Kust küll kõik need lollid tulid

Vilja Kiisler

Kadri-Ann Sumera: „Basiliski lapsed”.
Varrak, 2022. 304 lk.

Kas nad on kogu aeg olemas olnud ja me lihtsalt ei märganud neid varem? Või oli ehk tarvis konkreetset ühiskondlik-poliiti­list jõudu, kes nad püüne peale tiriks ja neile avaliku hääle annaks – pannes nad uskuma, et just nii see ongi, nagu neile näib? Miks hakkab inimene ühtäkki tõeseks pidama vaid üht kindlat liiki informatsiooni, täpsemini seda, mis end informatsioonina esitab, ning sulgeb silmad tervemõistuslike ja teaduslike argumentide ees? Kuidas see juhtub, et asjalikud inimesed mõnes konkreetses küsimuses äkitselt niimoodi radikaliseeruvad, et on valmis üksteisele kallale minema? Kas midagi säärast võib juhtuda ka meiega, kes me peame end ju igati arukaks ning tasakaalukaks?

Lähiaja globaalsed kataklüsmid ja ühiskondlikud lõhed pole eesti ilukirjanduses laialdast kajastamist leidnud. Novellides üht-teist leidub, aga pandeemiaromaani ei tea ilmunud olevat. Sumera teost võib pandeemia­romaaniks pidada üksnes tingimisi, sest kuigi tasapisi Eestisse hiiliva üleilmse rotirünnaku paralleelid koroona­pandeemiaga on selged ning finaalis kirjeldatud meeleavalduses tunneb kergesti ära vaktsiinivastaste protesti, ei ole autor endale konkreetsetele sündmustele ajalooliselt truuks jäämise kohustust peale pannud. Ja hea ongi. Lõpuks laseb ta ärgata ja isegi tegevusse asuda uinuva mõistuse sünnitatud koletistel.

Pealkiri ja kandev kujund külastasid autorit omatahtsi ja ootamatult. Küllap teab iga messenger’i kasutaja, kui närvi võib vahel ajada rakenduse automaatne korrektuur, eriti kui on parasjagu pooleli vestlus mitme inimesega, kellega tahaks juttu ajada täiesti erinevates stiiliregistrites või eri keeltes. Kuid loova vaimuga inimesele võivad masinlikud parandused kingituseks osutada. Kadri-Ann Sumera iseparandaja tegi ainult masinmõistusele teada oleva loogika alusel närilistest basiliski, ja käes see oligi. Raamatu idee sündis valmiskujul ja kirjapanek võttis kõigest mõne kuu. Teose sünni ajendiks osutunud vaktsiinivastaste meeleavaldus Tallinnas Vabaduse väljakul toimus 2021. aasta oktoobri lõpus. Autor pani teosele punkti siis, kui Venemaa oli 2022. aasta veebruari lõpus Ukrainas sõda alustanud.[1]

„Basiliski lapsed” on pianistist ja muusika­õpetajast autori esimene ilu­kirjanduslik teos, kuid mitte esimene raamat. 2020 ilmunud neljasajaleheküljeline „Seitsme aja raja taga” on kokku pandud pikematest sotsiaalmeediapostitustest, mida ahnelt loeti ja rohkesti laigiti. Olen alati kahelnud sotsiaalmeediasisu raamatuks vormistamise vajalikkuses, ent tuleb tunnistada, et netisisu ja trükimusta piirid on ammugi hajunud, ja iseenesest pole see ei hea ega halb. Pealegi on Sumera üles­tähendused kohati hulga haaravamad kui laia publiku madalamaid instinkte teenivad ja pelga rahategemise ees­märgiga vorbitud elulooraamatud. Võib-olla leidub Sumerast osavamaid reisikirjanikke ja jutupaunikuid, aga tema esikraamatu tekst on igapidi ladus ja sidus ja kergesti loetav. Kõige huvitavamast – sellest, kuidas sünnib ühe muusikateose mõttetihe interpretatsioon ja särav esitus – on kahetsetavasti vähe juttu, aga loomulikult on see teadlik valik. Laia publikut huvitavad välise elu sündmused alati rohkem kui inspiratsiooni saladused ja loomevaevade anatoomia. Kunstilisi ambitsioone sel raamatul ei ole, aga kirjutamisharjutuseks oli see hea küllalt.

Õnneks ei ole autor ka „Basiliski lastes” endale üle jõu käivaid esteetilisi eesmärke seadnud, sest päris kindlasti oleks see ehedat kirjutamisrõõmu rikkunud ja tulemuses tunda andnud. Leidub küll klišeid ja kulunud kujundeid, aga kompositsiooniliselt on teos tähelepandavalt heas tasakaalus, tegevus areneb tõusvas joones. Raamatut käest panna ei ole kerge, ta on just paras ühe jutiga läbi lugeda. Autor saab seitsme peategelase iseloomustamise ja nende loo haldamisega suurepäraselt hakkama. Esimestest lehekülgedest peale õhus olev ootus, et need eriilmelised inimesed lõpuks kokku saaksid, täidetakse üle ootuste usutavalt.

Ja üsna pea hakkab ka välja joonistuma, mis tegelasi ühendab. Teatav fanaatilisus, pühendumine konkreetsele tegevusalale rohkem, kui vaimsele tervisele kasulik oleks. Kirglikkus eesmärgi saavutamisel, äärmusesse kaldumine nii sihiseadetes kui ka inimsuhetes. Kindel veendumus, et käiakse õiget teed, mille nimel ollakse valmis ise kannatama ja ka teistele kahju tegema. Süvenev üksijäämine, mille põhjustab teiste inimeste üha sagedasem mitte­mõistmine ning seda pöördumatum radikaliseerumine.

Hoolimata igaühe isiklikust kiiksust, mis teose edenes võtab aina ekspressiivsemaid vorme, on kõik tegelased inimlikult usutavad. Nad soovivad olla mõistetud, tunnustatud ja märgatud. Neil lihtsalt ei tule välja, see teeb kurvaks ja kurjaks. Ükski tegelane sellest kirjust galeriist ei ole ilma põhjuseta tige või südames pahatahtlik, nad lihtsalt ajavad kõik oma asja nii hästi või halvasti, kui oskavad. Et hästi ei oska, ei ole alati tingimata nende endi süü. Elu on lihtsalt niimoodi läinud, et kõiki sotsiaalseid oskusi ei ole välja kujunenud ning ka rahuldust pakkuvateks lähi­suheteks tarvilik empaatiavõime on kängu jäänud, kui intellektuaalsed võimed võivadki tähelepanuväärsed olla. Autori kujutusviis on küll värvikas, aga suhtumise poolest pigem neutraalne: ta jätab võimaluse kujutatud inimtüüpidele nii kaasa elada kui ka nende toimimise kohta sildistavaid hinnanguid loopida.

Õnneks ei ole ühelgi tegelasel äratunta­vat avaliku elu tegelasest prototüüpi. Saientoloogi kuju inspireerijaks võib ju pidada Varro Vooglaidu ning ka näiteks looduskaitsja puhul võib mõte liikuda mõne meediast tuntud üliaktiivse inimese peale. Ülbikutest ooperilauljaid ja näitlejaid leidub ilmselt hulgi, kristallikuninganna hingesugulasi arvatavasti samuti. Kindlad prototüübid võiksid võib-olla pakkuda hetkelist äratundmisrõõmu, ent kahandaksid teose üldistusjõudu. Paari­kümne aasta pärast ei pruugi praegu avalikus ruumis rähklejaid enam keegi mäletada, aga pandeemia jääb ajaloolises mälus püsima.

Ühiskondlik mõõde sugeneb teosesse loomulikul viisil tegevuse kaudu. Saab nähtavaks, et mis tahes liiki radikaliseeru­misel on alati põhjused. Äärmuslusse kaldumise põhjuseid, mis lähtuvad inimese enda meelelaadist ja kujunemisteest, võimendavad välised olud, sündmused ja mõjuväljad, millest osa võib olla poliitiliselt laetud. Üks on kindel: inimeste peades algas „see kõik” juba ammu. Nooruses, lapsepõlves, enne sündigi. Kõik see, mille üle me oleme viimastel aastatel imestanud, on sugenenud aastakümnete jooksul, osa on eelmistestki põlvedest kaasa võetud. Sumera ei võta endale kohustust näidata näpuga tänase ühiskonna, riigi või poliitiliste parteide tegemata tööle ega püüa määratleda, kust see või teine ühiskondlik lõhe alguse sai. Ka liigsest didaktilisusest on õnnestunud hoiduda, kuigi lõppjärel­duseks kipub olema see: kui inimesed mõistust pähe ei võta, on masside kokkupõrked ja verevalamine paratamatu.

Üksiku inimese saatuse seisukohast ei ole tegelikult vahet, kas need ühiskondlikud lõhed, mis inimese lõpuks neelavad, olgu siis otseses või ülekantud tähenduses, on ajalooliselt kujunenud või päevapoliiti­lise sopaloopimise käigus kunstlikult loodud näiteks selleks, et vastastikust vihavaenu üles küttes parem valimistulemus saavutada. Äärmustega kaasa mineja osutub alati kaotajaks, aga kuna ta seda ise kunagi ette ei tea, siis ta läheb ikka – kas uskudes, et seisab õige asja eest, või siis meeleheitest ja vihast, sest enam ei ole midagi kaotada.

Äärmuslust äärmuslusena ära tunda ei pruugi alati olla lihtne. Tagantjärele on kõik teadagi targad, aga sündmuste ­keerises viibides on informatsioon alati puudulik, pead tihtilugu kuumad ja rusikad rullis. Mõtteharjutuse korras võib aeg-ajalt endalt küsida: kas mina oleksin 1933. aastal Saksamaal elades ära tundnud, mis Hitleri võimule tulles päriselt juhtus? Kas ma oleksin taibanud, mis on tulekul? Kes ilma pikemalt mõtlemata jaatavalt vastab, see pigem valetab või keeldub järele mõtlemast. Inimese elus on palju sellist, mille kohta ei peaks ta tingimata midagi arvama enne, kui ta on ise selles olukorras olnud.

Isegi seesama pandeemiakogemus, mis võiks alles vägagi värskelt meeles olla, näitab nüüd, tagantjärele – õigem oleks vist küll öelda akuutse faasi järel vms – neid külgi, mis sündmuste keerises kuigivõrd silma ei paistnud. Lihtne on tagantjärele totraks kuulutada riikide ülereageerimine ühiskondi radikaalselt sulgedes – meil siin näiteks oli 27 nakatanut, kui eriolukord välja kuulutati –, kuid ei ole üheselt selget vastust küsimusele, kuhu oleksid riigid ja ühiskonnad ilma piiranguteta välja jõudnud. Kui palju me lootsime kaitsesüstimisest, ja kui vähe saime! Ent kas oli siis mõttetu vaktsiine luues ajaga võidu joosta? Seda ju mitte.

Tugeva ühiskondliku närviga kirjanikke ei ole kunagi ülearu, Eestis on neist pigem ikka karjuvalt puudus. Ühiskondlike vapustuste mõtestamine ilukirjanduslikus vormis veel enne, kui sündmused ise läbigi saavad, on ülimalt teretulnud. Loodetavasti on Sumeral aega ja tahtmist edaspidigi hullude aegade keerisesse sattunud inimest lähedalt vaadata ja ilu­kirjan­dusse püüda.

[1] „OP” 27. XI 2022.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood