Lühikesed, aga keerulised lood

Hanneleele Kaldmaa

 

 

 

 

Elo Viiding: „Lühikesed ja lihtsad lood”.

„Loomingu Raamatukogu”, 2016, nr 33. 68 lk.

 

Elo Viidingu uuel novellikogul „Lühikesed ja lihtsad lood” on tabav juba pealkiri: eks ole lood tõepoolest, nagu raamatut avades näha, lühikesed, lühematele neist kulub kõigest kaks-kolm lehekülge. Aga kas need ka lihtsad on, seda enam täie kindlusega väita ei saa. Tõtt-öelda tahaks suisa vastu vaielda ja öelda, et lood on lühikesed, aga keerulised. Muidugi ei pea seda pealkirjas ütlema, kuigi on huvitav mõelda, kuidas tänapäeval nii tihti võrdubki lühike lihtsaga. Kui tihti otsivad inimesed lugemiseks midagi lühikest ja kerget, millega ei peaks palju pead ragistama ja oleks rohkem meelelahutust kui küsimusi ja mõtlemise vaeva. „Loomingu Raamatukogust” seda tavaliselt siiski ei otsita ja seega asjakohaseid süüdistusi ei maksa peljata, sest mõtlemise ja tundmise vaevast need lood ei säästa.

Nagu tulevastele arvustajatele mõeldes kirjutab autor raamatu lõpus oma pöördumises, et kirjutamine ja lugemine on väga isiklik protsess ning kirjanik ei saa seada eesmärgiks kõigile meeldida või lugejatele vastu tulla, et kirjutamine eeldab loovust, see omakorda aga keskmisest tugevamat enesekehtestamisvõimet ja kartmatut omapära, „kartmatust selle eest ka arvustustes tümitada saada” (lk 68). Minul ei ole kavas autorit ega tema loomingut tümitama hakata, ent saan ometi aru, miks (ka see) raamat ei pruugi igaühele meele järele olla. Õigupoolest võib ilma suurema kõhklemiseta väita, et ta seda ei ole.

Tegemist ei ole lugudega, kus esiplaanil oleks sündmustik, need pakuvad pigem inimeste käitumise ja hingeelu analüüsi. Kui rahvale meelepäraste ja kaasa elama meelitavate lugude kirjutamise puhul loetakse ingliskeelses maailmas alailma sõnu peale, et tegelaste tundeid peab näitama, mitte kirjeldama, siis sedasorti lugudes on just autor see, kes loo käigus selgitab, mida ja miks tegelased tunnevad, miks nad käituvad nii, nagu nad käituvad.

Juba esimeses loos kohtame Adat, kes pidi lapsest saati üksnes teistega arvestama (see on loo esimene lause) ja vaid teiste inimeste emotsionaalseid vajadusi rahuldama. Lugu hõlmab kogu Ada eluaega, aga mitte selle sündmuste, vaid tegelase hingelise arengu kaudu. Lugedes tekib tahes-tahtmata mõte, kas midagi niisugust ei käi ka lugeja või mõne tuttava inimese kohta. Säärane sisekaemus on aga paratamatult tülikas, me tahaksime ju ometi olla indiviidid, ainulaadsed ja iseenese loodud, mitte mingisuguste protsesside või tendentside lõppmäng.

Samas võtmes on ka järgmised lood, kus muu hulgas võib kohata Gilat, kes käsib magamistoa seinalt peegli maha võtta, sest see võib provotseerida reaalse inimese ilmumist, või Heikit, kes täidab kõik oma töökaaslaste ja ülemuste soovid, isegi selle, mida lõunaks süüa, kuni ta enam vastu ei pea, elektri välja lülitab ja maale pageb. Selles loos toimub ka midagi suisa üleloomulikku, nimelt helistab Heikile surnud vanaisa ja ütleb talle, et ta telefoni ära ei viskaks, aga loo keskmes pole siiski ebamaine sündmustik. „Lühikeste ja lihtsate lugude” tegelased on inimlikud, nad on osa inimlike juhtumuste keerisest, millesse me kõik kistud oleme ja millest mõni stseen või tähelepanek tuleb küllap paljudele tuttav ette.

Inimesed manipuleerivad üksteisega, saavad nad siis sellest aru või ei („Kuna sa oled meie ainus kallis sugulane, kellel ei ole lapsi, siis ma mõtlesin, et äkki sa tahaksid tulla ja natuke Oliveri ja Alice’i järele vaadata? Te saate omavahel nii hästi läbi — sa ju tead, et lapsed armastavad sind!”, lk 14) ning lähevad ajaga kaasa („„Sa oled nii negatiivne!” kõlas toonases kontekstis halvemini kui „Sa oled rumal!”. Musti mõtteid tuli häbeneda, päris õnne või koguni võltspositiivsust aga igal võimalikul hetkel teistele demonstreerida”, lk 8), tunnevad suuri tundeid ja mõtestavad neid aastatega ümber (tegelikult armastas ta omaenda armastust!). Tegelasi on igas eas ja paljudelt elualadelt alates õppejõust ja harrastusluuletajast ning lõpetades keskkoolitüdrukute ja tudengineidudega, mitmest loost kumab ka teatav 1990-ndate varjund, mida minusugused noored lugejad vaid ähmaselt mäletavad ja saavadki vaid teiste juttude kaudu tunda.

Mõnes mõttes päädib raamat (nimi-)looga „Lihtne lugu”, mis pakub sissevaadet nii tänapäeva, just praegusesse õnneotsingute ja edukultuse või eduotsingute ja õnnekultuse aega, kui ka paari tegelase ellu, kellest ühel on vist koer nimega Ema. Esialgu ei saagi õieti aru, on see ema või koer, aga pärast tähelepanelikku ülelugemist julgen siiski väita, et see on koer, söandamata ometi loobuda sõnast „vist”. See annab loole, kus esialgu mingit tegevust ei paistagi olevat, teatava farsiliku joone, ja nagu mitmed eelmised jutud, saab ka see lugu, mis algab ajastu ja inimese sisekaemusest, siiski ootamatu lõpu. Mine tea, mis ajapikku rohkem meelde jääb, kas arutelu ja selles leiduvad äratundmishetked (eks võib ikka ja jälle lugeda, et kõiges on süüdi halb energia, vale toitumine, väär mõtlemine; sotsiaalmeedias võib väga sageli kohata mõnd avalikuks kadetsemiseks laiali laotatud joovastavat elamust) või see ootamatult lihalik lõpp.

Autor arutleb lõppsõnas ka selle üle, et „kirjanikku, kes veedab oma elu pead­pidi „reaalsest” elust, selle raskustest, väljakutsetest ning ahvatlustest väljaspool, raamatutes, nii teiste kui enda kirjutatutes (teisiti poleks ta kirjanik!), võiks võrrelda parasiidi ja dekadendiga, olgu tema tekstid kui tahes „sotsiaalsed”” (lk 67). Säärasest ennetavast (enese)kriitikast hoolimata ei saa öelda, et Elo Viiding oleks reaalsest elust kaugenenud, vähemalt lugude põhjal mitte. Nagu tagakaanetekstis tabavalt kirjas, paljastavad lood inimloomuse varjatud tahke nii läbinägelikkuse kui irooniaga. Lood pakatavad karakteritest ja olukordadest, mida elus võib ette tulla. Need pakuvad äratundmist või tunduvad vähemalt võimalikud.

Leia veel huvitavat lugemist

Herman Bang
Clarice Lispector
Nikolai Baturin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon