Lõhnu, sõnu ja hambaid täis ruum

Triin Paja

Jorge Luis Borges kirjutas, et ta on paradiisi alati ette kujutanud omamoodi ­raamatukoguna. Raamatukogu mitmekihiline maailm avaneb ja sina, lugeja, võid saada selle igaveseks rändajaks. Raamatukokku sisenedes sünnib lootus raamatu avamisest ja lehekülje pööramisest. Raamatu leheküljed on nagu maapind, millele on hea toetuda, ja nad köidavad sind päris maapinna külge ka väljas­pool raamatut.

Minu esimene raamatukogu oli maal, nõukogudeaegses korteris. Raamatukogu kohal elas perekond väikese valge koeraga ja nii on minu raamatukogu-mälestuse külge aheldatud mälestus sellest hirmsast koerast, kes pidevalt trepi­kojas lamaskles ja siis alla sadas, kui püüdsin raamatukokku minna. Seisin temaga pidevalt silmitsi. Ent ma läksin ometi, turnides mööda trepikoja käsipuid. Ma läksin, ehkki mu pahkluudele ilmusid väikesed hambajäljed ja sinikad. Kui aga raamatukogu uks avanes, oli valge koer kadunud.

Kui raamatukokku saabus täiendust, kogunesid külalapsed kokku ja meie vana ja lahke raamatukoguhoidja tutvustas uusi raamatuid, küsides, kes mida lugeda soovib. Mitmed käed tõusid ja see, kelle käed olid kõige puhtamad, sai ihaldatud raamatu lugemiseks endale. Minu käed polnud kõige puhtamad. Uudishimu ärgitas mind katsuma liiga paljut. Ronisin liiga palju puude otsas. Mõtlen nüüd, et raamatukoguhoidja oli isemoodi valvur. Ta valvas teadmisi ja lapsi.

Antiik- ja keskajal uitasid raamatukogudes, templites ja muuseumides kassid, kes vanu käsikirju ja pärgamente näriliste eest kaitsesid. Nagu raamatu­koguhoidjad, olid nemadki raamatute valvurid ja kaitsjad. Ka tänapäeval on mitmeid raamatukogusid ja poode, kus hulguvad ringi – või enamasti küll magavad – kassid. Kasside ja raamatute erisuhe on sajandeid vana.

Kolmekümnendatel ja neljakümnendatel aastatel võttis mõnisada naist osa projektist, mille käigus nad kandsid hobuste ja eeslite seljas raamatuid kaugetesse Apalatši mägedes asuvatesse piirkondadesse. Neid kutsuti raamatu-­naisteks ja ma püüan neidki mäletada, anda neile kas või siin tekstis ruumi, sest nad ületasid järske radu ja sügavaid veekogusid vaid selleks, et toimetada kohale raama­tuid. Püüan anda neile ruumi, sest nende sammud olid olulised, nad kandsid teadmisi ja uudishimu. Lapsed jooksid kohale, et paluda raamatukogu seljas kandvailt naistelt lugemisvara. Oleksin isegi lapsena kohale jooksnud.

Kui mongolid vallutasid Bagdadi iidse raamatukogu ja viskasid raamatud Tigrise jõkke, räägiti, et jõgi olla tindi tõttu värvunud mustaks. Räägiti ka, et jõgi olla vere tõttu voolanud punaselt. Ülevoolaval digiajastul püüan meeles pidada, kui palju lähemal on füüsiline raamat ihule ja intiimsusele, kuidas see kannab endas elu märke, teetassi ringe ja õietolmu, mis lendab avatud aknast sisse. ­Ülevoola­val digiajastul suletakse külade raamatukogusid. Nad ümisevad veidi aega edasi nagu hüljatud mesipuud, mis enam mett ei tooda. Ja jäävad siis tasa. Ka raamatu­kogu nõukogudeaegses korteris pandi kinni ja nüüd elab seal üks perekond. Kas nad teavad, et kord magas nende tagatoas raamatukoguhoidja, raamatu­virnad kušeti ümber?

Minust sai luuletaja ja sel luuletajaks saamise rajal seisab raamatukoguhoidja. Ta hoiab käes esimest luuleraamatut minu elus. Ta kiidab teost, milleks on äsja ilmunud Czesław Miłoszi „Teeäärne koerake”, ja ulatab selle mulle. Kaanel on punane koer. Peagi pannakse raamatukogu kinni. Väike valge koer on lahkunud ja trepikoda on vaikne. Olen talle ammu andestanud. Temagi kaitses ja valvas midagi. Võib-olla peab lugeja hakkama materiaalse raamatu kaitsjaks. See raamat on õrnem. Ta võib põleda tules ja uppuda jões nagu keha. Ta võib peita oma lehekülgede vahel saladusi, postkaarte, taimi, märke tema enda ajaloost. Raamatute vahelt võib avastada kiharaid juba lagunema hakanud patsikummis, kaarte, võtmeid, padruneid, kaotsi läinud kirju. Kujuta ette raamatukogu, milles on vaid arvutid, kujuta ette selle ruumi üksindust. Hakkaksin seal igatsema väikese valge koera hambajälgi, midagi, mis meenutaks elu. Ma ei soovi hüljata seda lõhnu, sõnu ja hambaid täis ruumi.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon