Kusagil miljonite valgusaastate kaugusel

Mehis Heinsaar

„Ta hakkab ärkama.”
„Hakkab või?”
„Minu meelest küll.”
„Hei, Mii-La-Laa, kuuled sa meid?”
„Ta ei kuule.”
„Tal on ikka veel palavik.”
„See on kestnud tal juba terve päikeseringi!”
„Ime ka, kui ei oleks. Ta sõi ju selle keelatud puu otsast terve õuna ära!”
„Sai ju öeldud, et ei tohi.”
„Millal eelmine kord keegi sealt sõi?”
„Ma ei tea. Oma tuhat päikeseringi tagasi vist.”
„Kes see oli?”
„Kes seda enam mäletab.”
„Vaene Mii. Miks ta küll kunagi kedagi ei kuula.”
„Ta on alati olnud põikpäine.”
„Vaata, vaata, ta liigutas lauge!”
„Ärkab!”
„Oh, lõpuks ometi.”
„Kuidas sa end tunned, Mii?”
Poiss, keda hüüti Mii-La-Laaks, avas silmad. Ere päikesevalgus pimestas teda, nõnda et ta pidi tükk aega käsi näo ees hoidma. Kui ta viimaks jälle ümbrust suutis silmitseda, vaatas ta imestunult enda kohale kummardunud olendeid. Kõigil neil olid kuldkollased, tillukeste roheliste täppidega silmad, suu asemel peenikesed, pikad ja kergelt kaardus linnunokad, mis tõid kuuldavale meloodilisi sirinaid. Nende seljal sahisesid läbipaistvad, sinise soonevõrgustikuga kaetud tiivad, peas aga, tiheda juuksepuhma tipus, õitsesid kellukesed, mis tuulepuhangus tilisesid. Neil olid saledad ja siugjad kaheksasõrmised käed ja kirjatähti meenutav valge-pruunimustriline nahk.
Ümberringi lakkamatult siristavate olendite taga kasvasid omakorda tohutu suured puud, suuremad veel kui tammed, mida ta unes oli näinud. Tähelepanelikul silmitsemisel avastas Mii-La-Laa, et need olid õunapuud, punased viljad niisama suured kui olevuste pead. Õunapuude vahel looklesid lugematud kristallpuhta veega ojad, ojakallastel asetsesid aga iga natukese maa tagant väikesed vesiveskid.
Mii-La-Laa vaatas veel tükk aega mõistmatult enda ümber ringi, kuni talle hakkas tasapisi meenuma, kes ta on, kust ta on tulnud ja kus ta asub. Ning suurest rõõmust, aga võib-olla ka kurbusest, puhkes ta kibedasti nutma.
„Ma nägin und.”
„Sa nägid und?”
„Ta nägi und!”
„Mii-La-Laa nägi und!” siristasid olevused läbisegi.
„Ma nägin väga pikka, väga imelikku ja väga jubedat und.”
„See on sellepärast, et sa sõid õuna tollest keelatud puust.”
„Jäta, tal on niigi halb tuju.”
„Mida sa unes nägid?”
„Jah, mida sa unes nägid?”
„Räägi meile!”
„Räägi meile!”
„Räägi meile!”
„See algas sellega, et ma olin kookonitaolisse kotti kinni pandud ega saanud end üldse liigutada,” alustas Mii-La-Laa ohates. „Olin vangis mingite suurte ja kohmakate hiiglaste juures, kes mind kogu aeg näperdasid, näpistasid, patsutasid ja väntsutasid. Vahel nad ka naersid, aga enamasti olid sünged ja pahurad. Ja nad haisesid.”
„Appi, kui õudne!”
„Ära sega vahele, Joo-Ra-Raa!”
„Las ta räägib, las ta räägib!”
„Ma muudkui lamasin ja lamasin. Lamasin ja ulgusin. Vahel harva lasti mind roomama mööda põrandat. Samal ajal kasvasin ma päev-päevalt muudkui pikemaks ja laiemaks, kuni mind viimaks vabastati mu kookonitaolisest vanglast. Hiiglased muutusid aga aina ohtlikumaks. Nad käskisid mul öelda neile „isa” ja „ema”, hakkasid mind üha rohkem kamandama ja sundisid rääkima ühte keerulist keelt. Neile meeldis kogu aeg mingeid veidraid asju teha ja nad tegid neid asju väga tõsise näoga. See, kes oli „isa”, ehitas lakkamatult naljakaid nelinurkseid kuupe ning oli näha, et see tegevus ühtaegu rõõmustab ja väsitab teda. Too aga, kes end „emaks” käskis hüüda, nühkis ja pühkis ja tõstis kogu aeg mingeid kolisevaid ja läikivaid asju edasi ja tagasi, pesi mu vastikuid riideid, vaaritas lakkamatult süüa ning samal ajal muudkui kamandas mind.”
„Hi-hi-hii!” itsitas keegi.
„Ära sega vahele, Titi-Ri-Tii!”
„Aga see on ju nii naljakas!”
„Seda küll.”
„Laske tal ometi edasi rääkida.”
„Räägi edasi, räägi edasi, Mii!”
„Mingi hetk viidi mind tohutu suurde nelinurksesse kuupi endasuguste olevuste juurde, keda hüüti lasteks, täpsemini poisteks ja tüdrukuteks,” jätkas Mii-La-Laa.
„Aga lapsed — need oleme ju meie!” hüüdis Joo-Ra-Raa imestunult.
„Ja poisid ja tüdrukud oleme ka meie!” siristasid teised olevused läbisegi.
„Seda muidugi,” nõustus Mii-La-Laa. „Minu unenäos olimegi me poolikud lapsed. Mitte päris terved, vaid kuidagi katkised, ilma noka ja kellukesteta, ilma nahakirja ja tiibadeta, ning sõrmi oli kuueteistkümne asemel ainult kümme.”
„Vaesed lapsed!”
„Me oskasime seal küll mängida ja naerda, aga veel rohkem me kisendasime ja karjusime, lõugasime ja nutsime, tagusime ja hammustasime üksteist nagu mingid põrsad.”
„Kes need põrsad veel on?” küsis seepeale Late-Le-Tee.
„Need on ühed väiksed ja väga naljakad loomad, kes seal vahepeal ringi jooksid. Aga las ma räägin nüüd, mis edasi sai. Varsti viidi mind sealt suurest kuubist ära ühte teistsugusesse, veel suuremasse kuupi, kus ma pidin hakkama hiidude käsul endale kõiksugu imelikke asju pähe ajama. Neil imelikel asjadel olid sama imelikud nimed: matemaatika, ajalugu, geograafia, joonestamine, grammatika, tööõpetus ja mis kõik veel. Kõiki neid veidrusi nimetati kokku tarkuseks. See tarkus vajutas mu pea oma raskusega ajapikku aina allapoole ja allapoole, kuni viimaks mu selgroog selle raskuse all täiesti kõveraks vajus. Aga sellest ei hoolinud keegi. Hiiglane nimega „isa” käskis mul iga päev kätega kangist kinni hoida ja senikaua rippuda, kuni ma enam ei jaksa, ja see pidi mu selja jälle sirgeks koolutama. Pingutasin kõigis asjades täiest jõust, aga ikka jäid pooled asjad tegemata. Jõud lõppes enne otsa.”
„Appi, kui õudne!” sosistas Joo-Ra-Raa.
„Hi-hi-hii, hi-hi-hii,” naersid samal ajal aga tüdrukud, kõhud kõveras, kuna nende meelest oli see unenägu pigem õudselt naljakas.
„Milline see tarkus välja nägi?” küsis Too-Ra-Hoo.
„See nägi välja nagu kõige jubedam kummitus.”
„Kas tal olid hambad ka?” küsis Titi-Ri-Tii.
„Olid. Teravad ja suured.”
„Apppiii, kui juuubee!” trillerdasid tüdrukud vaimustusest.
„Aga milline ta ikkagi välja nägi?” küsis Too-Ra-Hoo nõudlikult.
„Rumal, kummitust ei saa ju näha!”
„Just nimelt,” noogutas seepeale Mii. „Ma ei näinud teda kordagi ja see tegigi ta õudseks. Tema nälg minu järele oli lausa piiritu.”
„Mis edasi juhtus, mis edasi juhtus?” siristasid lapsed üles ja alla lenneldes.
„Edasi juhtus see, et ma kasvasin aina pikemaks ja pikemaks, olles samal ajal tundlik ja haavatav. Tajusin kõiki lõhnu ja hääli ja kogu maailma ilu sama teravalt nagu meie, kuid erinevalt meist tegi see mind pigem nukraks. Armastasin lamada öösiti katusel, käed kukla all, vaadata tähistaevast ja kujutleda sinna igasuguseid asju. Mäletan selgesti, kuidas ma vaatasin ühte väga kauget tähte, mõeldes ise, et võib-olla seal, miljonite valgusaastate kaugusel, asub selle tähe ligidal planeet, kus pole sõdasid ega käsklusi ega tarkusi ega muid muresid, kus lapsed ei pea kasvama hiiglasteks ja kus elavad õunapuud, kes armastavad öösiti ringi rännata ja kelle ladvaokstes asuvad väikeste laste pesad…”
„Aga need oleme ju meie, need oleme ju meie, need oleme ju meie!” siristasid lapsed seepeale rõõmsalt üles ja alla lenneldes.
„Tõsi ta on.”
„See on ju tore, et sa oskasid seal niimoodi unistada!” arvas Joo-Ra-Raa.
„Jah, aga selline unistamine tegi mu väga kurvaks. Et see kurbus kaoks, ajasin endale aina rohkem ja rohkem igasugu arve ja rehkendusi pähe, kuni mu hääl muutus jämedaks ja kurbus asendus ahnusega. Siis kasvasin ma veel natuke, kuni olingi hiiglane valmis. Tammusin ringi, nii et maa värises, tegin tähtsat ja jämedat häält, ning tarkus mu peas aina kamandas mind, et ma tema heaks seda, teist ja kolmandat asja teeksin.”
„Appike!”
„Kui pikaks sa siis viimaks kasvasid?”
Mii-La-Laa tõusis püsti, astus kivi otsa, sirutas end kikivarvule ja tõstis käe nii kõrgele enda pea kohale kui suutis.
„Umbes nii pikaks!” hüüdis ta.
„Mis veider uni!” hüüdis Fan-Di-Daa.
„See õunapuu peab tõesti väga mürgine olema, kui ta nii hirmsaid unenägusid laseb näidata.”
„Kuid ega sellega asi veel ei piirdunud,” jätkas Mii-La-Laa. „Ühel päeval hakkasin ma ühe teise hiiglase vastu tundma midagi, mida seal nimetati armastuseks, seda hiidu aga, kelle vastu ma seda tunnet tundsin, hüüti seal naiseks.”
„Naiseks?”
„Kes see veel on?”
„Ka naine oli varem laps. Kui poisist kasvas seal hiiglane, keda hüüti meheks, siis tüdrukust kasvas hiiglane, keda hüüti naiseks. Me liibusime naisega üks­teise vastu, me muudkui nühkisime ja ähkisime ja puhkisime, kuni väsisime ära ja jäime ootama.”
„Mida ootama?”
„Ma küsisin ka naiselt, et „mida me ootame?”, aga naine käskis mul vait olla ja edasi oodata. Ja siis äkki hüppas ta jalge vahelt välja mingi röökiv ja haisev olevus. Kuid me ei kartnudki teda, vaid pidasime hoopis enda omaks ja mähkisime kohe kookonisse.”
„Appi, kui õudne!” siristasid lapsed kooris ümber Mii-La-Laa.
Mõni neist lendas hirmuga koguni õunapuu oksale ja kuulas seal põnevusest värisedes edasi.
„Ja mis edasi sai?” küsis Late-Le-Tee.
„Noh, kuna minust oli saanud hiiglane, siis meeldis mulle väga metsi raiuda ja rohelisi lagendikke mingi põriseva asjaga üles künda,” jätkas Mii-La-Laa. „Teised hiiglased, kes olid mu sõbrad, armastasid aga merest kalu ja metsast loomi kinni püüda ja neid ära süüa, kaevata kraave ja panna sinna torusid, ehitada maanteid ja tossu välja ajavaid ülikiireid koletisi, aga kõige rohkem armastasid nad ehitada hiiglasuuri kuubikuid, mida nad tehasteks, kirikuteks, korterelamuteks ja kaubamajadeks nimetasid. Kõike seda kokku nimetasid nad armastuseks töö vastu. Kui hiiglasuured kuubikud valmis said, käisid hiiglased asjalike nägudega nende ustest aina sisse ja välja, sisse ja välja, kuid rõõmsad olid neist väga vähesed. Enamik olid närvilised ja pahurad.”
Lapsed Fann-Dela-Faa ja Uue-La-Uuu hakkasid seda kuuldes niisamuti asjalikult ringi käima, värvilisi kive ja oksi ühest kohast teise tõstma ning, tähtis nägu peas, teisi lapsi kamandama: „Minge eest, minge eest, kas te ei näe, et me teeme tööd!” Mispeale teised mänguga kaasa läksid ning nonde süngete nägudega töötegijate eest naerdes ja kiljudes eemale kargasid.
Mõned neist jäid aga Mii-La-Laa juurde.
„Kas su unenägu sellega lõppeski?” pärisid nad.
„Ei, ei lõppenud.”
„Mis siis edasi sai?”
„Nood hiiglased tundsid seal kogu aeg nagu vaikset hirmu millegi ees,” jätkas Mii-La-Laa. „Ja viimaks sain ma aru, milles asi. Kui ma olin tükk aega suur ja kohmakas hiiglane olnud, hakkasin ma kokku vajuma. Mu hääl muutus kuivaks ning kähisevaks ja ma läksin üle kere kortsu nagu ussitanud ja krimpsus õun. Ja siis surin ma ära.”
„Surid ära… Mida see tähendab?”
„See tähendab seda, et sa oled külm nagu kesköine kivi ja haised väga pahasti.”
„Oi, oi, ära räägi rohkem, ära rohkem räägi!” hüüdsid lapsed seepeale kohkunult, mõned jooksid või lendasid sootuks minema.
„No oli see vast üks hull uni, mida sa nägid!” imestas Pepe-Re-Pee. „Hea, et sa sellest ikka üles ärkasid.”
„Jah, see on tõesti hea.”
„Tule meiega kaasa, ära jää siia üksi!”

Mii-La-Laa jooksis koos teiste lastega lähima oja äärde, heitis vesiveski ja paistiigi kõrvale maha ning jäi naeratades vait. Kuna parasjagu oli kätte jõudnud imelikult vait olemise tund. Imelikult vait olemise tunnile järgnes õunapuude vahel pimesiku mängimise tund, millele järgnes ajapõrnikate teekonna vaatlemise tund, millele omakorda järgnes mahakukkunud õunte vesiveskisse kandmise ja mahlaks tegemise tund. Õunamahla joomise tunnile järgnes koos lendkaladega õunapuude kohal tiirlemise tund. Pärast seda, õhtuhämaruse saabudes, lendas iga laps oma õunapuu latva ehitatud pehmesse pessa, vaatas üle pesa serva, kuidas päike loojub, ja uinus siis.
Õunapuud aga, kellega oli kaetud kogu Laste Planeet, ärkasid kolmanda kuu taevasse kerkides omakorda unest ning alustasid aeglast ja õõtsuvat rännakut läbi sooja öö. Õrnalt ja ettevaatlikult kõndisid nad okstega õhuniiskust kombates lagendike poole, kus oli vahepeal sadanud vihma. Et vastu hommikut, päikesetõusu ajal, oma juured jälle sügavale maamulda suruda.

Leia veel huvitavat lugemist

Max Blecher
Jaan Kross

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon