KNOPKAD TUNDLIKULE VAATAJALE

Janika Kronberg

 

 

Loone Ots: „Birkenruh’ episood ja teisi näidendeid”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 358 lk.

 

Kui lüüa lahti Vikipeedia, saame teada, et Loone Ots on folklorist, kes on väidelnud end pedagoogikadoktoriks eesti kirjandust käsitleva tööga. Eesti Teadusinfosüsteem ehk ETIS pakubki välja mitu kaalukat publikatsiooni pedagoogika vallast. See kõik on edasise seisukohalt oluline, ent mulle meenuvad aastate tagant ennekõike Loone Otsa intrigeerivad kultuuriloolised esseed ja ettekanded Tammsaarest, Ristikivist, vist ka Jaan Tõnissonist ja Hella Wuolijoest. Ükshaaval silma jäänud raamatud võtab kokku e-kataloog ESTER ja tulemuseks on üllatavalt mahukas looming, millesse kuulub mitu luulekogu, näidendeid, kassi- ja kokaraamat, mälestusteraamat „Mustamäe valss”, soliidsed ülevaated Eesti riigipeadest ja Eesti kroonil kujutatud isikutest ning muidugi ka suur hulk õppematerjali. Imponeerivalt avar ampluaa ja hea jõudlus!

Loone Otsa näidenditest on küllap tuntuim „Vanemuise” suurel laval vemmeldanud ja varem ka sama pealkirjaga näidendiraamatus ilmunud „Koidula veri” (2010). Siinse kogumiku kaante vahelt leiab lugeja kaheksa iseseisvat kultuuriloolisel või ajaloolisel ainesel põhinevat näitemängu koos mõningate märkustega lavastaja ja osatäitjate kohta ning fotodega lavastusest või esimesest lugemisest. Tahaksin siinkohal teha ühe märkuse: võinuks lisada ka esietenduse või ettelugemise daatumi. Karl Ristikivi 100. sünniaastapäeva eel kirjaniku kunagises kortermuuseumis ette loetud näidendi „Üksainus Araabia öö” puhul on see kirjas, kuid eksitavalt on sisse lipsanud remarkide ettekandjana Toomas Muru. Tegelikult esitas neid Ülo Treikelder. Iga näidendi lõppu lisatud autori mahukas kommentaar on aga kõigiti asjakohane, avab ajaloolist tausta, tutvustab vajaduse korral tegelasi ning teeb tõe ja luule vahekorra tekstis hästi selgeks. See ongi hädavajalik, sest iga sõna ja tegu laval või raamatus ei tohi ometi ajaloolise tõe pähe võtta ning häda kergeusklikule, kes nii teeb. Loone Otsa näidendites on tegemist kultuuriloo rekonstruktsiooniga võimaliku tõepära pinnal, millele enamasti on lisatud koomilisi ja jantlikkegi nüansse. Näiteks Theodor ja Aksella Lutsust pajatava näitemängu „Heliose lapsed” autorimääratlus ütleb otse välja, et tegemist on jandiga. Näidendi „Karl Ristikivi põlev lipp” pealkirja on autor täiendanud märkusega „Legend kahes vaatuses”, mis on Ristikivi vaimsust silmas pidades adekvaatne, selles võib aduda liigutavat ja leebet huumorit. Seevastu „Punane hukk”, mille tegevus toimub Bastioni käikude pommivarjendis märtsipommitamise ajal, on nimetatud dokumentaaltragöödiaks, ja see on ka ainus tekst, milles koomiline element mõistetavalt puudub. Näidendis vahelduvad varjendis istujate vahetud emotsioonid ja kogemused diktori asjalikult etteloetud andmetega. Saame teada, mis toimub väljas, lavaruum ei ole selles mõttes suletud.

„Heliose lapsed” ja „Punane hukk” oleksidki kaks väga erinevat teksti sellel stiiliskaalal, mille võimalusi Loone Ots üsna hästi valdab. Kogumiku näidendid on järjestatud tegevusaega silmas pidades kronoloogiliselt, ja raamat algab Anton Thor Hellest inspireeritud näitemänguga „Vend Krahvi piibel”, mis kõneleb 1736. aastast. Ajas lähim on „Üksainus Araabia öö”, mille tegevus toimub Göteborgis Karl Ristikivi sõbra Salme Niilendi korteris 1946. aasta 14. septembri öösel. Vahepeale mahuvad õigeusu pühakuks kuulutatud Arseni ja Katariina II suhte­draama „Keisrinna hull, ehk, mees, kes rääkis tõtt” (tegevus toimub Revelis ja Peterburis 1762—1772), oma tulevast abikaasat Hildat 11. mail 1909 Anton Hanseni akna all nooliva Jaan Tõnissoni monoloog „Üksi lehekuu põues”, kogumikule pealkirja andnud „kurb armulugu” Carl Hackeri, Friedebert Tuglase ja Artur Adsoni tiirlemisest Marie Underi ümber 1917. aasta suvel ja „Karl Ristikivi põlev lipp”, mille tegevus toimub 1926—1927 Pivarootsis Juurika talus, täpselt ses­samas kohas, kus seda Raivo Trassi meeldejäävas lavastuses 2012. aasta suvel ka etendati.

Mängukoha leidlik valik on Loone Otsa näidendite puhul üldse oluline. Käsitletud materjali ja tekstides elustatud isikute puhul tahaksin aga esile tõsta Loone Otsa pühendumist Ristikivi isiku, loomingu ja temaga seotud legendide elustamisele. Nagu pealkiri „Karl Ristikivi põlev lipp” viitab, sulatab näidend kokku Ristikivi isiku ja tema varajasest noorusest pärit paleuse, lapskuningas Konradini, kellest küpses eas kirjaniku loomingus saab ajaloolist sarja avav ja kirjanikule vägagi iseloomulik kangelane. See on õnnestunud süntees, üks sobivamaid võtteid, milleks materjal ise lahkelt eeldused kätte annab. Samasugust Ristikivi kui autori ja tema teose vastavusse viimise õnnestunud efekti võis kogeda sellest kogumikust välja jäänud, kuid tänavu suvel Emajõe Suveteatri lavastuses Tartu Jaani kirikus mängitud Loone Otsa näidendis „Katarina mõrsjalinik. Risti ja kivi tee”. Usun aga, et töö Ristikivi ja tema loomingu populariseerimisel ja lavale seadmisel ei ole nende näidenditega veel kaugeltki lõppenud.

Ent Loone Ots kui arvustuse alguses oluliseks peetud folklorist ja pedagoog? Kuidas puutub see neisse näitemängutekstidesse? Folklorist lähtub oma töös pärimusest ja kui vaja, tegeleb ka kuulujuttudega, mis mõnikord õilistuvad legendideks. Loone Otsa näidendeid poleks sündinud ilma meie kultuuriloolise vanavarata, olgu siis tegemist kirjalike allikate või suulise pärimusega, mille kellegi hoolas kõrv on kinni püüdnud ja käsi talletanud. Võib arvata, et ükski asjakohane allikas ei ole nende näitemängude puhul kasutamata või kahe silma vahele jäänud. Kuid materjali hoolikas arvelevõtmine ja läbitöötamine ei loo veel kunstilist teksti, pigem võib olla tulemuseks rohkete viidetega deskriptiivne ja kiretu kultuurilooline artikkel. Loone Otsal on aga suurepärane võime näha selles materjalis intriigi ja kujundada seda nii, et sünnib lavaline ja publikusõbralik näitemäng. Jah, kahtlemata on nende kirjutamisel peetud silmas publikut, mõndagi neist on etendatud suvelavastusena, mis võib asuda „kõrgest kunstist” nõksuke madalamal tasemel. Mõistan igati, miks Riina Oruaas peab Loone Otsa näidendeid kohati labasteks („Piiblitund Ristikiviga”, „Sirp” 22. VII 2016). Ütleksin nende kohatiste libastumiste kohta veidi teisiti ja näeksin neis ka teatud (eba)pedagoogilist funktsiooni. Neid võiks nimetada näiteks knopkadeks, mis on asetatud tundliku vaataja/lugeja toolile. Nende torge ei pruugi olla ülendav, kuid nad aktiveerivad tähelepanu ja toovad kultuuriloo vaatajale lähemale. Selline knopka puudus küll „Karl Ristikivi põlevas lipus” ja „Mõrsjaliniku” dramatiseeringus, mistõttu tunduski see liigutavalt ilus, ent ka veidi igav. Näidendis „Üksainus Araabia öö” on selliseks knopkaks aga koht, kus Ristikivi suhtumine Salme Niilendisse öeldakse olevat „jäme”. Mu kujutluses rohkete mälestuste kuulamise ja lugemisega tekkinud kuvand Ristikivist kui inimesest mingit „jämedust” ei sisalda. Teisalt ei tea me, mismoodi võib oma tee teadlikult valinud ja eneses kindel mees käituda olukorras, kus naine kipub ligi, soovib saada last, pakub sigareti asemel oma piipu ja joob veini otse pudelist nagu mõni kraade. Selline olukord iseenesest on Ristikivile kummastav, ent loob omapärase situatsioonikoomika, ja millist reaktsiooni siis temalt oodatagi?

„Loomingu” augustinumbris Madis Kõivust kõneldes näeb Luule Epner aja- ja kultuurilooliste näidendite kerkimist peavooluks nullindate keskpaigast alates, eestvedajaiks Kivirähk, Kivastik, aga mõneti ka Kõiv. Nüüdisteatris on populaarsed pseudo­dokumentaalsed näidendid, kus fantaasia kaalub üles faktoloogia. Dokumentaalsus, mängulised strateegiad ja nende kombinatsioon kollektiivses mälus talletatud elulugude ja biograafilise materjali põhjal — need Epneri loetletud tunnusjooned osutavad, et ka Loone Otsa näidendid kuuluvad samasse ritta (L. Epner, „Kokkusaamisi eesti kultuurilooga”, „Looming” 2016, nr 8, lk 1154). Ning peale selle ei saa kuidagi mainimata jätta nende näidendite rahvavalgustuslikku aspekti. Kuidas muidu päästame ja teeme oma kultuuriloo nähtavaks neile inimestele, kes paksudest monograafiatest ja allikapublikatsioonidest ei hooli? Kas jätame nad ilma meie vaimsest rikkusest? Aga ei, paneme pigem mõned knopkad nende istmiku alla.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon