Kleepuv Imedemaa

Pille-Riin Larm

 

 

 

 

Friedrich Reinhold Kreutzmatsin: „Must päike”.

„Lepp ja Nagel”, 2017. 174 lk.

 

Nii sündis lugu Imemaast.

Ükshaaval ritta nii

Ta veidrad lood said tapitud.[1]

 

Õnnetu ja kuri arusaamatuse pärast, mille tekitas mus Friedrich Reinhold Kreutzmatsini „Must päike”, tahtsin kirjutada negatiivset arvustust. Ei saanud, sest ei osanud sõnastada seda, mis mind romaanis häirib ja ometi kuude kaupa kummitab.

Tegu peaks olema Paavo Matsini 13. ilukirjandusliku teosega, sh neljanda romaaniga „Doktor Schwarzi”, „Sinise kaardiväe” ja „Gogoli disko” järel. Autor on astunud üles kummalistes kooslustes ja mitmesuguste pseudonüümide all, aga mõnes mõttes ajanud alati üht ja sama rida: seda iseloomustavad silmapaistev keelemõnu, mängulust ja liigse aukartuse puudumine klassikute ees. Matsini romaanidele näib olevat olemuslik ka mõni sündmusi käivitav müsteerium, „Musta päikese” puhul on selleks kuninganna Kristiina soo vahetamise vajadus.

Ei häiri see, kui Matsin tembutab Rootsi kuningannaga või kui ta pühib tolmu „Musta päikese” ühe peatege­lase Friedrich Reinhold Kreutzwaldi torsolt — ammu oli aeg ja ega tolmu alt suuri üllatusi paljastunudki. Lauluisa tegi roppu nalja, see ei ole ju uudis? Seevastu tema toonekurg on Matsinil hea leid ja ma ei imesta, et romaanis on kurgi hulgi. Millest siis häiritud enesetunne?

Algul arvasin, et asi on mu mõistmatuses selle suhtes, mida „Musta päikesega” õigupoolest öelda tahetakse. Ei olnud siinkohal abi vestlusest autoriga. Ei olnud abi ka esimeste kriitikute ega sõprade lugemismuljetest. Ühel hakkas pea valutama, teine jutustas niisama ümber ja soovitas kõike „peegeldada”, kolmas nägi veidraid unenägusid, kuni jäi palavikku. Alles Heili Sepa retsensioon avas mu silmad.[2] Asi oli ju selles, et ma ei tunne alkeemia salakeelt ja koode. Asi oli ja on omaenda rumaluses!

Heili Sepp näitab, kuidas pealtnäha väga jabur teos on tegelikult väga loogiline: must päike, Võru linnas üles köetav kuumus, kuninganna Kristiina soovahetusoperatsioon ja isegi portselanlõvi Kreutzwaldi abikaasa Marie Elisabethi kummutiserval saavad alkeemia märgisüsteemis selge tähenduse.

Ja ikkagi miski kriibib.

Matsin on mõistlik mees, ei lase 2003. aastal EELK usuteaduste insti­tuudis kaitstud diplomitöö „C. G. Jung ja alkeemia” tähelepanekuid rais­ku. Sama ei saa öelda näiteks F. R. Kreutzwaldi kohta. Miks õigupoolest jändas Võru linnatohter „Kalevipojaga”? Kas oli tema absurdne eeposetöö tõesti kantud vaid altruistlikust soovist luua monument väljasurevale keelele? Ehk oli temas hoopis tubli annus kuulsat alkeemikut Johann Georg Faustust? Võimalik — Matsin lausa pillab „Mustas päikeses” vihjeid J. W. von Goethe „Faustile”. Romaanis raamatuveidrikuks ja Goethe-uurijaks nimetatavale härra von Hehnile selgub viimaks just üht hästi peidetud „antifaustlikku” raamatut vaadates kogu alkeemia eesmärk: „Mis oli kogu selle lolluse idee, mille nimel tuhanded olid laostunud ja end lolliks teinud? Milleks oli vaja Võrule seda suurt kuumust ja saunatamist? Mida tahtis Suur Peeter oma mustade ametikurgede abil siin saavutada? Ta sulges silmad ja mõtles. Mingi arusaamatu ülevus oli ta hinge tulnud. Ta kuulis, kuidas pimedusest ütles hääl: „Igavene elu.”” (Lk 151.)

Samavõrra kui monument väljasurevale keelele on „Kalevipoeg” ehk surematusesammas iseendale?

Raamatukaupmees Johannson vaatab Kreutzwaldile tolle saunaks muudetud majas otsa „sääraste silmadega, nagu oleks põrgusse igaveseks elama mõistetud” (lk 135). Põrguks nimetatakse korduvalt ka Hölle ööklubi. Ometi ootavad romaanis just Hölles Kreutzwaldi paradiislikud hetked, üürike armastus tantsijatar Lydiaga.[3] Heili Sepp toob esile „Musta päikese” selgeid paralleele Mihhail Bulgakovi „Meistri ja Margaritaga”, iseäranis peatükid „Hölle kõrtsmik” ja „Lydia, mu Lyda” meenutavad aga ka Fausti ja Margareta lugu. Emajõe Ööbik ei satu siiski vangikongi, vaid läheb vabatahtlikult nurjatu Kurepoja juurde Tamula järve kõrkjatesse, ning tema hinge ei päästa inglid, vaid isa viib tütre ära koju. Romaani-Kreutzwald ise, keda nimetatakse kuratlikuks raugaks (lk 53), on paraku ebafaustilik, sageli koguni ebakreutzwaldilik. Ta käitub peaaegu kogu romaani vältel rohkem nagu labiilne teismeline, ikka üks „appi” ja hüüumärk teise järel.

Ehk ongi häirituse üks põhjus siinkirjutaja kõrgendatud huvi Kreutzwaldi vastu. Matsin ei kirjuta nagu näiteks Jaan Kross, kelle „Kahe kaotsiläinud paberi lugu” on samavõrra fantaasia kui tubli uurimistöö aruanne. Matsin kogub materjali küll, kuid ainult selleks, et see pahupidi pöörata või hüljata. Isegi Kreutzwaldi-Koidula episood, mis on ju ometi Võru linna kuulsaim kultuurilooline kohtumine, jääb romaanis kaunis kõrvaliseks. Küll aga eristuvad just seda episoodi puudutavad peatükid tervikust stilistiliselt, need on hingetõmbepausid pidevas bakhanaalis. Teise hingamishetke pakub dr Schultz-Bertrami (luhtunud) külaskäik Võrru ning iseäranis värskelt ja kosutavalt mõjuvad siia-sinna pikitud Marie Heibergi värsid, mis raamatus on omistatud geiluuletajale ehk chi-chi-man Mart Heibergile.

Hölle-peatükkides tabatakse ehk kõige paremini ka Kreutzwaldi stiili, nagu see tema kirjavahetustest paistab: rahulikku vestmist, milles argiste tegemiste kirjeldused põimuvad targa mehe mõtiskluste ja irooniliste naljadega. Päris hästi on imiteeritud Kreutz­waldi sõnavara — näiteks tarvitas ta tõepoolest sõna „neeger” (muidu öel­dakse romaanis „must”, „murjan” vm). „Mustas päikeses” leidub ka hulk prantsus- ja saksakeelseid väljendeid, mõnikord lülitub Kreutzwald koguni poole lause pealt teisele keelele ümber.[4] Ennekõike kubiseb romaan aga väljenditest, mis pärinevat Jamaica kreoolide kõneldavast inglise keelest. Tulemust nimetatakse romaanis „pärdikuks keeleks”, „mida kõik noored nüüd molkuslinnu eeskujul Võrus rääkida purssisid, nagu poleks mõistust enam üldse tarvis… Kõik need laba-labad, dunsad, bumbod ja muu… kogu see jube Mooramaa keel, mis oksele ajas!” (Lk 16.) Niiviisi mõtleb Hölle uksel (põrguväravas) „piletimüüja-köstripapa”. Kõige orgialikumate stseenide puhul lahvatab vanatestamentlik kõnepruuk, nagu loeksime kirjakohta Soodomast ja Gomorrast.

Küllap on sagedased n-ö poliitiliselt ebakorrektsed konnotatsioonid lugeja ülemõtlemise vili. Ja küllap on tõesti nii, et „puhast kulda ei saa muidu vermida, kui see tuleb kokku sulatada mõne vähemväärtusliku metalliga” (lk 88). Just nõnda, mitut keelemetalli sulatades, sünnibki romaanis ka salapärane lindude (kurgede) keel.

Ja ikkagi. Miks just kured? Miks tingimata mustad ja valged? Mida õigupoolest tahab autor öelda ühega raamatu motodest, mis pärineb Farīd ud-Dīn Attāri „Lindude keelest”: „Maailm, valude palee, on lauspimeduses; / ent teadmine särab selles otsekui latern, mis näitab teed”?[5] XII—XIII sajandil elanud Pärsia poeedi „Lindude keel” räägib teatavasti mõistuloo sellest, kuidas linnud asuvad teele oma kuninga, müstilise Simorgi juurde. „Raskel teekonnal, mis tegelikult on uskliku inime­se jumalaotsingu allegooria, löövad paljud linnud kahtlema oma esialgsetes kavatsustes.”[6] Küllap saab nõnda mõista ka „Musta päikest”…

Aga ei saa, sest üks hääl hakkab peas pirisema. Ta on mind mitu kuud tülitanud ja palunud mõelda sellele, mismoodi mõjunuks Kreutzmatsini romaan „tema ajal”. Romaani lugejanna, kellele hääl kuulub, teatab, et tema tahaks õigupoolest tervishoiuinspektor Kreutz­matsinile endale kirja saata, aga põrgust post ei käi! Kiri on pealegi saksa keeles, mida pärdikukeelemees tema meelest vaevalt valdab. Aitaksin ma ehk teda? Eks tõlgin siis õige:

„Teie, tervishoiuinspektor! Ei tea, kas Teie mind ka tunnete, sest minu ristinime kirjutasite Te oma raamatus vigaselt? Ei tarvitse ilmselt öelda, et Te Võru linnas enam teretulnud ei ole! Nii palju laimu kui Teie ei ole veel keegi ausa rahva kohta kokku valetanud. Ehkki minu abikaasa oli kõige oma kurepidamise ja talupoegade lembimisega ekstsentriline mees, oli tema siiski õpetatud ja lugupeetud inimene! Mis toimus meie magamistoas, ei ole Teie asi. Kui aga selle üle juba hüpotiseerida, kas ei ole romaanižanr selleks ise väheke siivutu? Ja veel eesti keeles? Heldeke! Teie nuuskisite küll mööda Võru uulitsaid ringi, aga mitte eriti tähelepanelikult — kas või isand Killemanni hoovis ei saanud kuidagi lehvida tüdrukute rinnahoidjad, sest neid ei olnud minu eluajal veel leiutatud! Teie visake oma tervishoiuraport heaga jäätmekasti. Sellest teeb mingisuguse kirjandussündmuse ainuüksi inspektorihärra komejant Reeveli ja Dorpati salongides! Mittelugupidamisega Marie Elisabeth Kreutzwald.”

Nii kurjasti kohe? Jaa, vaadake, olmelisi vääratusi romaanis leidub ja valitud žanr võib Teile ootamatult mõjuda. Osalt on see tingitud asjaolust, et autor ei sega mitte ainult keeli, vaid ka ajastuid. Sellegipoolest on olustiku- ja ruumikirjeldus üks teose voorusi, mida on seejuures romaanis palju kergem edasi anda kui näiteks värssdraamas. Kreutzmatsin on nõnda ju ikka hulga põnevaid pisiasju aja varasalvest lugeja ette toonud. Aja endaga on asi juba mitmendat romaani järjest õige segane. Mida õigupoolest tähendab see, et kuus „rauk-koolilast” Võru rahvalt uure röövivad ja kurgede vastu mässu tõstavad? Mida Teie arvate? Kured ja ka ööbikud võivad olla petteks, olulised ongi ehk need uurid. Jaa, need võivad olla veel üks seos „Faustiga” („Oh, kaunis hetk, sa viibi veel…”), aga võib-olla vihjavad taskukellad ka Märtsijänesele, kellel on kogu aeg kiire? Kas ei ole jalus vedelevad torukübarad mitte ainult autentsed meesterahva aksessuaarid, vaid ka vihje Kübarsepale? Solgitoru, mille kaudu Kreutzwald jõuab laste salakambrini, on kahtlaselt sarnane küülikuuruga. Ja Kreutzmatsin ise, tema on ju pesueht irvikkass. Kas Te ikka olete lugenud Lewis Carrolli lasteraamatut „Alice Imedemaal”? Muidugi ei olnud ka see Teie eluajal veel leiutatud, aga jaburast teelaudkonnast olete ehk siiski kuulnud? Ei-ei, rahu, ma ei räägi praegu Võru pürjeliprouadest.

Üldse, mul jäi lindude teema ennist Teie pärast täiesti katki. Ütlen lühidalt, et Teist vabaneda: kogu see mugandamine, laenamine ja miksimine on ju ometi väga XIX sajandi pärane. Mind Teie asemel häiriks hoopis muu. Ja häiribki, see ongi kriipiva tunde teine põhjus.

Raadiosaates „Loetud ja kirjutatud” vastab Kreutzmatsin küsimusele, mis on kultuuris puudu, et kõik on puudu.[7] See mõte aitab pisut mõista ka „Musta päikest”. Raamatusse oleks justkui üritatud ära mahutada seda kõike puuduolevat, mistõttu selles on nüüd puha üle — romaan on leidlikult ja täpselt komponeeritud, aga kohutavalt küllane. See on nii mitmekihiline nagu hiiglaslik geneetiliselt muundatud sibul. Raamatu lõpuks olen lihtsalt väsinud lõpututest vihjetest, ajasõlmedest, orgiast ja hüsteerilisest naerust. Need mässivad lugeja endasse nagu lige aur Tamula peal. Mingid naksitrallid oleks justkui keeduspiraali romaani sisse torganud. Piirjooned hägustuvad, siit-sealt kostab kumedaid hõikeid ja kluuksatusi, summutatud nokaplaginat. Udu kleepub mu külge ja ei haju, jalad on mudas kinni ja ma ei saa romaanist minema — see tunne ongi kõige häirivam. Keegi naerab. Jälle. Palju tüütum kui hauatagused hääled on nähtamatu autori irvitus.

Vähe on teoseid, mis niisugust painet luua suudavad. Seepärast arvan, et Kreutzmatsin on vägev mustkunstnik. Ennäe, kelle ta just nüüdsama oma torukübarast välja tõmbas — väikese Lauluisa! Nii nunnu!

See aga, keda huvitab kuratlik rauk, lugegu parem Kreutzwaldi kirjavahetust. Oma torso parim tolmuhari on siiani ikkagi Lauluisa ise! Alustada võib ükskõik millisest, kas või III köitest ja leheküljest 67, kirjast akadeemik Franz Anton Schiefnerile 25. III 1857.[8] See kiri ei ole ainult hea näide Kreutzwaldi sarkastilise ja pöörase ellusuhtumise kohta, vaid paaril leheküljel on nagu peo peal „Kalevipoja” väljaandmise raskuste essents, salapärase sõnaraamatu koostamise vaevad jne — kogu XIX sajandi keskpaiga reaalalkeemia.

[1] L. Carroll, Alice Imedemaal. Tlk Jaan Kross. Tallinn, 1971, lk 7.

 

[2] H. Sepp, Kultuuriajaloost nokastanud ehk kurgedega kurbuse kallale. „Sirp” 26. I 2018.

 

[3] Hiljuti paigutas (:)kivisildnik ööklubisse tööle teisegi tuntud kirjandusliku paari, Popi ja Huhuu. Vt: (:)esteet kivisildnik, Kirsiõis 007. [Pärnu], 2017.

 

[4] Niisuguseid ümberlülitusi juhtus ka päriselt. Kõige parem on seda jälgida raamatus „Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus. I—II” (tlk K. Leetberg, Tartu, 1910—1911).

 

[5] Farīd ud-Dīn Attār, Lindude keel. Tlk Kalle Kasemaa. Tartu, 2012.

 

[6] P. Piiri, Nädala raamat: Võrdpiltidena sõnastatud mõttemängud. „Eesti Ekspress” 12. VIII 2012.

 

[7] Vikerraadio, 16. XII 2017.

 

[8] Fr. R. Kreutzwaldi ja A. Schiefneri kirjavahetus. 1853—1879. Tallinn, 1953, lk 67—69.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon