Kultuuridevahelised erinevused

Jaak Jõerüüt

Vabandusega, et pealkiri on nii igav kui üldse võimalik, tunnistan, et see sai kiiruga varastatud ühe paksu raamatu kaanelt, mida kavatsesin tsiteerida. Ja ma ei tahtnud minna globaalse pealkirjatrendi liimile, mispuhul oleks tulnud põrutada umbes nii: „Sotsiaalkonstruktsioonide võsa ja rahvuslik lageraie”. Mõtted poleks sellisest eputamisest muutunud.
„Kultuuridevahelised erinevused”, alapealkirjaga „Kuidas edukalt ületada kultuuribarjääre”, autoriks briti juhtimiskonsultant Richard D. Lewis, on käsi­raamat, millest mul on veerand sajandi jooksul diplomaadina rahvusvahelisel areenil tegutsedes olnud pööraselt palju abi. Stiilinäiteks sobib sealt esitada eessõna algus, pealkirjaga „Meie ja nemad”.
Autor jutustab, mis juhtus inglise keele suvekursustel, mida ta juhatas Põhja-Walesis ja millest võtsid osa täiskasvanud inimesed Itaaliast, Jaapanist ja Soomest. Kolmapäeval oli kavas retk ühele mäele, aga teisipäeva õhtul kallas vihma. Soomlased tegid loogilise ettepaneku retk ära jätta, sest ägedas vihmasajus mööda mudaseid mäekülgi ronida näis mõttetu. Ta oli muidugi soomlastega nõus ja teatas sellest kõigile. Itaallased hakkasid temperamentselt protestima ja soomlasi pilkama, et need on ikka viletsad vennikesed.
Autor kirjutab, et ta jäi nõutuks ja arutas asja jaapanlastega. Need olid vastutulelikud: kui itaallased tahavad minna, siis nemad lähevad ka. Aga kui retk ära jääb, on nad hea meelega toas ja õpivad. Tekkinud olukorras porisesid soomlased küll omaette, aga ei tahtnud nannipunni kuulsust omandada ja jäid taas nõusse. Ekskursioon kuulutati uuesti välja. Nüüd tsitaat raamatust:
„Öö läbi kallas vihma nagu oavarrest, kallas ka siis, kui ma kiiruga hommikust sõin. Buss pidi väljuma kell pool kaheksa ja viis minutit enne poolt haarasin ma vihmavarju ning jooksin vihmavalingute all sõidukisse. Bussis istus 18 morni soomlast ja 12 naeratavat jaapanlast, kuid kohal polnud ainustki itaallast. Lahkusime ettenähtud ajal, ning meie päev oli kohutav. Vihm ei lakanud hetkekski, mäetipul võtsime tusaselt einet ja jõudsime üleni mudastena tagasi kell viis — just parajaks ajaks, et näha, kuidas itaallased teed joovad ja šokolaadiküpsiseid söövad. Nad olid voodisse jäänud nagu mõistlikele inimestele kohane. Kui soomlased neilt küsisid, miks nad kaasa ei tulnud, vastasid itaallased, et vihma ju sadas…”
Autor ütleb mõni lehekülg hiljem otse: „Selle raamatu eesmärk on võrrelda eri kultuure ja ma olen siin teinud teatud üldistusi ühe või teise rahvuse iseloomujoonte kohta.”

*

Teesid, mida konverentside, suvekoolide jne mängureeglid ette näevad kogu maailmas, on muidugi ebarahvuslik nähtus, täielik multikulti. Teesid ei ole minu leib, sest harjumus on teine — romaane, novelle, luuletusi ja esseesid saab kirjutada küll ükskõik kuidas, aga igatahes mitte teeside järgi. Keel, milles inimene raamatuid kirjutab, on enamasti tema emakeel, see sügavalt isiklik ja rahvuslik nähtus, aga viis, kuidas tähtedest sünnivad sõnad, sõnadest laused, lausetest leheküljed, lehekülgedest peatükid ja peatükkidest raamatud, see on jällegi mitterahvuslik nähtus. Meetod, mille abil raamat valmib, on individuaalne ja indiviidid võivad kardinaalselt erineda perekonna sees, kuid sarnaneda üksteisega üle kontinentide, üle keele-, ajastute ja kultuuripiiride.
Aga võtame minu tänased lühikesed teesid, mille ma korraldajatele esitasin, nüüd ette küsimustena koos võimalike telegrammistiilis vastustega, sõltumata sellest, et teeside vaim hõljub kogu selle teksti vete kohal niikuinii.
Esimene. Kultuuride ja rahvuste seosed? Vastus: väga tugevad.
Teine. Sotsiaalsed ja asotsiaalsed konstruktsioonid? Vastus: sotsiaalsete konstruktsioonide apologeedid peaksid oma konstruktsioonid asotsiaalseteks ümber nimetama, sest nende arutluskäigud kõmisevad tehnokraatlikult ja külvavad inimhingedesse asotsiaalset mürki ning käegalöömist.
Kolmas. Kulti ja multikulti? Vastus: lootmata kuigivõrd, et loosungliku multikulti tulised pooldajad vaevuvad süvenema muusse kui oma banaalsetesse konstruktsioonidesse, kordan sajandat korda, et ilma tugevate, arenevate kultideta ei ole olemas ühtki multikultit. Ilma slängita ja kujundlikult kõlab see nii: õunad ei kasva õhus, nad kasvavad õunapuu küljes. Või nii: kui pole rakke, siis pole ka organismi.
Rahvusvahelisus on mul omal veres, mis on pealegi segatud, mitte puhas ugrimugri punane. Aga lihtsustatud, dogmaatiline rahvusluse eitamine mis tahes kontekstis on sama tobe kui dogmaatiline rahvusluse pähemäärimine mis tahes kontekstis.
Neljas. Mis nähtus oleks rahvus ilma kultuurita ja kultuur ilma kirjanduseta? Vastus: põrgu!

*

Eesti olukord pole kiita, kusagilt on ilmunud hulk inimesi, kelle ideaal paistab olevat suvaline teiste õpetamine, ja seda eriti konstruktsioonide abil, olgu need siis sotsiaalsed, asotsiaalsed, loogilised, pseudoloogilised või millised tahes. Nende ideaal ei ole kahjuks ajaloost ja eluvaatlustest õppimine, mis võiks iga areneda tahtva inimese püüd ometigi olla, olgu ta parajasti humanitaar, tehnokraat, rikas või mitte-nii-väga-rikas, mees või naine, must või valge või kollane. Laupkokkupõrgete tagajärgi pole vastik vaadata mitte ainult maanteekraavis, vaid ka arvamusmaastikul. Ja ärgu tuldagu väitma, et laupkokkupõrked peegeldavad meie ühiskonna ülimat tolerantsi ja lõputut liberaalsust! Viha peegeldavad nad kõige rohkem, külakõrtsidest pärit mõttetut viha.
Omaenese ninakust ja ürikutest loetud lauseid täis tuubitud tegelased määrivad teistele oma sotsiaalkonstruktsioone pähe sageli niisuguses toonis ja kontekstis, et arukana näida sooviv jutt külvab hoopis asotsiaalsust, lõhestatust, heidikutunnet. Iga tundliku ja mitmetahulise teema, nagu rahvuslikkus või kohaliku kultuuri peenstruktuur, külmalt intellektuaalne käsitlemine sarnaneb katsega selgitada sumedas suveöös pargipingil istuvatele armunutele, et nende kahe tunded pole mitte midagi muud kui elektronide liikumine pluss keemiline protsess, mida võib tavalisel koolitahvlil valemites väljendada.
Tsiteeritud raamatust leiab näiteid kultuuride paljususe ja erinevuste kohta ohtrasti, tsitaate jätkuks sajasse kõnesse järjest. Näiteks rahvuslike eripärade osa algab nii: „Rahvuslike tunnusjoonte määratlemine on nagu miiniväli, kus võib igal hetkel komistada väärtushinnangute ja üllatuslike erandite otsa.” Sugude eitajatele aga leidub selline maiuspala: „Kuid kõige suurem kultuurilahe ei lähe vist ei rahvuste, religioonide, korporatsioonide ega ametite, vaid hoopis sugude vahelt. On täiesti võimalik, et itaallanna maailmavaade sarnaneb pigem sakslanna kui mõne meessoost itaallase maailmanägemisega.”

*

Väikese ühiskonna, see tähendab et ka väikese pinnaga kultuuripõllu häda on sageli selles, et liig paljud suhted pöörduvad isiklikuks, ja vaat see tapab lootuse avaramale arengule.
Üritades teema juures püsida, peab nüüd küsima, kas eri kultuurides on isiklikuks pöördumise oht erinev. Vastus: ma ei tea. Loogika lubaks ju arvata, et suured rahvad kannatavad isiklikkuse sündroomi all vähem kui väiksed. Aga kust läheb suure ja väikse rahva piir? Kui Lennart Meri tegi ÜRO kõnepuldist ettepaneku korraldada Tallinnas väikeste rahvaste esindajate kogunemine, siis hakkasin ma endamisi naerma lennartliku huumori üle. Oli päevselge, et mõni riigiisa mõnes pealinnas solvub, saades kutse, sest neid peetakse väikseks! Ja mõni suurem, kes ei saa, solvub seepärast, et ta tahaks igal pool olla, peaasi et kutsutaks.
Kuum teema see isiklikkuse sündroom, aga sõrmeotsatunde järgi on sellele viljakam pinnas siiski väikeste rahvaste seas.

*

Kuumade teemade puhul aga olen mõelnud, et irriteeriv oleks vaidlema lasta need sotsiaalkonstruktorid, kes terves laias maailmas väidavad, et sugudel pole enam tähtsust, nende inimestega, kes on globaalselt üles tõstnud elulise teema üldnimetusega „seksuaalne ahistamine”. Siis ei põrkaks kokku mitte rahvuskultuurid, vaid midagi hoopis muud. Olukorda võiks nimetada näiteks ajuloputatud inimeste ja küpsete inimeste kokkupõrkeks. Aga miks mitte ka lihtsamalt, lollide ja mittelollide vastasseisuks.
Nii väga kui ma ka ei tahaks korrata siingi kõva häälega kultuuridevaheliste erinevuste ABC-d ja siduda seda (mulle enesestmõistetavalt) rahvuste erinevustega, rääkida sellest, mis ei mahu ei Exceli tabelitesse ega humanitaarkonstruktorite ajudesse, nimelt rahvuskultuuride peenest juurestikust, ilma milleta on raske, kui mitte võimatu, areneva ja empaatilise olendina ellu jääda, tuleb teisele kaalukausile asetada ikkagi see, mida elu palju pakub ja mida nimetatakse üldinimlikuks, kultuurideüleseks jne. Kuid NB! — see kaalukauss ei ole nii roosa ja siirupine, kui vasakpropagandistid ja rahvuste uute sulatusahjude imetlejad tahaksid arvata. Jutt on liiga sageli kõigest sellest, mille üldnimetaja on „globaalne tölplus”. Ja sel tölplusel on hulgiti metastaase kõikjale.
„Läksin tagasi koolitus- ja arenduskeskusse. Seminari teine pool oli juba alanud. PowerPointi esitlusel võis nüüd näha klientide teenindamise ja nende eest hoolitsemise põhimõtete pikka nimekirja.
„Suhelge efektiivselt,” lugesin. „Pöörake tähelepanu üksikasjadele. Tegutsege operatiivselt.” Lisaks soovitati empaatiat arendada.
„Peate olema tasakaalukad ja rahulikud,” rääkis meie lektor Chris, „mõtelge selgelt ja keskenduge. Tunded võivad mõjutada teie käitumist.”
Kui kummaline, mõtlesin teda kuulates, et kui olen kolmkümmend aastat võidelnud surma, hävingu ning lugematute kriiside ja katastroofidega, vaadanud, kuidas patsiendid surevad mu käte vahel verejooksu kätte, pidanud raevukaid vaidlusi kolleegidega, üle elanud jubedaid kohtumisi omastega ning täieliku meeleheite ja sügava rõõmu hetki — lühidalt öeldes, tüüpiline neurokirurgi karjäär —, siis nüüd olen sunnitud kuulama toitlustustaustaga noormehe utsitamist, et pean arendama empaatiat, olema keskendunud ja püsima rahulik. Niipea, kui kohalolekunimekiri minuni jõudis, kinnitasin oma allkirjaga, et olen nüüd koolitatud empaatia ja enesekontrolli, väärkohtlemise ja tulekustutite klassifitseerimise valdkonnas ning mitmes muus asjas, mille olin juba unustada jõudnud, ja tormasin uksest välja hoolimata Chrisi protestidest, et ta pole veel lõpetanud.”
Kes arvab, et see oli episood mõne Põhja-Korea taolise riigi absurdsest argielust, eksib. Nii kirjutab hoopis rahvusvahelise kuulsusega inglise ajukirurg Henry Marsh oma argipäevast Ühendkuningriigi haiglas.
Kohe aga veel üks paljuütlev tsitaat temalt, ka seda pole vaja kommenteerida. Episood hoopis teistsugusest globaalnähtusest, kohtumistest surmaga ja surnutega, mille puhul paljud ägedad vaidlused, ka kultuurierinevustest, taanduvad kiiresti.
„Kardina taga lebavad surnud nägid öölambi ähmases valguses välja nii nagu teisedki haiglas surnud inimesed. Tavaliselt olid nad vanad, haiglariietes ja niisama anonüümsed nagu ükskõik kes: vahakollased näod olid kokku kuivanud, põsed sisse vajunud. Nende jäsemetel oli purpurpunaseid laike ja nad olid täiesti liikumatud. Tegin pidžaamapluusi eest lahti ja vajutasin stetoskoobi vastu surnu rinda, et teha kindlaks, kas süda on seiskunud. Siis paotasin silmalauge ja suunasin surnud silma väikese pilulambi valguse, et kontrollida, kas pupillid on liikumatud ja laienenud, elutud, mustad ja laiad nagu alustassid ega tõmbu valgusele reageerides kokku. Seejärel läksin õdede laua juurde ja kirjutasin haiguslukku „Konstateeritud surm” või midagi sarnast ja mõnikord lisasin veel „Puhka rahus”. Kirjutasin dokumendile alla, läksin tagasi pisikesse valvearstide tuppa ja heitsin uuesti voodisse. Suurem osa patsientidest, kelle surma ma niiviisi konstateerisin, olid mulle tundmatud, sest öösiti vastutasin ma eri osakondade patsientide eest. See oli palju aastaid tagasi, kui lahkamine oli veel üldine tava. Tavaliselt viibisin nende patsientide lahkamise juures, kes surid osakonnas, mille eest olin vastutav päevasel ajal. Olin nende eest hoolitsenud nende haiguse lõppstaadiumis ja neid tundma õppinud. Ometi vihkasin lahkamisi ja püüdsin üldiselt neid vältida. Eemalehoidmisel olid omad piirid.”

*

Ühel tänavusel juunikuupäeval Viljandis, kui pärast pikka kuumalainet olid päevad olnud väga kõledad, aga päike oli siiski seal, kus ta juunis peab olema, läksin Paala järve ujuma. Sel aastal esimest korda. Vees polnud mitte kedagi, ka päevitamas mitte, kõik olid vahepeal ära ehmatanud. Vetelpäästeputka seinal näitas tabloo, et õhk on 16 ja vesi 20 kraadi. Vees oligi soojem. Ja siis juhtus minuga midagi, mis seostub ka tänase teemaga. Kõik viimaste nädalate närvilised hetked, läbi mõtlemata jäänud mõtted, mis peas tiirutasid, halvasti magatud ööd, agressiivsus ja totrus, mida uudistekanalid lakkamatult näkku pritsivad, mu tööplaanid, mu väiksed ja suured, hiljutised ja ammused nägelused inimestega jne, kõik see kaugenes, pisenes, ja minust sai hetkega Paala järvekese soojas vees kaldakaskede kohina saatel lihtsalt inimene, sest ma tundsin just nii. Aga ilma mingite teooriateta, ilma mingite konstruktsioonideta! Lihtsalt nii. Ainult inimene.
Üldinimlikkus, kultuurierinevuste hajumine, rahvuslikkuse hajumine, need olekud ja olukorrad on olemas, me teame seda. Aga nii lihtne see kõik polegi, kui esimesel hetkel tundub. Esiteks ma tean seda, et Viljandi järvekeses veedetud kõiketasandava maailmatunnetushetke taga on nii pikad aastakümned kui ka viimased kuud olekuid, tegemisi ja tundeid just siinsamas, selles linnas ja selle ümbruses, on need nähtamatud isiklikud ja ka kohalikud niidid, siinsete kogemuste ja siinse, mulgi ja eesti kultuuri katkematud niidid, milles lamad kui nähtamatus võrkkiiges, ehkki maailmakõiksuse palge ees, nagu pidulikult öeldakse. Ja teiseks — ma tahan, et kõik oma mõtisklused, sealhulgas ka inimeseks oleku, üldinimlikkuse ja kultuuripiiride kohatise hajumise üle, oleks mul võimalik kirjutada ja rääkides esitada emakeeles. See on minu kategooriline imperatiiv, sest minu arvates seisab selle tõe peal terve arukas maailm.

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon