Lugu kõigest

Olev Remsu

 

 

 

 

Tarmo Teder: „Kuuskümmend aastat hiljem. Mõtuse Jaani elu ja inimesed”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 678 lk.

 

Ma tean seda kihku — kirjutada kõik ära. Kõik! Sest miks on üks inimene/asi/juhtum halvem, miks peab tema/see loost välja jääma? Tarmo Teder pole vist midagi välja jätnud, ta on absoluutsele kõigest-kirjutamisele vaba voli andnud. Ja tulemus? Mammutromaan „Kuuskümmend aastat hiljem. Mõtuse Jaani elu ja inimesed”, ligi 700 lehekülge tihedat teksti, ja see on alles esimene osa.

Aga võib-olla polegi „Kuuskümmend…” klassikaline romaan? On hoopis natuke belletriseeritud autobiograafia?

Natuke tähendab seda, et inimestele on pandud teine nimi ja neist on saanud tegelased. Memuaristikas-doku­mentalistikas-publitsistikas on meil ju inimesed, ilukirjanduses tegelased.

Juri Lotman on võrrelnud telefoniraamatut ja autahvlit. Esimesse lähevad kõik sisse, teise valitakse teenete järgi. Aga miks peaks autor kellelegi liiga tegema, ta aust ilma jätma? See oleks ju ebaõiglane, selge ülekohus. Ja nii on valminud autelefoniraamat.

Tean, et filmikunstis on niisuguseid eksperimente püütud teha, kaamera on käima pandud — las võtab üles kõik, mis ette jääb. Ja kui vaimustunult rääkis sellest meetodist oma loenguil Andrei Tarkovski! Kuidas on oma artiklites ja intervjuudes seda kunsttükki kiitnud Jean-Luc Godard ja Andy Warhol!

Kardan, et vaimustuti ja kiideti siiski epateerivalt-provotseerivalt, kuna see suur kolmik ei realiseerinud oma pöörast ideed täielikult mitte kunagi. Jah, kõigi nende korüfeede teostes on üksikuid ülipikki kaadreid, mis on filmitud liikumatu kaameraga. Totaalne realism, eks ole? Elu tuleb oma tõelisuses ise filmilindile, inimene oma otsustega vahele ei sega, ei hakka „kunsti” looma. Ent kummalisel kombel nimetatakse säärast totaalrealismi avangardismiks ja sürrealismiks. Ja millist tunnustust on need kolm selliste isevõtete eest pälvinud rafineeritud eliitkriitikuilt! Ja millist loidu mõistmatust tavavaatajalt.

Teder pole loidust ja mittemõistmist kartnud, tema on elul lasknud teksti ronida, tema on elule loonud verbaalse koopia.

Sõnakunst lubab minna sinna, kuhu kaamera vaateväli ka imeväel ei ulatuks. Teder alustab alguse algusest, tulevase isa ja ema vahekordadest, mis on kirja pandud natuurrealistlikult, ent meeldesööbiva täpsusega. Seejärel heidetakse valgust Mõtuse Jaani olemasolu embrüonaalsele staadiumile, kirjeldatakse, kuidas kohtuvad munarakk ja seemnerakud ning mis seejärel sügavas ja salapärases emaorganismis juhtub.

See peaks olema kaunis originaalne lähenemine, mul ei tule küll meelde, et keegi oleks seda varem nii põhjalikult ja tõsieluliselt kujutanud. Ja spermatosoidi tegemisi pole kirjeldatud sugugi puiselt-teaduslikult, vaid ladusalt-ilukirjanduslikult nagu proosale kohane.

Teder loob lugejas (vähemalt minus) juuresolekutunde ja see kuulubki realistliku teksti juurde. Kui Teder kirjeldab Mõtuse Jaani sündi, siis on ta mind seda vaatama tirinud. Ja kui ma mõistan, et mind seal ikkagi ei ole, siis jääb mul küll mulje, et Teder on kunagi ise sünnitanud. Kust muidu protsessi nii täpne, lausa lihalike valudega kirjeldus? Ja kui ta siiski ise sünnitanud ei ole, näitab kirjelduse täpsus ja füüsiline mõjusus haruldast empaatiavõimet ning selle abil kogetu kirjapanemisoskust. Need kaks omadust — osadustunne ja selle verbaalne fikseerimine — teevadki lihtkirjutajast kirjaniku.

Jaani nimeks saab ajastupärane Ivan. See juhtub 1958. aasta aprillis. Vaatasin Vikipeediast järele — Teder on sündinud 18. aprillil 1958. aastal.

Mõtuse Jaani isikukäsitlus jääb selles köites katki augustis 1973, kui 15-aastane noorur lõpetab kaheksanda klassi ja sõidab Saaremaalt mannermaale, et õppida edasi Tallinna Polütehnikumis. Kihlveokontorid võiksid avada ennustusvõimaluse, mitu järge tuleb.

Sündimise ja kodunt lahkumise vahele mahuvad kooliseiklused ja sportimine, seejuures saavutused kaugushüppes, ujumises ja teistel aladel esitatakse statistiku täpsusega. Esimesed peatäied ei toogi erilist kassiahastust, viin hak­kab meeldima. Kirjandusest läheb „Dekameron” rohkem peale kui „Romeo ja Julia” või „Hamlet”, meelsamini linna peal jõlkuv patsaan ei viitsi lõpuni lugeda „Luitenaist”, „Puuvillanoppi­jaid” ja teisi keerulisemaid tekste. Lihtsalt igavad! Filmidest istuvad „Fantoom”, „Limonaadi Joe” ja „Operatsioon Õ”. Esimese sehvtina tuleb oktoobripühadeks õnnitluskaart klassiõelt Marilt. Esimene erektsioon ja ejakulatsioon toimub ema kõrval magades.

Üsna ohtralt on juttu KGB-st, ikka ja jälle vilksab piirkonna julgeolekuülema Sudakovi nimi. Ei saagi aru, kas see on oma ehtsa nimega inimene või tegelasnimega tegelane. Muidugi tekib poistekambal tahtmine visata tossupomm piirivalve raadioluure aknasse. Vätta-ope­ratsioonil tabab aga KGB alaealised kriminaalid koos peidus olnud kergekuulipilduja, granaatide ja mürskudega. Kord vägistab ja tapab piirivalvur saarlannast ema ja tütre, täägiga veel üska sorkides. See uudis lendab ühe kohaliku morsetaja kaudu algul maailma ja seejärel tuleb sealt „Ameerika Hääle” kaudu tagasi Saaremaale. Jaani jahindusinspektorist isa on olnud julgeolekuleitnant, kuid see ei takista tal kirjutamast kaebust piirivalvepolkovniku peale, kuna see tegeleb salaküttimisega. Valgustatakse ka kohaliku nuuskuri Kunakovski tegemisi, too mees pidas oma juudaametit Pätsi ajal, aga ka Nõukogude okupatsioonide ja Saksa okupatsiooni ajal. Seega tulest ja veest läbi käinud spets.

Kõik need ja sajad teised juhtumid on kirja pandud ebatavalise veenvusega. Tekst voolab Tedrel kogu telliskivi ulatuses, autor oskab kirjeldada, lugedes ilmub selge pilt vaimusilma ette.

Elulugu on tegelikult kehv lugu. Kehv sellepärast, et inimese/tegelase eluetapid pole seotud põhjuse-tagajärje-ketis, vaid need moodustavad enne-nüüd-pärast-ahe­la, sellega aga süžeed ei loo. Inimese/tegelase uut eluetappi ei põhjusta kunagi eelnev, see on tekkinud ise, oma loomulikku rada. Me võime öelda, et elu pole vaja süžeeks konstrueerida, me ei pea igal pool Hellase müütidest malli võtma. Ent — sedagi tuleb nentida — lugeja on rikutud, ta heidab eheda elu totaalrealismi kõrvale, tema ihkab ikkagi lugu. Ja aastasadu (oletagem, et) valel teel olnud lugejat ümber ei kasvata.

„Kuuekümnes…” on kogu tegevustik ja kõik tähelepanekud edastatud kumuleerival viisil, seda ei ole tehtud süžeeliselt organiseeritud korras. Lugu on lootu, narratiivitu.

Teder on asendanud oma romaanis süžeed välistava ülesehituse kronoloogilisusega, seda koguni rõhutanud, peatükkide pealkirjaks on aastanumbrid, alapeatükkidel kuude nimetused. Mõneti on teksti siiski organiseeritud, otsest kronoloogilisust on täiendatud tagasivaadetega Jaani isa ja ema ning teiste sugulaste ja ka naabrite elu käsitledes. Nii valgustatakse tegelaste tegemisi läinud sajandi kolmekümnendail aastail, saatuslikul 1940. aastal, samuti järgnevate uute okupatsioonide ajal.

Fragmentaarsust episoodide vahel peaaegu polegi, tegevustik on edasi antud maksimaalse terviklikkusega. Kui jätkata kõrgete paralleelide otsimist, siis võiks „Kuutkümmet…” kõrvutada James Joyce’i „Ulyssesega”, aga mitte teadvuse voolu poolest, vaid just tiheda punktiirsuse aspektist. Tegevus on tegevuses kinni, ajalünki polegi, midagi ei ole jäetud valgustamata ja juurdemõtlemiseks, kõik on üles tähendatud.

Mulle tundub, et siin on pisut üle pingutatud. Veidi rohkem õhku oleks romaanile kasuks tulnud.

Oletatavale autobiograafilisusele sekundeerib „Kuuekümnes…” ajastupildistus, just pildistus, kuna kõik, mida kirjeldatakse, otsekui fotografeeritakse-salvestatakse täpse sõnastuse abil ENSV koondportreeks ühes väikelinnas, arvatavasti toonases Kingissepas. Ajastu nagu Mõtuse Jaani arengki on esitatud kronoloogiliselt, selleks on kasutatud ajaleherefereeringuid ja näiteks isegi kurikuulsa kirjanduskomissari Endel Sõgla artiklit „Mustad memuaarid”, milles nahutatakse nn emigrantlikku ajakirjandust ja paguluses ilmunud memuaare. Tsitaate ja ülevaateid ajalehtedest on nii et hoia ja keela, siin meenub Aadu Hint, kes „Tuulises rannas” kasutas sama võtet. Nii sai rahvakirjanik tuua Tallinnas toimunud 1905. aasta revolutsioonisündmused Saaremaa lähistele merele, kus kalurid lugesid paadis lehte ja ütlesid, mida nad asjast arvavad. Teadagi mida, teadagi, et toetasid bolševikke. Tedre puhul dissonantsi ja silmakirjalikkuseaimust küll ei teki, ent tema lõputud ajaleherefereeringud pole kuigi orgaaniliselt seotud tegevuspaigaga või tegelaste käitumisega. Jällegi ei saa ma öelda „sellepärast et”, vaid võime tõdeda „samal ajal kui”. Toon näite. Samal ajal kui toimub Bobby Fisheri ja Boris Spasski kuulus malematš, hüppab Jaan teivast täpselt kolm meetrit ja viskab oda 41,5 meetrit. Sel moel leiab kajastust enam-vähem kõik, mida 1957.—1972. aastani ajalehtedes kirjutati ja millest rahvas rääkis. Ja etteruttavalt sellestki, mis hiljem juhtub, ja tagasivaatavalt ka sellest, mis varem on toimunud. Äramärkimist leiavad Angela Davis, Ahto Levi, Imre Arakas, Richard Nixon, Nikita Hruštšov, Heiti Kadastik, korvpallurid Tammiste ja Lipso, jalgpallur Pelé, tsiteeritakse Gustav Naani artiklit „Võim ja vaim”, edasi tulevad Jimi Hendrix, Molotov koos oma paarimehe Ribbentropiga, Arnold Koop, Robert Bea­mon (kelle nimi esialgu kõlab jõng­laste suus Robert Piimon), Alexander Dubček, kosmonaudid, Rein Aun, John Kennedy, Lee Oswald, Jack Ruby, Urho Kaleva Kekkonen jne. Võiks koguni küsida, millest siin juttu ei ole.

Kõik on kõigega seotud, paistab olevat autori printsiip.

Kes teab, järsku ongi? Äkki sellepärast, et koolilapsed Lätimaalt ilusti koju jõudsid, pidaski Brežnev oma kuulsa kõne? „Kui 8.c Lätimaalt jaanipäeva paiku koju tagasi jõuab, kuulutab Brežnev teisel pool lompi külma sõja lõppenuks, aga paljasteks sõnadeks jääbki see kuulutus.” (Lk 660.)

Ma ei taha siin esile tuua seoste võimalikku metafüüsilist aspekti. Sellele vastust pole, õigemini sõltub see inimese maailmavaatest. Ma jään teose lahkajaks, ei pretendeeri maailmaseletamise aujärjele.

Fakte nagu pärle romaani tikkides kaotab Teder veenvuse, mis iseloomustab teksti siis, kui autor oma tegelaste elu ja mõtteid kirjeldab. Me võime nii mõnegi mainitud poliittõiga tekstist välja jätta ja teisega asendada, sellest ei muutuks suurt midagi. Tegelaste elust me tükki välja kiskuda ei saaks, rebend ja tühi koht oleks kohe paista.

„Eesti Ekspressis” ilmunud arvustuses on Priit Hõbemägi nimetanud „Kuutkümmet…” meie „Vaikseks Doniks”. Teatavasti pälvis Mihhail Šolohhov „Vaikse Doni” eest mitukümmend aastat pärast romaani ilmumist Nobeli auhinna.

Kuidas läheb Tedrel? Suurt lugejamenu ma siiski ei ennustaks. Võib-olla on „Kuuekümne…” puhul tegu eeposega, aga selles žanris teosed ei ole kuskil bestsellerid. Eeposed ei pruugi olla ainult klassikaliselt värsivormis, maailm tunneb ka tantsueeposi, Ameerika eeposeks on näiteks kauboifilmid. Miks ei võiks Saaremaa uueks eeposeks saada „Kuuskümmend aastat hiljem”?

 

Leia veel huvitavat lugemist

László Krasznahorkai
Inga Gaile
Moritz von Kotzebue

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon