Lühiproosa 2021: kas buum on läbi?

Märts, 2022

Maia Tammjärv

Vilja Kiisler sõnas aasta algul Maarja Kangro „Õismäe ajamasinat” arvustades, et „teema ei loe [heas] kirjanduses suurt midagi, loeb ainult see, mismoodi on tekst tehtud”.^[1] Ometi algab minu 2021. aasta novelli(kogu)saaki peegeldav taksonoomia nimelt temaatilise rõhuasetusega – täpsemalt sellega, kas jutukogude sisust leiab (või ei leia) eksplitsiitset temaatilist ühisnimetajat. Ehkki Kiisleri öeldus leidub tõetera, on sajaprotsendiliselt kehtivaid maksiime (näiteks hea kunsti kohta) tegelikult väga vähe, kui üldse. Nõnda paistabki, et seekord andis novelliaines end kõige paremini järjestada ja painutada just temaatilisel alusel. Tõsi on seegi, et novellikogud ei ole romaanid ja seetõttu ei peaks neist tingimata temaatilist (ega isegi stilistilist vms) ühtsust otsima, aga seda silmatorkavam on, kui niisugune ühendaja tõepoolest kohal juhtub olema.

 

Armastus ja surm

 

Alustagem erinevate autorite lühiproosat koondavast kogumikust „Armastus pärast ja teisi lugusid”. Kui iga-aastane „Eesti novell” hõlmab möödunud kalendriaastal perioodikas või mujal (aga üldiselt ikka perioodikas) ilmunud tekste, siis „Armastus pärast” sai alguse raamatupoe Puänt ning „Loomingu Raamatukogu” koostöös 2020. aasta sügisel välja kuulutatud novellikonkursist teemal „Minu veider armastuslugu”. Nagu arvata oligi, laekus võistlusele tekste nii tunnustatud (novelli)kirjanikelt kui ka algajatelt autoritelt, nii oli teatav ebaühtlus projekti nähtavasti algusest peale sisse kirjutatud. Ometi paistab konkursi lõpp-produktist ehk kogumikust välja hool ja vastutustunne, millega tekstid on valitud ja toimetatud, nõnda on kokkuvõttes tegu igati korraliku teosega.

Armastusteema lähteülesandena on omajagu riskantne, sest klišeed on kerged tulema. Aga vähemasti raamatuks vormunud tähelepanuväärsemad tekstid on püüdnud säärastest karidest hoiduda, liiati pidid konkursil osalejad arvestama veidruse aspekti ja novelližanrilt oodatavat teatavat(ki) üllatuselementi. Nõnda on etteantud ühtne teema ilmselt ikkagi sünnitanud tekste, mis muidu oleksid võinud jääda kirjutamata. Kogumikust leiame lugusid armastuseotsingutest (Jan Kaus), kaotatud lähedasest (näiteks Katrin Tegova, Berit Kaschan), potentsiaalsest/patoloogilisest (Marju Bakhoff, Mario Pulver) või muidu keerulisest (Loone Ots) kiindumusest ja lõpuks ka võimetusest ja tahtmatusest armastada (Paul Vasing). Spekter on lai mitmel skaalal, nagu säärasel puhul eeldada võibki. Tegemist on tänuväärt algatusega ja loodetavasti tehakse see­suguseid konkursse ja kogumikke veel.

Aga kindla teema rakendamist on kasutatud ka ühe autori kogumikes. Näiteks Katrin Johansoni teose „Ta tuleb” tagakaas lubab „kümmet lühijuttu, mille ühiseks teemaks on elu lahutamatu kaaslane surm”, ja lubadus saab raamatus täidetud. Eesnimedega pealkirjastatud tekstid rõhutavad ühtsusetaotlust veelgi, kusjuures tähtis on ka tegelaste sugu – ikka mees ja naine vaheldumisi. Esmalt võib paista, et naistegelaste puhul on autoril olnud klišeelisest lähenemisest keerulisem hoiduda: näeme jaburalt stereotüüpset nn ökoemmet („Meeli”) ning samavõrd trafaretset kilkavat (kuigi salaja õnnetut) keskealist lahutatud naist („Angela”), kuid novellikogu käigus hakkab autor nii „ühisele teemale” kui ka oma tegelastele lähenema veidi avatumalt, ja lõpuks peab ütlema, et üllatusi jätkub ja raamat tervikuna on täitsa tugev. Lõpulugu on küll iseäranis riskantne – sest nii motiiv kui ka sealse teema käsitlusviis on liialt üle kasutatud, nagu möönab ka jutustaja ise (lk 146) –, aga samas näib raamatu selline lõpetamine justkui paratamatuna. Võimalik, et teose kõige parem tekst on avalugu „Toivo”, mis ei ürita lugejalt pisaraid välja pigistada, loo traagika aimub pigem mingisuguse (obsessiivse ja saamatu) inimtüübi hiilivast äratundmisest, vihjamisi ja vaikselt – ning seda mõjuvamalt.

Pseudonüümi Angela Hofberg taha peitunud autori jutukogu „Elust. Nostalgiliselt” lubab tagakaanel „seitset psühholoogilist novelli” – määratlus, millega võib üldjoontes nõustuda. Teose algusesse paigutatud tekste („Valik” ja „Väljapääs”) määratleksin nn suhtelugudena. Jah, eks psühholoogiat saab rakendada lugemisel siingi ja küllap on sellest lähtutud ka kirjutamisel, aga ühe suhte ajaloost pajatamine minu maitsele just liiga huvitav ei ole. Raamatu ülejäänud tekste võiks tinglikult nimetada portreelugudeks, millest mitmed on aastate jooksul ilmunud „Loomingus”. Eraldiseisvalt on need igati tugevad tekstid – olgugi lood äärmuslikult realistlikud ja tõsised, pannakse lugeja tegelaste saatuse vastu huvi ja kaasaelamist tundma. Veenva mõju taga on tõhus ja peen kompositsioon. Raamatus tervikuna torkab aga silma asjaolu, et kõik need lood on üles ehitatud ühesugust printsiipi järgides. Lugu käivitub peaaegu alati juhuslikust kohtumisest, mis tingib meenutuste ahela, kusjuures jutustaja on kirjeldatavast subjektist mugaval, vaatlemist võimaldaval kaugusel (kunagine klassikaaslane, ülikoolituttav, lapsepõlvenaaber, sõbranna tütar vms) – võte, mis võimaldab viljakat spekuleerimist ja järeldamist, mitte asjaolude avamist kindla teadmise kaudu. Nõnda avanebki portree alati ajalises järgnevuses jälgitavate etappide kaudu, moodustades lõpuks teatava (tihti ka surmaga lõppeva) allakäiguspiraali. Jutustajad portreteeritavaid otseselt ei diagnoosi, kuid lugude ülesehitus võimaldab seda teha lugejatel. Niisiis, eraldiseisvana on Angela Hofbergi lood üsna meisterlikud, aga kogumiku tasandil ehk omavahel liiga ühesugused. Muidugi võib ka küsida, et kui on leitud hästitoimiv võte, miks siis peakski hakkama kohe uut leiutama.

Hoopis teistsugune raamistus on Katrin Pautsi „Tallinna tumedal”, ala­pealkirjaga „Tavaliste inimeste väikesed nurjatused”. Raamistus on siin pigem formaalne, see liigub mööda linnaosi või piirkondi, alates Vanalinnast ja lõpetades Meriväljaga, kusjuures Kalamaja osas on kõige rohkem ehk lausa neli juttu. Temaatilist ühisosa ei maksa neist lugudest ülemäära otsida, nagu ka sarnasust Johansoni ja Hofbergi kogudega, ehkki ka „Tallinna tume” lubab juba paratekstuaalselt teatavat süngust ja tõsidust. Seda siin tõepoolest ka on – iseäranis kõhedaid noote võtavad lõpuks tekstid „August” ja „Jäine vesi” –, aga minu silmis on Pautsi tugevuseks peamiselt põnevus ja huumor. Autori krimi­kirjaniku tausta aimub lugudest „Iluteenused” ja „Jõulumees”, aga leidub (näiteks ala­jaotuses „Vanalinn”) selliseidki tekste, mis sisaldavad hoopis midagi (potentsiaalselt) üleloomulikku. Värskendavalt mürgine huumor avaldub dialoogides või tegelaste hinnangutes sündmustele, kusjuures tihti on tegelased kas kirjanikud või muud kultuuritegelased, kes maadlevad rõhutatult stereotüüpsete „loome­inimeste” kompleksidega („Hääl”, „Hullumaja”).

 

Mäng mängu pärast ehk raamjutustuse peibutav hurm

 

Temaatilise raamistatuse aspekt võimaldab kaasata ülevaatesse teosed, mis mõnel muul puhul ehk n-ö joone alla jääksid, nimelt Neeme Kuninga „Ooperinovellid” ning Tiina Pai „Kõnelused teise tiigriga”. Mõlemad autorid kasutavad – mõistagi erineval moel – vana ja väärikat, aga tänapäeval igal juhul riskantset raamjutustuse võtet. Eksootilise põnevuse tekitamise asemel võib see võte aga mõjuda hoopis naiivselt ja veidi tobedaltki. Kuningas toob meieni „kabineti koristamise” käigus päevavalgele tulnud „paberikimbu” (lk 10) ja ehkki tagakaanel „vihjatakse”, et tegelikult võis ta need paberid kirjutada ka ise, osutab võtte rõhutatult naiivne kasutus ka raamatu sisu naiivsusele. Leiame siit näiteks ohtralt kujundeid teatri(maja) kohta, millest ükski ei mõju ülemäära originaalselt – ikka (ooperi)teater kui sipelgapesa, teater kui pühamu (lava kui altar), labürint jne… Ja kuigi raamatu algusesse (tänusõnade-jaotusse) on paigutatud kaunis ohjeldamatu – ja esmapilgul ilmselt ligitõmbav – nimekiri sõpradest ja toetajatest, kes autorit olla kirjutamisel julgustanud ja abistanud, võib lugeja raamatus siiski üsna kiiresti pettuda. Arvata võib, et „Ooperinovellid” meie kirjanduskaanonis oma kohta ei leia.

Tiina Pai teos on terviklikum ja ka üsna kenasti kirja pandud. Kui n-ö raami osa välja arvata, võiksid tekstid kvalifitseeruda näiteks lastejuttudeks. Küllap on autorit inspireerinud kuulus kirjaoskaja kaslane E. T.A. Hoffmanni loomingust, sest tema kirjanikust peategelane leiab naabri korterist tiigri nimega Menelaos, kes jutustajale nädala jooksul erinevaid lugusid pajatab. Mingi­sugune (näiteks nunnu) huumoripotentsiaal siin kindlasti on – räägib ju tiiger kohati isiku­pärases (paiguti kantseliitlikus) keeles, ka on tema reaktsioonid ja maneerid kummalised jne, kuid minu silmis jäävad autori taotlused siiski liiga läbinähtavaks. „Kõneluste” võrdlus „Ooperinovellidega” on mõnes mõttes ometi ebaõiglane, sest tegelikult on juhus, et kaks sarnast võtet kasutavat teost ühel aastal ilmusid. Ja küllap on neidki, kellele säärane mäng kuidagi värskendav võib tunduda, minule aga jäi mõlemast raamatust haruldaselt nõutu tunne.

Selles (ja mitmeski muus) mõttes on eelnevatest veidi erinev juhtum Toomas Raudami „Kaarli pildiraamat”, ehkki mäng on mitte lihtsalt kohal, vaid lausa esil siingi. Võib küsida, kas see on üldse jutukogu – nagu raamat on liigitatud näiteks ESTER-i kataloogis –, aga võib ka kohe vastu küsida, et mis ta siis veel olla saab (kui just mitte natuke väheütlev „pikem proosa”). Üks võimalus on vaadata, kas siinsed jutud (või peatükid?) ka n-ö omil jalul seisavad. Aga seda, et ju vist seisavad, näitab küllap juba tõik, et „Kaarli pildiraamatu” tekste on ilmunud nii „Loomingus” (nr 5) kui ka „Vikerkaares” (nr 3). Teisalt on lugudel justkui ühine peategelane – „küürakas kääbus Kaarel”, kuigi pole kindel, kas see on alati sama tegelane (võib-olla on neid tegelasi lõpuks ikkagi hoopis kaks?). Veelgi olulisemana näeme stilistilist-keelelist ühtsust, läbivat modernistlikku mängu (komponentideks sõnalised kehtestamised ja tühistamised, paiguti teatav teadvusevoolulisus, loogika segipaisatus jne). Igal juhul paistab, et paremini alluks raamat analüüsile n-ö pikema proosana ja selleks pole siin õige koht. Lisan siiski: kuigi Raudami teost pole kerge lugeda, võib see vabalt olla siinses ülevaates käsitletutest üks omanäolisemaid ja pole välistatud, et ka tugevamaid raamatuid.

 

Autobiograafia ja kirjandussfäär

 

Omaeluloolisust kohtab kirjanduses tihti, seda esineb ootuspäraselt ka meie lühiproosakogudes. Sageli pole see otsejoones tuvastatav ega liiga olulinegi, mõnel üksikul puhul aga on – vähemasti pealtnäha – mõlemat. Nii on Kärt Hellerma oma novellikogu „Üks päev minu ema elust” palad alapealkirjas määratletud „autobiograafiliste lugudena”. See raamat mulle ennast päris kohe ei „avanud”. Näis, et siin ei ole justkui midagi eriti uut, ikka ju sugulased jagelevad pärandi pärast (nagu jutus „Muruniitja”), eks me kõik lapsena „armastasime väga lugeda” ja saime „raamatute abil reaalsusest põgeneda” (nagu jutu „Pilveratsanik” kangelanna) jne. Neile järgnevad lapsepõlveseikade kirjeldused, olemata kuigi pretensioonikad, haarasid aga tähelepanu juba küll. Mõni lugu on pigem pildike või muljetus (mitte just novell), aga see ei sega. Autor on tõdenud: „Hakkasin seda lugu puudest kirjutama hea mitu aastat tagasi. Siis jäi see pooleli. [—] sest ma polnud kindel, et minu tihe suhtlus puudega kellelegi erilist huvi pakuks.” („Puud”, lk 79.) Lugejana pean sellega nõustuma, aga siiski leidus just siin üks puu, mis tuli tuttav ette, kui sai abiks võetud ümbritsevad verstapostid. Nagu ka „Läänemere teel asuv punane koolimaja” loos „Igavene linn” (mille lõpp on raamatu kontekstis haruldaselt naljakas ja täiesti ootamatu), mis haakus mu enda lapsepõlve tähistega. On paljuski juhuslik, kellele mis, millal ja miks mõjub – kirjandus on ju alati lisaks kõigele muule ka vägagi isiklik asi. Nõnda sain spontaanse biblioteraapia raames soovitada sõbrale sedasama „Muruniitjat”, mis mind ennast esiti ülemäära ei kõnetanudki, aga kuna sõber maadles oma elus parajasti samasuguste muredega, osutus lugu ise ja soovitus samuti asjakohaseks. Lõpuks ongi siin raamatus kõike: on toredaid, huvitavaid, naljakaid, kurbi jne lugusid ning ka neist, mis on justkui pildid, aimub, et just aines ise tingis vormilise tulemuse, nõnda näivad ka sellekohased valikud loomulikud ja loogilised.

Kirjarahva n-ö päriskodu pole aga ainult isiklikus eluloos (ega üksnes oma keeles), vaid tihti ka kirjanduselulises sfääris. Nõnda näeme, nagu ikka, omajagu ka selliseid novelliraamatuid, mille lugudes meie nn pärismaailm peegeldub kirjandusväljal toimuva kaudu. Kohaliku lühiproosamaastiku raskekahurväelase (või isegi „lipulaeva”^[2]) Urmas Vadi raamatu „Hing maanteeserval” jutustajad ja peategelased on tihti lausa autorinäolised – on (näite)kirjanikud ja kannavad siin-seal Urmase või Urmas Vadi nimegi – ning ka kõrvaltegelaste hulgas on ohtrasti neid, kelle nimed kirjandusilma asukate omadega kattuvad. Sellest hoolimata pole põhjust Vadi raamatut tervikuna autobiograafi­liseks ega kõiki lugusid isegi realistlikeks pidada. Hõbeniidikesena jutte siduvad kirjanduselu ilmingud on tihti aga lausa fookuses – satutakse kirjanike liidu üldkogule („Parim ekspert”) või pööraselt naljakatesse seiklustesse Rootsi loome­majas („Casablanca”), aga kohal on ka loomeinimesi kimbutavad mured ja pained – Vadi lahkab hirmu keskpärasuse ees („Küla”), ärevust enda pärandi tulevikule mõtlemisel („Mälestustuba”), muret auhindade pärast („Tänukõne”) jne. Kõik lood, ka need üksikud raamatu algusest, kus tegevus ei toimugi kirjandusväljal, on esitatud vadiliku huumoriga, mis on selle teose puhul küll peaaegu esmaoluline.^[3]

 

Ümberpööratud šovinism jm sooküsimused

 

Paljugi Vadi kohta öeldust kehtib ka meie novellikirjanduse teise raskekaallase (s.t samuti lipulaeva) Maarja Kangro kogu „Õismäe ajamasin” puhul. Ka siit leiab huumorit, kusjuures teravamat ja mürgisemat kui näiteks Vadil, aga samamoodi on tähtis tegevuste kas ruumiline või kontekstuaalne asetamine kuhugi kirjanduselu-väljale, kirjandus ja seda ümbritsev (tõlkimise ja kirjastamise küsimused, väljamõeldise ja tegeliku suhe jne) on oluline teema. „Õismäe ­ajamasina” lugude jutustajad kipuvad olema omavahel üsna sarnased: (õeluseni) enesekindlad ja intellektuaalselt võimekad naisliteraadid. Intellektuaalsust markeeritakse sisemonoloogides jm näiteks tsiteerimise ja osutamise abil – isegi selle määrani, et sellele võttele võiks raamatut lugedes üles ehitada üsna tõhusa joomismängu: „Kuidas ütles Pavel Kortšagin: elada tuleb nii, et ..” (lk 19), „Kuidas see Bohr ütleski?” (lk 74), „kas mitte nietzsche ei öelnud, et ..” (lk 120), „Kuidas see Larkin ütleski ..” (lk 185) jne, jne. Nagu Vadil, nii väisatakse siingi loomemaja („Läti lipp”) ja kirutakse naaberrahvaidki: „Soomlased, raiped, itsitasid, et eesti kirjandus on ikka alles eesti kirjandus, mitte kirjandus” („­Polüglott”, lk 31), lisaks juuakse Kirjanike Majas (tõsi, eks ka mujal) Pinot Noiri („Sõjareporter”), aga see, mis seal loomemajades ja Kirjanike Majas toimub, on kummalgi autoril muidugi erinev.

Ometi asub Kangro tekstide põhiline raskuskese nähtavasti siiski mujal, nimelt mingisugusel ümberpööratud šovinismil (ma ei võrdsustaks seda niisiis täiel määral feministliku lähenemisega, ehkki neil on selgesti ka ühisosi), ja see on igal juhul värskendav. Sest raske on ette kujutada, et mõni mees­kirjanik 2021. aastal oleks saanud mõnd oma naistegelast nii radikaalselt – transgressioonini välja – objektistada kui Kangro naistegelased mehi.^[4] Need naised on kütid, keda meesobjektid võivad ka tõrjuda või ignoreerida, millele järgneb sümpaatselt frustreeritud reaktsioon, aga igal juhul ei ole Kangro naised passiivsed. Seejuures ei kujuta autor oma tegelasi tihti üldse meeldivatena, nii et siit näib paistvat lausa pisut sadistlikku konstrueerimise lusti. Ma ei ole näiteks lõpuni kindel, kas ma annaksin langevarju^[5] loo „Polüglott” tegelasele Angelole või jutustajale. Üldse ei ole. Angelo on küll möku, nagu Kangro mehed tihti, aga ka peategelane ei käitu temaga kaugeltki väärikalt.

Mökud mehed ja neist igas mõttes üle olevad naistegelased torkavad silma ka Kätlin Kaldmaa novellikogus „Hundi taltsutamine”, ehkki sealsed jutud nii transgressiivsed ei ole. Naistegelaste rõhutatud enesekindlus tähendab siin pigem austajate loetlemist („Suvaline jaur…”) või kirjeldatakse lausa „kosilaste” hordidele olümpiamängude korraldamist, et tuvastada, kes neist peategelast väärib („Verekuu”). Kõigepealt praagitakse välja abielumehed ja need, kes on püsisuhtes, seejärel alaealised, kõige lõpuks aga „who wouldn’t go down on a woman” (lk 124). Kui 180 meest on välja praagitud, algavad ülejäänud 67 „vahva kreeklase” jaoks olümpiamängud. Lugedes oli lustlik ette kujutada üsna arvestatavat inimhulka (isegi mitte ainult mehi), kellele selline sooline vaatenurk kirjanduses võiks kohutavalt närvidele käia. Ja just viimane aspekt toob Kaldmaa minu meelest ka Kangrole lähemale (või vaadakem, missugune on Kaldmaa ainsa meeskangelase saatus jutus „See tunne, kui sa seal seisad”).

„Hundi taltsutamises” on ka (allegoorilisi) muinasjutte ja muid „maagilise” elemendiga lugusid, võimalik, et natuke autobiograafilisi motiive, üks loodus­lugugi. Mõnedes tekstides (näiteks „Õed” ja „Punane kleit”) häirib mind rõhutatud keeleline nunnusus, kust aimub ehk liiga läbinähtavalt taotlus rääkida n-ö keerulistest teemadest „lasteraamatukeeles”, et kutsuda esile teatavat kognitiivset dissonantsi. Aga mõistagi on siinkohal tegemist ka maitseasjaga.

Tiina Laanemi „Öiste häälte” liigitamine rangelt sooküsimuste alla on muidugi pisut piirav, kuivõrd tegemist on igati korraliku novellikoguga, mille jutud räägivad kõik erinevatest asjadest, aga vaieldamatult on ka sooküsimused siin olulised. Need avalduvad näiteks (aga mitte ainult) naisautori „mängus” meesjutustajate ning -peategelaste vaatepunktidega ning soolistatud klišeedega. Seesugune üle-võlli-klišeemäng oma grotesksetes võrdlustes (näiteks loos „Üle ääre”) võib pakkuda ka teatavat huumorit. Mitte kõik Laanemi jutud pole realistlikud, siingi näeb „maagilise sfääri” lahendusi (näiteks nimilugu „Öised hääled” või päevakajalist vaktsiinimaailma maagiat avav „Hommik”). Võimalik, et mõjuvaim lugu on aga hoopis lapspeategelasega „Kuldkala”, mille nukrus pole ülemäära dramatiseeritud, vaid avaneb küllap just tänu oma (päriselu­tasandi) tavalisusele, seejuures vaikselt ja kindlalt.

 

Puuduoleku poeesia

 

Kuidas ma ülevaadet ka liigitada ei püüdnud, iga kord jõudsin Mait Vaigu „Simulatsiooni” juures tõdemusele, et sellest tuleb teha omaette kategooria. Temaatiliselt „Simulatsiooni” väga kergesti liigitada ei saa ja selleks pole muidugi ka tarvidust. Esmane tõukejõud kipub siinsetes lugudes olema mingi­sugune düsfunktsioon, mingi kimbatus või puuduolek. Iseenesest ei ole selles ju midagi ülemäära uut. Küllap teeb novellikogu ja tema tekstid eriliseks pigem Vaigu stiil. Ühelt poolt on tema tegelased veenvalt psühhologiseeritud, justkui möödaminnes, igal juhul mitte punnitatult, ja samas koorub ikka välja mingi etteaimamatu kiiks või veidrus. Peategelased kipuvad olema mehed, enamasti ka keskealised, aga (näiteks) sotsiaalmajanduslikult taustalt on nad siiski piisavalt erinevad. On mõni väikekodanlane („See raske, raske aasta”), on „tööinimene” („Tööpäeva lõpp”), mõni, kes kuulub „omasuguste” hulka (klassivahega tegelevas loos „Kutse”), mõni loomeinimene („Pianist”) jne. Kas on tegemist keskea- või lausa (veelgi) suurema identiteedikriisiga, klassikuuluvusest tingitud alaväärsuskompleksiga, lapsepõlvest pärineva (hülgamis)traumaga või ka lihtsalt näljaga alkoholi järele, igal juhul on lugudes alati teravalt tunda ­teatav paine. Vaik ei tegele liialt selgitamisega, paine võib sugeneda mõjuvalt ka mõnest fragmentaarsest lausest või rääkimata loost.

Kui Maarja Kangro flirtis ulmežanriga pigem põgusalt ja kerges toonis („Wozzeck 2”, „Euroopa päev ehk Verine neljapäev”, mõneti ka „Õismäe aja­masin”), siis Vaigu loos „Jäätisekohviku ees” näib žanrivalik olevat essentsiaalsem. Mainitakse küll kunagist „robotimässu” (lk 125) ja sedastatakse, et tegemist on ühiskonnaga, kus raamatuid juurde ei trükita ja „ka raamatukogud tavamõistes puudusid” (lk 130), aga samas ei minda düstoopia kirjeldamisega üle piiri, novell ei mõju ebausutavalt, nihked on piisavalt väikesed. Loo alg­impulss on silmanähtavalt tänapäevane, peitudes ehk praeguses koroona- ja ilmselt ka laiemas inimliku teineteisemõistmise kriisis. Ometi paistab, et seda lugu poleks saanud kirjutada teisiti kui ulmežanris. Hea ulme peakski rääkima muu hulgas nii ajatutest küsimusest kui ka praeguse hetke muredest – mille siinsel puhul võib parema puudumisel kokku võtta näiteks sõnaga „väsimus”. See on meile kõigile tuttav.

 

Ulmejutu mitmekesine pale

 

Nagu tavaks saanud, teen ulmele eraldi alapeatüki – ka nn ulmemehed ise eelistavad end näha ülejäänud kirjandusest põhimõtteliselt eraldi (süüdistades abstraktset „peavoolu” liigagi tihti oma žanri diskrimineerimises). Kui koostada aasta lühiproosa nimekirju Eesti raamatukogude elektronkataloogi ESTER põhjal, siis selgub, et vahet tehakse ka seal (kuigi võib olla, et vahetegemine algab ikkagi asjast endast ja ISBN-i taotlemisel kirjastuste seatud fookustest). Nii ei tule ulmejutukogumikud välja ei märksõnadega „jutud” (= „novellid”) ega „jutustused”. Ulmežanri lühiproosa käib eraldi „ulmejuttude” alla ja häda sellele, kes teoseid sealt otsida ei mõista.

Mõnes mõttes võib kõige kõnekam 2021. aasta ulmejutt pärineda hoopis perioodikast, pean silmas Indrek Hargla jutustust „Mõrv Ulmeühingu aasta­koosolekul”, mis ilmus „Loomingu” juuninumbris. Autor käsitleb humoorikalt ulmesfääri juba mainitud kompleksi „päris kirjanduse” suhtes ja manab meie silme ette ühiskonna, kus Ulmeühing on seljatanud kirjanike liidu (ja selle Tartu sektsiooni) nii rahaliste võimaluste kui ka prestiiži poolest. Hargla huumor ei tundu seejuures üldse kibe, vaid meeldivalt lennukas, sümpaatnegi, lisaks tõmmatakse oskuslikult mängu ka teisi klišeesid: „„Ma olen ju ise ka Tartus sündinud ja kasvanud ja mul oli isegi üks peika kunagi ulmekirjanik,” ütles Maija Kotkas-Lõhmus ja naeratas malbelt. [—] „Ma ei ole kunagi tahtnud, et me [kirjanike liit] oleksime teiega vaenujalal või nii,” ütles siis Maija ägedalt. „Aga te ju teate, et meil naisterahva hääl ei maksa, mitte nagu teil. Ulmeühingus on kõik võrdsed, kõik sugupooled ja sättumused ..”” (Lk 732.) Tegemist on ka suurepärase paroodiaga, kuigi see tasand ei puuduta eriti ulmesfääri, vaid rohkem krimikirjanduse teatavaid klišeesid, mis eriti ilmekalt joonistuvad Harglal välja dialoogides. Otsekõne on siin just nii sümpaatselt jäik, nagu leiame tihti tõlkekrimkadest, à la: „„Mon dieu!” sosistas ta ja jõi konjaki ühe lonksuga ära. „Mida see kõik peab tähendama?”” (Lk 736.)

Ilmus õige mitu ulmejuttude kogumikku (sh päris häid). Väärika, kuigi eesti keeles vähe avaldatud ulmekirjaniku Helju Rebase kogumik „Õige valik” sisaldab valdavalt lühikesi tekste (lisaks üks lühiromaaniks nimetatu), mis kannavad enamasti küllalt lihtsat moraali: liiga ilusad naised ei taha enam sünnitada, sest ilu alalhoidmine võtab kogu nende tähelepanu, ja nõnda sureb ühiskond välja („Ilu kohutav jõud”); liiga rikkad mehed tegelevad ainult varanduse suurendamisega ning sellest rikkusest pole lõpuks mingit (hedonistlikku) kasu („Minu pea”); inimlikul ebatäiuslikkusel on eelis ühetaolisuse ees („Kõik puud ei ole ühesugused”) jne. Lisaks satub Rebase ulmejuttudesse ikka ka huumorit, pigem lihtsat, aga ometi kuidagi armsat. Huumor võib olla moralistliku lahenduse teenistuses ja moodustada puändi (näiteks jutus „Mis saab pärast”) või tuleneda loo mõne ulmelise komponendi kokkupuutest millegi ajatu/tänapäevase/üldinimlikuga („Ootamatu edu”, „Ajakirja „Emantsipeeritud naine” intervjuu Immanuel Kantiga” jt). Kokkuvõttes on tegemist sümpaatselt pretensioonitu (ja sellisena küllap ka julge) meelelahutusliku lugemisega, mis ei nõua lugejalt ülemäära suurt n-ö omapanust.

Maniakkide Tänava kogumik „Teekond Ridamuseni” on üsna teisest puust, peaasjalikult oma haruldase mitmekesisuse tõttu. Ühe loo tunnused ei võimalda aimata järgmist ega ülejärgmist, käiku on lastud müriaad erinevaid (ulme)kirjanduse alažanreid ja võtteid. Nõnda leidub siin näiteks lugu, kus kohtuvad metsavennad ja kummitused („Pika musta mantliga mees”), teises jutus ulatavad käe aurupunk, DNA-muundurid ja vampiirid („Ajudega töötajad”), aga muidugi leiame ka avakosmost, postapokalüptilisi maastikke jms. Lisaks žanriomastele teemadele ja lahendustele sisaldab iga tekst midagi veel: (mitte üldse väga lihtsat) inimpsühholoogiat, hirmu või süngust, sõltuvust vms, kõik see kokku on veenev nii sisuliselt kui ka poeetiliselt. Teoses on läbivalt kasutatud Eesti konteksti, tegelastel on eesti nimed jne. See pole meie ulmekirjanduses üldse väga tavaline, kuuldavasti peavad paljud nn ulmikud seda lausa „maavillasuse” ilminguks. Jüri Kallase järelsõnast selgub, et Maniakkide Tänava puhul avaldub siin teadlik ja programmiline lähenemine. Ehkki nalja saab raamatus vähevõitu, kerkib selles (ja mõnes muuski) plaanis eriti esile teose nimilugu „Teekond Ridamuseni”, mis ammutab huumorit keelest ja inimlikest reaktsioonidest.

Teise Maarjamaa ulmeilma põlisasuka Veiko Belialsi teoses „Surnud mehe käsi” torkavad esmalt silma detailsed sissejuhatused iga jutu ees (seesuguseid kohtab tihti näiteks ameerika ulmes), mis vastavad küsimustele, kas tegemist on varem ilmunud tekstiga, ja kui, siis kus, ning mitte vähem tähtsana – miks. Ühelt poolt on siin vähemasti osaliselt (teadlikult) käest antud võimalus lasta lool lõpuni iseenda eest kõnelda, aga arvestades asjaolusid (nimelised ­kummardused mõjutajatele, lugude tellijatele jne) ei pea ma seda võtet halvaks. Mõnevõrra kehvem on aga sissejuhatustest paiguti leitav ülim enesekindlus, kuni selleni välja, et autor kipub iseenda teksti mitte lihtsalt arvustama, vaid koguni kilbile tõstma. Nõnda tituleerib autor jutu „Häilitud puu” erandlikuks mitte ainult iseenda loomingus, vaid „vist ka eesti ulmes laiemalt” (lk 237), lisades sedagi, et esmapilgul „hüplik, jõuab lugu siiski loogilise lõpuni ja omandab sügavama tervikliku tähenduse, kui esmapilgul killustunud fragmentidest aimub” (lk 238). Kuigi ma ei arva, et autorid peaksid oma loomingu suhtes tingimata väga tagasihoidlikuks jääma, mõjuvad sedalaadi enesekindluspursked siiski lõpuks omajagu haledalt.

Raamatu ülesehituses on minu meelest tehtud vähemalt üks suur strateegiline viga, sest kõige rängemaid klišeesid pilgeni täis nimilugu „Surnud mehe käsi” on paigutatud teose algusesse. Jäigad, äärmiselt ebaveenvad dialoogid (paratamatult näib, et täpselt selliseid dialooge, mida Hargla oma novellis parodeeris, loob Belials täiesti tõsiselt – või kui see ongi samuti paroodia, siis pole see õnnestunud, sest teksti teised komponendid räägivad sellele vastu) ja žanriülesed klišeed, milliseid võime leida nii vesternites, detektiivkirjanduses kui ka näiteks lastefilmides. Stereotüüpne hard boiled meestegelane (kellel on mõistagi oma süngem pool jne), sama tüüpilised kõrvaltegelased ja nende stereotüüpsed omavahelised suhted jne. Loo lahendus pole üldse kehv, aga sügava klišeemülka tõttu oleks tavapärasel juhul jäänud nii see lugu kui ka terve raamat lõpuni lugemata. Seevastu lugu „Raske piisk pilvest” oli täiesti põnev ja leidlik ja näitas sedagi, et ka Belials oskab dialooge usutavalt kirja panna küll, kui ta ainult tahab. Lisaks sellele sisaldab lugu (robotite) eetilisi dilemmasid ja müsteeriumi järkjärgulise lahendamise sümpaatset võtet. Raamatu ülejäänud tekstid paigutaksin aga kuhugi nende kahe äärmuse vahele. Ei saa muidugi välistada, et Maniakkide Tänava ja Helju Rebase teosed kõnetavadki paremini ulmekauget lugejat (kes ma ju selgesti olen) ja jääb ainult loota, et Belials kõnetab mingil põhjusel žanriulme entusiaste.

 

Kord „Vikerkaar” all ja „Looming” peal, siis jälle…

 

Kuigi meie lühiproosasaak oli issanda aastal 2021 ka raamatute kujul (taas kord) muljet avaldav, on uudisjutu n-ö päriskodu ju endiselt ja võib-olla ka esmaselt kultuuriajakirjanduses – peamiselt „Loomingus”, „Vikerkaares” ja „Värskes Rõhus”.^[6]

Väljaandeti üldistamine on teadagi tänamatu töö, esiteks seepärast, et siin on liiga suur võimalus eksida (sest alati on erandeid), teiseks aga on raske ka midagi väga uut öelda. Autoreist rääkides nõustun paljuski Made Luigaga, kes 2019. aasta lühiproosast kõneldes üldistab: „Ajakirjast „Looming” leiab enim klassikute või peaaegu klassikute tekste”, seevastu „„Vikerkaares” annavad tooni keskvälja autorid: praegu populaarsed ja paljukirjutavad ..”^[7] Teisalt ei ole põhjust vastu vaielda ka Johanna Rossile, kes 2020. aasta lühiproosa ülevaates nendib: „See ei ole aga raudne reegel, autoreid siiski ka jagatakse ja vahetatakse.”^[8] Samas ma ei arva (ja seda ei väida ka eelkõnelejad), et „Vikerkaare” autorid oleksid valitud populaarsuse järgi ja „Loomingu” autorid selle põhjal, kes on kõige väärikam(as eas). Pigem on autorite teataval jagunemisel n-ö ajaloolised põhjused. Liiati on Kajar Pruul üks meie väheseid toimetaja-superstaare, kes kogub küllap kõigepealt enda isiku ja seejärel ka „Vikerkaare” ümber „oma autoreid” (kelle nimepidi nimetamine oleks siinkohal üleliigne, tegemist on täiesti silmapaistva fenomeniga). On ka kirjutajaid, kes kumbagi väljaannet ei diskrimineeri,^[9] muu hulgas võivad sellel olla ka olmelised või pragmaatilised põhjused – autoril, kellel on ilmumas lühiproosakogu (nagu juhtus 2021. aastal näiteks Toomas Raudamiga), ongi mõistlik saata erinevaid jutte mõlemasse välja­andesse. Läinud aastal oli selliseid näiteid siiski vähe.^[10]

„Vikerkaare” valik on tõepoolest ühtlasem kui „Loomingus”, aga samas võib vähemasti 2021. aasta lühiproosa põhjal öelda, et üllatusi tuli „Loomingust” rohkem. Ja sel on muidugi mitmeid põhjusi – vähetähtis pole ka tõik, et viimases ilmub üldse rohkem ilukirjandust. „Loomingu” proosarubriigis astus üles näiteks autoreid, kes esmajoones ei ole tegevad just ilukirjanduse sfääris. Kõrgelt hindaksin sotsioloog Mikko Lagerspetzi novelli „Pascali jumala­tõestus” (nr 11), milles loodud pinge, lõpplahendus ja ka huumor saavutasid silmapaistvalt kauni sümbioosi. Võrratult sugestiivne (ja naljakas) oli stsenaristi (ehk ikkagi kirjutava inimese) Livia Ulmani lugu „Kirjaproovid ühistu esimehele” (nr 2). Samasuguseid näiteid on muidugi veel. Tõsi, üllatuslikkuse aspekt on kahesuunaline, sest ka kehvemaid tekste sattus „Loomingusse” rohkem, aga võimalik, et see on vähemalt osaliselt toimetuse teadlik valik: ei eeldata, et iga ilmuv tekst peab olema oma loometöö tipul küütleva autori veatuks poleeritud geniaalsusesähvatus. „Vikerkaare” ühtlasem tase tähendab paratamatult ka pisut suuremat etteaimatavust, ometi polnud sealgi ilmunud tekstid kõik üheväärselt suurepärased. Suurim üllataja oli sedakorda Matt Barker, aga üllatus tulenes vist pigem vahepeal kadunud autori taas pinnale kerkimisest. Eriti tugevad (ja omavahel ka piisavalt erinevad) olid jutud „Harrastajad” ja „Lesk” (nr 6). Teiste autorite seas torkas eriliselt silma ka Paula Nerve lugu „Maru­rahulikult” (nr 9), mis mängib oskuslikult lugeja ootustega, ammutades lõpuks oma sugestiivsuse hoopis ootamatust allikast. Lummavad olid ka Ave Taaveti järjekordsed katkendid teosest „Pildikesi insener Seene eluteelt” (nr 1–2), samas kui tema „Graniitkillustik” „Loomingus” (nr 12) osutus pigem millekski sel­liseks, mida autorilt juba oodata oskame. Maarja Kangro juba mainitud „Sõjareporter” (sõjateemalises „Vikerkaares” nr 7–8) on igal juhul meisterlik ja õieti on sellised teemanumbritest tulenevad seosed „Vikerkaare” puhul pea alati sümpaatsed. Rohkem üllatas seekord „Loomingu” vähemalt praktikas loomateemaliseks osutunud detsembrinumber, kus kassidest ja koertest (otsesemalt või kaudsemalt) kõnelevad väga sümpaatselt täiesti erinevad autorid Ave Taavet, Mario Pulver, Holger Kaints, Vahur Aabrams ja Ülle Toming. Tervikuna hindaksin selle vist ka „Loomingu” läinud aasta tugevaimaks numbriks n-ö proosa arvestuses.

„Värskes Rõhus” torkas silma, et noorte inimeste puhul mõistetav keskendumine tunnetele ja enese siseilmale^[11] on seekord asendunud valdavalt hoopis unenägude ja unenäolisusega. Küllap on siin mängus toimetajate käsi (nagu igas väljaandes), nooruslikke siseilmapeegeldusi püütakse ilmselt kvantitatiivselt veidi ohjeldada. Unenäolisus aga on vägagi libe tee. Oma elus olen püüdnud lähtuda juhtmõttest „mitte kedagi ei huvita kellegi teise unenäod”, mida pean absoluutselt õigeks – ka sõpradele oma kummalistest või muidu justkui tähelepanuväärsetest unenägudest rääkides olen seadnud endale limiidiks kaks lauset. Kui unenäolised lood (osaliselt) kõrvale jätta, siis avanevad „Värske Rõhu” läinud aasta parimad tekstid: Liina Vakröömi ootamatu ainesega (samas üllatavalt normaalne, kui nii võib öelda) ja kaunilt kirja pandud lugu „Lubadus” (detsember) ja Gregor Kulla „Hea luuletus” (aprill). Lisaksin siia ka Kulla „­päeviku” (juuni), milles esineb küll ka unenägude edastamist, aga on palju muudki. Kusjuures paistab, et Kulla näol on üldse tegemist autoriga, kelle tekstides on alati tunda nii ilukirjanduslik kui ka isiklik aspekt, kirjutagu ta parasjagu mis žanris tahes – ka arvustuses, artiklis jms. Päevikurubriik on „Värskes Rõhus” üldse tänuväärne ja tihti juhtub, et päevik osutub numbri parimaks tekstiks, siinkohal tõstaksin veel esile Riste Lehari (oktoober) ja Isabel Jezierska (august) päevikuid.

 

Viimased õiendused

 

Ülevaatesse ei mahtunud kaugeltki kõik autorid, kes oleksid seda väärinud. Andrus Kivirähki „Mälestused” sisaldab pisikesi nunnusid sõnavõtte (lasteaias, pargis, muuseumis, pööningul jm leiduvate) asjade perspektiivist – aga üllatuslikult saab seda teost raamatukogudest kätte täiesti ilma järjekorrata ja see ütleb tegelikult päris palju. Hoolimata Apollo (ja „Postimehe”) „rahvahääletusel” saadud 2021. aasta parima ilukirjandusteose tiitlist ei paista lugejad Kivirähki seda raamatut nii kõrgelt hindavat kui tema varasemaid. Võib (paraku) kahtlustada, et hääletati lihtsalt tuntud nime poolt. Ja noh, eks Mart Juur tegi „Tantsus pika tüdrukuga” ikka ka head nalja, Ave Taaveti toredad pildid veel lisaks. Merca kogu „Ollipanõhõpõpääle” mõistmiseks ja mõtestamiseks pole mu setu keele oskus kaugeltki piisav (aga Toomas Kuusingu pildid on eriti ilusad). Mehis Heinsaare „Võlurite juures” sisaldab aga põhiliselt tema jutukogudes varem ilmunud ja sellisena juba varem (au)hinnatud lugusid. Kogumik „Täheaeg. Juhtumised Pahura Jumala baaris” (kus oli muide täiesti tugevaid novelle!) jäi ülevaatest (kahetsusväärselt) välja seetõttu, et ulmekirjandus sai niigi tavatult palju ruumi. Jne. Jne.

Lõpuks ei tea ma muidugi sedagi, kas lühiproosabuum on vaibunud või mitte (või kas see üleüldse oligi tegelik või ainult näiline). Võib küll loota, et tegu on millegi seesugusega, mis sarnaneb kirjandusvälises maailmas laiutava kinnisvarabuumiga – ka siis, kui hinnatõus mingil hetkel peatub, ei ole eriti näha, et hinnad taas langema hakkaksid… Vahest siis püsib lühiproosaski saavutatud (kõrge) tase. Ja mida rohkemat õieti saakski nõuda.

 

^[1] V. Kiisler, Nagu meeste ahistamisest vähe oleks. Ta tahab inimest süüa. „Sirp” 21. I 2022.

^[2] Johanna Ross kirjutas eelmise kümnendi lühiproosast kõneldes „Vikerkaare” „teistkümnendate” teemanumbris: „Perioodi lipulaevadena käiksin välja Maarja Kangro ja Urmas Vadi, parimas loomeeas kirjanikud, kes mõlemad on tegevad ka paljudes teistes žanrides.” (J. Ross, Novell: Kirjanik on naljakas olla. „Vikerkaar” 2020, nr 10–11, lk 106.) Ei paista aga kuidagi, et olukord oleks kümnendivahetusega muutunud.

^[3] Tõsi küll, on arvustajaid, kes on „Hinge maanteeserval” huumori kõrval (mille kohalolu ei eita muidugi keegi) hoopis tõsisemaks ja tumedamaks hinnanud kui mina (vt: E-J. Liiv, Läbi nalja tõdede poole. „Müürileht” 2021, nr 113, lk 36), ja ehkki ma usun, et saan selle põhjustest aru, seostub Vadi mulle ka selle kogu kontekstis endiselt esmajärjekorras huumoriga.

^[4] Sellist objektistamist on muidugi ka meeskirjanikel naiste suhtes, aga meesvaatepunkti puhul on siin raskem midagi uut või värsket kirjutada. Näiteks kogumikus „Armastus pärast ja teisi lugusid” tegeleb sellega Paul Vasing (novellis „Halastusseks”) ning ka „Loomingu” veergudelt leiab mõned säärased juhtumid (Tarmo Tederi „Alasti naine” või Priit Uringu „Pööripäevad”, mõlemad veebruarinumbris), aga väga tõsiselt võetavaid sellekohaseid näiteid – erinevalt Kangro novellidest – vähemalt 2021. aasta lühiproosast ei paista.

^[5] Langevarju-mängu reeglid on kirjeldatud sessamas loos: „Oled lennukis, mille mootor hakkab streikima, allakukkumine on minutite küsimus. Reisijad hüppavad üksteise järel lange­varjudega alla, aga selgub, et langevarje pole piisavalt. Sinu kätte satub neist kaks viimast. Ühe paned muidugi endale selga, aga teise, viimase, pead andma ühele kahest reisijast. Kas Tom või Frank? Marko või Kristof?” (Lk 55.)

^[6] Lühiproosat ilmub küll ka „Müürilehes”, aga kaugeltki mitte iga kuu, veel harvemini leiame seda „Eesti Ekspressist” ja „Edasist”, nii et „Looming – Vikerkaar – Värske Rõhk” kolm­ainsus on endiselt kõige aluseks. Võib-olla (isegi loodetavasti!) mitte väga kauges tulevikus on valik suurem.

^[7] M. Luiga, Märkmeid 2019. aasta lühiproosast. „Looming” 2020, nr 3, lk 426.

^[8] J. Ross, 2020. aasta lühiproosa: kriis elus, buum kirjanduses. „Looming” 2021, nr 3, lk 410.

^[9] Või võib mõnel juhul ka teistpidi öelda? Autoreid, keda kumbki väljaanne ei diskrimineeri? Jätan selle retoorilise küsimuse õhku, teadmata mõistagi kindlat vastust.

^[10] Lisaks Raudamile saab mõnevõrra tinglikult veel nimetada Carolina Pihelgat, kelle romaani katkendid ilmusid nii „Vikerkaares” (nr 4–5) kui ka „Loomingus” (nr 10); Ave Taavetit (katkend „Vikerkaares” nr 1–2 ja novell „Loomingus” nr 12); Riste Leharit (novell „Vikerkaares” nr 2 ja (ilukirjanduslik) päevik oktoobrikuu „Värskes Rõhus” ).

^[11] Vt: M. Luiga, Märkmeid 2019. aasta lühiproosast. „Looming” 2020, nr 3, lk 424.