Kõik võetakse arvesse

Katrin Hallas

Olle Lauli: „Kuristik”.
„Gallus”, 2018. 439 lk.

„Kuristik” on ambitsioonikas raamat. Hõlmab suure tüki ruumi ja aega: tegevus toimub Ukrainas, Venemaal, Eestis, Ameerikas; algab aastal 1923 ja lõpp leiab aset XXII sajandil. (Tulevikuulmet siin siiski pole, järgmist sajandit jagub vaid viimasele leheküljele.) Noorimad tegelased on ehk viie-kuueaastased, kõige vanem peaks mu arvestuse järgi saja kanti olema.
Umbes 10—15 tegelasest, keda pikemalt valgustatakse, on neli eestive­nelased ja naised. Üldse on peamised tegelased naised. See on meesautorist paras julgustükk, sest enamasti annab ta toimuvat, mõeldavat, mäletatavat edasi millegi sisemonoloogitaolise abil. Lugeja ette ilmuvad dramaatilised momendid, ja neil dramaatilistel momentidel mäletatakse veel dramaatilisemaid asju ja nii see pilt kujuneb. Üksjagu eemaletõukav ja sõge, siinsel kombel venekeelset sõna appi võttes — убогий. Nimelt pikib autor teksti päris palju vene, sekka ka inglise keelt. Mu meelest asjata.
Lugu hakkab pihta Ukrainas Vapnjarka-nimelises kohas noore mehe Prokopiga, kelle tütretütretütrest Annast saab üks raamatu peategelasi. Hirmsast kõhutõvest jõuetu ja segane Prokop tapab teda tappa üritanud noormehe, rähkleb elu eest kuskil võsas. Sedapuhku jääb ellu. Prokop sureb siiski üsna pea, kuigi raamatus alles leheküljel 338, Katarina Arhipovna käe läbi, kes ta enne vägistab ja saab sel kombel tema lapse emaks. Nende tütar Ljuba, Ljubov, sünnitab Vera ja ka poisi, kellest saab hiljem ilmselt Henn. Kui Vera ja eriti Anna on üsna realistlikud olendid, siis Hennu puhul ei või milleski kindel olla. Ljuba tapetakse rongis, kui ta näljahädas Ukrainast pageb, lapsed ilmuvad välja Narva jaamaperroonil, Katarina Arhipovna ei saa kunagi teada, mis tema järglastest sai. Vera näeb korduvalt üht jubedat und, võime olla kindlad, et ta on Prokopi lapselaps. Vahel on Verale tundunud, et see on rohkem kui unenägu, siiski on ainus, mida ta teab, et tumm naine, kes justkui oli ta ema, tegelikult ei olnud tema ema. Vera tütar on Anna, narvakas, kes elab lühikest aega koos leningradlasega Leningradis, kuid seejärel abiellub tolle eestlasest sõjaväesõbraga. Sellest peale elab Tallinnas. Anna on mu meelest selle raamatu naistest kõige mitmeplaanilisem ja kõige veenvam kogu oma vastuolulisuses.
Raamatu keskpunkt on Eesti. Üks problemaatiline maailmanurk. Võib-olla ainult 2014. aastal lapsena Ameerikast Eestisse toodud vene päritolu tõmmunahaline kräsupäine Ljubov tunneb end lõpuks Eestis hästi. Aga kergelt ei käi see temalgi. Ja see juhtub alles XXII sajandil. Anna, kes osales Balti ketil ja sattus sellest vaimustusse, on eestlasega abi­elus, elanud pool elu Pirital, oskab erinevalt teistest selle raamatu eestivenelastest eesti keeltki, annab mingil ajal oma abikaasale teada: „Käi kuradile, mees, siga, eestlane [—] Venemaa on nagu… ema.” Eesti on kõigile võõras. Võõrana tunnevad ennast siin nii eestlased kui ka venelased. Mõtlevad, kes nad on, kus nad on, tunnevad end olevat vales kohas, vales ajas…
Mingil hajameelsel kombel keerleb palju asju rahvuse ümber. Näiteks Andrei, kelle sõjaväes peaaegu tapab suvaline grusiin, saab surma Vene-Gruusia sõjas ja ka tema poja tapab, sedapuhku küll ilmselt juba Ukraina sõjas, grusiin. Muidugi on see juhus — aga raamatutes ju pole juhuseid.
Läbi raamatu rändab Prokopi puust kohver. Või mõni muu, raamatu algul kirjeldatud kohvri võrdkuju. Kasti otsa komistas tütart teele saates Katarina Arhipovna (ka teda jälgisid täpselt samamoodi kaks poissi nagu omal ajal Prokopit, aga Katarina Arhipovna oli tugev, ei jäänud koperdama ega pidanud seega poissi tapma, uus tapmine jääb hilisemaks — Katarina Arhipovna on raamatu kõige hirmsam mõrvar). Lõpuks peksab kõige nõmedam tegelane, tõeliselt mõttetu mees Allar Prokopi kasti puruks. Metallijäätmetega prügikonteiner ilmub vähemalt neljal puhul. Ja veel suur hulk paralleele ja kokkusattumusi, millest meile — tahaks öelda: pealetükkivalt — teada antakse. Kui Valentina parajasti jõkke upub, lendab üle lennuk, kus on Sveta ja Ljuba.
Sveta mõtleb, et kui Mari on nüüd surnud, siis võiks ka tema Peter ära surra, sest ilma Marita on tal nii paha, ja jutustaja annabki kohe teada, et sellessama rongis, mida Sveta näeb, istub eelviimasel platvormil tapetud Peter. Ja lisaks mõtleb Sveta, et lennaku õhku see Manhattan! Lendabki. Jne.
Eestivenelane Sveta ja eestlane Mari mõtlevad, elades juba ammu Ameerikas, ainiti Eestist. Svetale toob Eesti meelde see, et ta kohtub New Yorgis Mariga, kelles tunneb ära eestlase, varastab tema rahakoti, tahab selle koos suurema osa sealt leitud rahaga talle tagasi toimetada (ikkagi oma!), kuid ei jõua, sest enne pudeneb Mari koos Maailma Kaubanduskeskusega põrmuks… Mari aga mõtles pingsalt Eestile, kuna oli otsustanud lahkuda oma ameeriklasest mehe Peteri juurest — ega ometi mitte tagasi Eestisse? Miks mitte Eestisse? Nii saame ka Marist ja tema mõtetest Eesti kohta mõndagi teada.
Ikka ja jälle tekib tunne, et tegelased ei jutusta endale selliseid lugusid, ei põhjenda, õigusta midagi mitte seepärast, et seda tingiks mingi nende loogika, vaid autoril on vaja üht-teist südamelt ära öelda, tegelased peavad seda siis tegema, nii hästi-halvasti, kui välja tuleb… vahel tuleb päris hästi. Aga enamasti jääb mulje, et tegelased ei taha seda. Nagu siin raamatus on üldse palju vägivalda, tapmist, peksmist, tundub mulle, et ka autor on vägivaldne selle raamatu suhtes, keerab jõuga… Tegelased avaldavad vastupanu ja tekst muutub hõre­daks. Oleks küll nagu spontaanne, justkui tähendusrikas, aga sõelale jääb vähe. Asjad ei jookse kokku rõõmsalt ja ker­gelt, iseenesest (nii peaks see mu meelest olema ka raskes ja tõsises raamatus) — vaid ma tajun autori pingutust.
Eriti venelaste sisekõne keel on ilmselt taotluslikult убогий. Kohati on tunne, nagu loeks eriti halba tõlget. Väljendid, nagu „ilmutas end hoopis lausa iga hetkega suuremaks”, „maailm keerutas end hirmsalt ringi”, „täiesti tegelikult sõimata tahaks valjusti”… Sellist keelt on palju ja mind see häirib. Mu arust pole hea mõte mõttejooksu mingis abituks väänatud poolkeeles edasi anda. Niikuinii on see tinglik. Liiatigi on sisekõne siin liiga kirjeldav. Ja jaatus „Ja-ja” — eesti keeles kirjutatakse siiski jaa-jaa, nii ka öeldakse. Ka sisemonoloogis.
Naistega pole autor väga hästi toime tulnud. Ka nemad kipuvad olema убогиe. Autori arvates on vene naise pea­mine soov pühenduda mehe eest hoo­litsemisele, naised on tasakaalutud ja ru­malad (saavad isegi aru, et vene naine peab olema loll!). Albert suri kaheksa aastat tagasi, aga tema naine Valentina küünib mõtlema ainult temast — nagu on mõelnud kogu elu; Jelena Petrovna: „Olegi eest oli hea hoolitseda ja mis sa hing muud ikka tahad”… Isegi Anna, kes näib oma mehe Jaaniga päriselt leppivat alles siis, kui too insuldi järel kepiga peab käima, leiab lõpuks hingerahu, kui suudab end veenda, et ta on ju lihtsalt rumal olnud. Vera: „Ivan läks ära… meil oli väike riid, ta viskab oma kingad alati… Nüüd on… mitmes päev, kui ta ära läks?” — tegelikult on möödas oma kümme aastat. Jne.
Päris muinasjutuline tegelane on Sveta, illegaal New Yorgis, kes paarkümmend aastat tegutseb murdvargana, siis hakkab lapsehoidjaks. Lapse ema annab lapse, väikese neegritüdruku Ljuba talle, Sveta võtab lapse ja sõidab Venemaale, kust ta saadetakse hoopis Eestisse. (Teisalt, ta elukaaslane on targu dokumendivõltsija.)
Klišeed: tõeline sõprus venelasega tuleb kinnitada kaklusega suisa elu ja surma peale (Jaan ja Andrei); venelaste pidev mure, et eestlased neid ei armasta.
„See oli saksa tähtedega kirjutatud kõik, mitte vene tähtedega, nagu peaks.” Nii mõtles kaheksateistkümneaastane Narva tüdruk Olja, kaheksakümnendate teisel poolel Tallinnas. Narvalanna Valentina mõtleb: ei räägi keelt. „Keel” on muidugi vene keel.
„Keegi teine ei kirjuta praeguses Eestis sellise kannatlikkusega inimhinge kannatustest,” ütleb raamatu esikaanel Jan Kaus, kirjanik. Minu meelest kannatust on küll, aga rohkem on see ikka füüsiline. Tegelasi seob omavahel näiteks see, et kõik nad oksendavad. Oksendavad enam-vähem ühtemoodi, oksendamine algab ootamatult, sageli saab rinnaesine okseseks. Vahel käivad öögatused ka niisama, päris okset ei tulegi. Kõik tegelased rabelevad — rabelevad püsti, rabelevad õue. Jalga välja väänates ja lääbates. Tuigerdades. Ja kõiki tabab äkkviha. Hinge kannatus avaldubki ses raamatus enamasti ärrituse, viha, arusaamatusena. Eks ole ka enesehaletsust, alaväärsustunnet… Aga peamiselt ikka ärritus ja viha.
Lõpus käib kõik kähku. Alberti lapselaps, kes tuleb vanaisast mälestust tahtma, ainult vilksatab korra, temaga kaasasolev noormees on puhas karikatuur. Ja noh, Ljuba elu Eestis mahub ühele leheküljele.
Aga see on olnud õnnelik elu. Ljuba (kes ei ole tapnud, kes on hoopiski hüljatud — aga kohe ka üles korjatud) istub oma 94. sünnipäeval Pirita-Kosel oma maja ees ja vaatab aias jooksvaid lapsi. Need on tema järglased, neid on palju. Nagu unistas ja nägi unes Prokop; ja veel mõni. „Olen elanud pika elu, mu mõistus on selge nagu kolmekümnesel…”
Hoopis teistsugune elulõpp on Katarina Arhipovnal, kes tappis Prokopi ja tolle surmast päästnud ja terveks ravinud naise. Katarina eestkostja (kes ootab tema korterit) veab ta iga päev autoga kuhugi maantee äärde istuma, õhtul jälle koju. Maanteel toimuv autoõnnetus toob Katarinale meelde, kuidas ta tappis tolle naise ja Prokopi. Ja siis pannakse ta veel kord tapma, nõdra vanainimesekäega, aga tal õnnestub lüüa õigesse kohta, ja raamatus jätamegi temaga hüvasti, kui ta enam millestki aru saamata ikka veel üritab kepiga tabada laipa oma jalge ees, istudes oma kuseloigus… Ja kui kepp käest ära võetakse, tõmbleb käsi ikka veel, et lüüa. See on patu palk. Tapmise palk: tapad kuni surmani.

Leia veel huvitavat lugemist

Claudio Magris
Etgar Keret
Zakes Mda

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon