Kuidas Eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid

Toomas Kall

 

 

 

 

 

Jaak Jõerüüt

Diplomaadi kevad

(Kaheksa memo)

 

Nr 1. Kiirele

 

Lava. Kibu. Viht. All nurgas toober.

Ahi köeb. Kas tund või igavik?

Haod on märjad. Kriiskad peal. Oktoober.

Naks ja naks jääb kinni tagumik.

 

Nr 2. Liblele

 

Palk on väike. Elumured suured.

Köster siunab. Mari terav keel.

Viinaviga. Nohu. Läti juured.

Töö ei tapa. Surm on siiski teel.

 

Noorest peast ei olnud mingit vaeva

torni tõusta iga ilmaga.

Puudeladvamerelt õnnelaeva

leida ainukese silmaga.

 

Siis kõik muutus. Tekkis teine tõelus.

Teine mõõde. Teine sentiment.

„Kristjan,” ütles mulle vana õelus,

kuigi lahke näoga Kruusement.

 

„Kahjuks ma ei näe sind oma filmis.

Liblel pole mingit magu ees!

Ta on kõhn. Just nii näeb rahva silmis

välja tüüpiline kellamees.”

 

Muidugi, eks kinomehed teavad.

Kahjuks minu kahjuks langes liisk.

Nüüd on nii, et inimesed peavad

minuks meest, kel nimeks Kaljo Kiisk.

 

Nr 3. Tõnissonile

 

Miks on lakkamatult süüa kole?

Ma ei tulnud siia nälgima!

Koolis endokrinoloogi pole.

Keegi ei pea kaalu jälgima.

 

Moodsad õpetused mind ei stööri.

Tuimalt tammun jalalt jalale.

Hoidun oma IHUinterjööri.

Tõmbun KEHAkaitsealale.

 

Kasvab vimm ja kestab saksaviha:

neid on õuel lugematu arv.

Läikiv lõug. Praekartul. Leib. Sealiha.

Potis kapsasupp. Jõe põhjas parv.

 

Nr 4. Imelikule

 

Kalmud. Ristid. Hauakivi raskus.

Lehkav lehekõdu kütab ängi.

Kommid kokku kleepunud on taskus.

Määrib sõrmi. Kannelt siin ei mängi.

 

Kommipaberitel tähtsad näidud:

Made in Sweden, Latvia, Italy.

Hirmus mõelda, kus küll kõik on käidud,

lausa oldud — kuku pikali!

 

Sadu läbi. Poriloik veel püsib.

Peegelpildis jalakas ja kask.

Nüri nuga nimetähti nüsib.

Päikest pillub ristisildi vask.

 

Kuni tuul kaks ringi tõmbab veele:

minu ja mu sugulase Teele.

 

Nr 5. Tootsile

 

Pikad juuksed. Rõugearmid. Vinnid.

Tahaks minna Jurjevisse hipiks!

Teha mõned toonikuga džinnid.

Võtta hoogu kõrgendatud stipiks.

Kuigi mõrvakatse kooli õues,

haige tarve oma taskuid täita,

silgud köstri uksel, Pitsu põues —

vaimset küpsust eriti ei näita.

 

Pigem ikkagi provintsi taset.

Meeles püsib tõotus tunane:

täidab õige ilmavaate aset

gloobus, mis on puust ja punane.

 

Nr 6. Kuslapile

 

Heal lapsel mitu nime:

Tiuks, Kuslap, Tiugu.

Ja tema seljas Ime-

lik laseb liugu.

 

Nr 7. Teelele

 

Tõmbed. Tõuked. Pilgud. Vahetund.

Tüdrukute sädin. Poiste jutt.

Kõrvad kikkis. Uudishimu sund.

Enne naer. Siis häbi. Lõpuks nutt.

 

Tootsi kutse polnudki nii süütu:

„Vähid, parv ja sägad näha läbi jää!”

Saare Arnoga on kergelt tüütu,

Imelikuga nii imelik ja hää.

 

Nr 8. Õpetaja Laurile

 

MINU KALLID ABITURIENDID!

Kevad murrab sisse hirmsa hooga!

Ärge enam katkestage endid

katekismuse ja piiblilooga!

 

Õppige, mis kestab üle aja!

Seda ütleb õpetaja Laur.

Aineid, mida läheb elus vaja —

sinna mingu lõpetaja aur!

 

Rehkendamist õppige ja keeli:

kolme kohalikku. Maadeteadust.

Ajalugu köitku teie meeli.

Teada võiks ka mõnda loodusseadust.

 

Ükski neist ei nõua teab mis annet,

elus aga abi leiab neist.

Kes ei jõua tervet ülesannet,

tehku minu poolest või poolteist!

 

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood