Kuid mis oli nõukogude aeg?

Sirje Olesk

David Vseviov: „Elulugu. Kaks esimest nädalat”.
„Tuum”, 2019. 231 lk.

Armastan lugeda igasuguseid elulugusid — nii neid, mida Rutt Hinrikuse juhtimisel on kogutud ja välja antud kirjandusmuuseumis, kui ka „suurte inimeste” biograafiaid ja muidugi nende autobiograafiaid. Ja veel olen ma olnud saatesarja „Müstiline Venemaa” andunud kuulaja kõik need aastad, kui sari on Eesti Raadios eetris olnud. Nii on mõistetav, miks ma raamatut nägemata olin kohe nõus arvustama David Vseviovi elulugu. Raamatu alapealkiri lisas vaid põnevust.
Ma pole ammu olnud nii üllatunud, otse jahmunud, kui selle teose esimesed 30 lehekülge olid loetud ja raamatu esimesed fotod (Maria Ivanovna öösärk lk 9 ja Maria aluspüksid lk 11) vaadatud. Alles siis tuli foto kassist, kes ei olnud küll Barsik, aga „oli nimetatud kassi moodi” (lk 12). Järgmised fotod olid juba ajaloolisemad. Mu jahmatust leevendas päris palju David Vseviovi foto, mis on trükitud Olev Remsu retsensiooni juurde selle raamatu kohta „Postimehes” (9. VII 2019). Seal on David Vseviov niisuguse kavala kassi näoga. See nägu sugereerib, et David on paras vigurimees. Kas võib olla nii, et seegi raamat on härra Vseviovi vigur?
Paralleele otsides tuli mulle kõigepealt meelde „Vahva sõdur Švejk”. Vseviovi põlvkonna mehed ja neist natuke nooremad jumaldasid seda raamatut ja võisid tüdimuseni tsiteerida sealt pikki lõike. Vseviovi raamatust on targalt kirjutanud peale Remsu veel teine põlvkonnakaaslane Rein Ruutsoo („Sirp” 18. VII 2019) ja neist natuke noorem Peeter Sauter (sealsamas). See kinnitab minu veendumust, et tegemist on ennekõike humoristliku „meestekaga”.
Vseviovi elulugu areneb päevade kaupa ja iga päev juhtub midagi jaburat. Õieti muudavad sündmustiku jaburaks ikka inimesed. Kõigepealt on mingid lollakad naisterahvad, nagu Lena Kukulova, kes tahab, et miilits arreteeriks Maria kassi, kes oli ehmatanud Kostjat, siis Stalini-indleja Aleksandra, kelle tegelik nimi on Vera, ja siis veel teisi imelikke naisi, mõni neist ka eestlane. Mehed on natuke normaalsemad, vähemalt mõjub nii Maria mees Vassili. Milvi mehest Vellost saame teada vaid seda, et temalt õppis ajalootudeng Vseviov aas­taid hiljem Emajõe saunas, kui suhteline on ajalootõde. Ilmselt on suhteline ka olmetõde, sest paras segadus on Karimi tübeteikaga, mis sarnanes tübeteikaga Gorki peas (foto lk 14). Seejärel on tübeteika, mille sõjaväekaaslane Karim on kinkinud, Leena mehe Kostja oma, aga leheküljel 144 on öeldud, et sama tübeteika kuulub Maria mehele Vassilile. On see nüüd teadlik nali või lihtsalt tähelepanematus?
Kurbkoomilised on juudi mehed, kes käivad äsjasündinud Davidit ja tema peret vaatamas. Kõigepealt tuleb onu Moritz ja varsti tema järel tema kaksik­vend, keda kutsuti Punniks ja kelle pärisnimi autorile ei meenugi. Mõlemad isandad on värvikad isiksused ja nendest annab palju jutustada. Need lood polegi niivõrd jaburad, pigem südamlikult ja kurvalt naljakad. Kui Punn armub ja neiu Zina Vseviovide perekonda näha toob, tuleb välja, et jälle on tegemist Stalinit jumaldava naisega (miks jumaldavad Stalinit Vseviovi raamatus ainult vene naised?), Zina pühendab väikesele Davidile asjakohase luuletuse, mis on ka raamatus ära toodud. Siis saame möödaminnes natuke teada väikese Davidi perekonnast, näiteks seda, et tema mõlemad vanemad on „Eesti juudid”. Tema emapoolne vanaema, keda omade vahel kutsuti Luttaks ja kes elas Davidi perekonnas, oli sündinud Kuressaares ja suhtles oma tütrega saksa keeles. Vanaema, nagu väga paljud endised prouad nõukogude aja alguses, pidi oma imeväikesele pensionile lisa teenima õmblemisega, aga õmbles ta midagi erilist — rinnahoid­jaid ja korsette „hirmuäratavalt suurtele” prouadele, nagu mäletas väike David. Isa perekond, kes oli pärit Narvast, oli tapetud 1941. aastal Kloogal. Meelde tuli René Nybergi mälestusteraamat „Viimane rong Moskvasse”, kus räägitakse Soomes elanud juudi perekondade saatusest. Oleksin meeleldi lugenud vastavaid mälestusi Eestimaa juutidest, aga pidin leppima peamiselt kahe veidra onu (kes ei olnud mitte „päris” onud, vaid lihtsalt perekonnatuttavad) ja nende tegemiste kirjeldusega.
Kujutan ette, et oma raamatuga tahab autor meile vahendada pilte elust Tallinnas 1949. aasta kevadel, neid täiendab ta samast perioodist pärit ajaleheartiklite, luuletuste ja fotodega. See kõik on ootamatu, aga kokkuvõttes huvitav.
Olen viimasel ajal lugenud mitut raamatut nõukogude ajast Eestis. Sana Valiulina „Brežnevi lapsed” kirjeldab hilisemat aega ja on vähemalt sama sarkastiline, kuid mitte naljakas. Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdani” tegevus hõlmab pikemat perioodi sõja lõpust kuni Nõukogude Liidu lõpuni. See on pigem traagiline epopöa, kuid kujutab kohati ajastut samasuguses võtmes kui Vseviov. Kui on jõutud juba seitsmekümnendatesse aastatesse, leiab Afanasjev kujundi, mis jääb meelde: „Sümfooniaorkester, kuhu kuuluvad ajalehele laotatud heeringas, hapukurgid, ajamata habe, valge maikasärk ja lõugav raadio, mängib aeglast reekviemi.” Kõik need reaaliad on juba 1949. aasta kevadel Tallinnas olemas ja Vseviovi raamatust leiab neile taustaks inimeste lugusid. Ja kõik need lood, mida Vseviov jutustada võtab, on natuke või natuke rohkem üle võlli. Minu lemmiklugu on poisikesest, kes Tallinna-Tartu bussis küsib Eestimaa igast metsavahelisest lagendikust mööda sõites, et kas seal elab Lenin. Teadmiseks noorematele: terve nõukogude aja oli kõikides kooliõpikutes repro maalist „Lenin Razlivis”, mis kujutas rahvajuhti metsavälul onni ees istumas ja kirjutamas.
Vseviov on pühendanud raamatu oma lastele, kes said küllap kõik täiskasvanuks juba Eesti Vabariigis. Võib-olla tulebki neile rääkida endistest aegadest nii, nagu jutustaks hirmsaid muinasjutte, mida on raske tõeks pidada. On natuke õudne, on kindlasti absurdne, aga on naljakas. Kuigi ma pole ilmselt selle raamatu sihtrühm — elulugu see ju rangelt võttes ei ole, „müstiline Venemaa” ka mitte —, pani see raamat mind mõtlema selle üle, kui erinevalt on võimalik möödunud aegu meenutada. David Vseviovi raamat võiks minu meelest kuuluda žanri „Pajatusi nõukogude ajast”.

Leia veel huvitavat lugemist

Claudio Magris
Etgar Keret
Zakes Mda

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon