kirjanikud vahetavad kogemusi — milleks on vaja kirjastajat, kui kultuurkapital maksab suurema osa kinni niikuinii ja ise kirjastades jääb natukenegi ühe raamatu arvelt järgmise kirjutamist toetama. Samasugust isekirjastamist nagu meil esineb mõnevõrra rohkem Islandil, kus, nagu Eestiski, on kultuurikiht just täpselt nii paks, et kõik teavad kõiki ja kvaliteedi tagab mitte kirjastus, vaid autori nimi. Soomes on viimastel aastatel kõige tugevamaks luulekirjastajaks saanud 2010. aastal asutatud „Poesia”, noorte luuletajate sõpruskonnast välja kasvanud ettevõtmine, mis lisaks väga heale Soome luulele kirjastab ka kvaliteetset tõlkeluulet.

Taasiseseisvumisega saabunud vabanemine muutis kirjastustoimetaja rolli. Toimetaja tööd tsensuuri ja autori vahendajana asendas olukord, kus kõik oli lubatud ja miski ei olnud keelatud. Kirjanik sai vabaks ega vajanud enam eestseisjat. Toimetajatest said pigem tõlkeraamatute väljaandmisega seotud projektijuhid, kirjanikele anti täielik vabadus kirjutada, mida süda ainult ihkab.

Arvutiajastuga kaasnenud kirjanikkonna arvukuse kasv on aga kaasa toonud karjuva vajaduse sisuliselt sekkuva toimetaja järele. Raamatuid ilmub palju, kirjanik aga eksib tihtipeale isegi omaenda maailma ära, mis siis veel lugejast rääkida. On raamatuid, mille lugemiseks oleks tarvis tegelaste ja sündmuskohtade nimekirju. Küll satub raamatutesse irdliine, küll lähevad lihtsalt tegelased segi. Appi peaks tulema professionaal. Kirjastustoimetajaid, kes autoriga käsikäes tööd teeksid ja nõu annaksid, meil aga ei ole. Peale paari entusiasti, kes teevad seda oma vabast ajast ja tahtest. Kaugemalt pärit kolleegidega on sellel teemal huvitav kogemusi vahetada. Soome kirjanikud ütlevad kõik otsekui ühest suust, et nemad saavad toimetajatelt nii palju abi, et ei kujuta kirjutamist teisiti ettegi. Ja imestavad, kuidas meie küll omapäi toime tuleme. „Kas sa tõesti arvad, et see raamat, mida sa tõlgid, on see, mis Siri esimesena kirjutas? Nii palju kui mina tean, on see vähemalt seitsmes versioon,” ütles Siri Kolu agent tema lasteraamatu kohta.

Kirjastustoimetaja töö paistab raamatutest välja — stiil on ühtne, tegevustik on läbi mõeldud ja põhjendatud. Mida rohkem kirjutatakse, mida rohkem kirjastusi asutatakse, seda rohkem on vaja sisukaid raamatuid ning sisutoimetajaid. See seaks lati kõrgemale ka kirjanikele, kes peaksid rohkem pingutama ja vaeva nägema, mitte lihtsalt oma loo „ära kirjutama”. On meiegi kirjandusest läbi käinud autoreid, kes suure hooga mõnel võistlusel debüteerivad, veel paar raamatut ilmutavad ja seejärel kaovad. Nad kaovad, sest nad ei õpi, ja kirjastustel pole tahtmist nendega jännata. Ring saab kähku täis.

Samamoodi nagu tuleks hakata õpetama loovkirjutamist, tuleks hakata õpetama ka kirjastustoimetamist. Sellest saaks ühe korraliku magistriõppekava kokku küll, igasuguste probleemideta.

 

 

Arvustus on hea, kui see on hea, ja see ei tähenda tingimata positiivset vastu­kaja. Arvustus on hea, kui arvustaja proovib kirjutatust aru saada, seda konteksti paigutada, olla avatud, lasta lahti tihtipeale XIX sajandisse kinni jäänud arusaamadest ja kaanonist. Iga kord ei ole seda sugugi lihtne teha. Lugejal on oma taust, kirjanikul oma, kirjanik kirjutab, mis ta kirjutab, lugeja loeb ikka seda, mida ta lugeda tahab. Tänapäeval tuleb loetust kirjutamisel sageli lahti lasta eesti kirjanduse piiridest, iseäranis siis, kui kirjutatud on raamat, mis peab dialoogi mitte Kaugveri ja Kivirähki, vaid Carteri ja Márquezega, teis(t)e kultuuri(de)ga. Õnneks tuleb selliseid aina juurde. Meie maailm on juba ammu suurem kui 45 000 km2 ja kirjanike lugemus imetlusväärselt laialdane. Tihti võib aga näha arvustusi, kus teatatakse, et kirjutaja ei saa aru, mida autor on oma teosega öelda tahtnud. Ei saa aru? Loe uuesti. Ja siis veel kord. Ja siis mõtle natuke. Kas ikka veel ei ole selge? Kui autor on kirjutanud raamatu ja selle ka avaldanud, ei ole ta seda kirjutanud endale. Kui ilmub järjekordne arvustus, kus ühes lauses on koos Dostojevski, Tolstoi ja Lotman kui püha kolmainsus, siis võib selle sama hästi ka lugemata jätta. Miks siis mitte juba ka Lenin ja Le Guin? Küllap oleks neilgi nii mõndagi mõistlikku öelda. Paar tsitaati ikka leiab. Apoteoos missugune!

Kirjutamisest ja kirjastamisest erinevalt kirjutatust kirjutamist õpetatakse ja õppureid jagub. Järelkasvuga on kõik hästi. Mõni ettevõtlik ülikool saaks aga kokkutõmbamise ja koondamise kõrval lausa kaks uut praktilise suunitlusega õppekava käima panna. Sellest võidaksid kõik ja eelkõige võidaks sellest eesti kirjandus.

Kirjutamine on vastutus. Kirjastamine on vastutus. Kirjutatust kirjutamine on vastutus. Õnneks neid vastutada tahtjaid jagub.

 

 

 

 

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon