luule

Lauri Sommer

 

Karulakaelas

 

Karjapoisid tõid vankriga kive

ja poetasid nad ykshaaval suudmesse.

Kee ymber saleda järvekaela,

kust Karulasse või Jämejalga minekul

yle lõigata.

Suurvee aegu on nad peidus

aga leitsakulisil suvehommikuil

on siin vulisev, madal ja soe.

Heinasyletäis iidse vahtra all.

Kogremaimud tulevad riimvette peesitama

ja siuglevad kiires voolus.

Pardipere ujub einelauast läbi.

Vahel tõmbab vesi mõne kalakese kivide vahele

või lykkab kaldaveerde.

Siis nad puristavad ja siplevad

tasakesi naerdes

sõeluvad edasi päikeseviirgude vahel.

Tilgad aegluubis.

Lehtede varjud veel.

Karjapoisid, kes sajandi eest tee peal kurni lõid

ja kaelas kalanalja tegid, on ikka veel siin

ja Karula pargis ootab seedri najal

pruunikaskollane yhe silmaga Mõmmik.

 

*

 

Imik karjub

Vikerkaare tänavas

vanakuu all.

 

Suve jäänud

veel mõni nädal.

 

*

 

Hilise tunni vaikuses

all orus

kobras langetas ojale suure kase.

Tyvi kägises kergelt,

kõhkles, libises läbi teiste puude võrade

ja vajus videvikku.

Kobras noogutas,

sukeldus tyve alt läbi

haaras hambusse tohuse kirja.

 

*

 

Sõnatu kokkulepe kassi ja pyytud hiire vahel

kellega ta mängib.

Sama lepe

minu ja hiire vahel

kui ta keha enne äraviskamist pildistan,

saba näpus

tagurpidi aasa kohal.

 

*

 

Hilissygisene kuu näitab aias oma nägu.

Yle maa käis esimene valge minut,

Vanaema linik,

mida ta kandis tol õhtul Ritsike kirikus,

tsäpändas koolnuriiuli man

kyynla juures,

mille leegist viipasid kõukude põlved

ja mudsahtas kujo kullatud

veert Lohetapja jalgu all.

Poiskesed olid surnuaia veeres

papiroskit tirimas.

Ving läks lävel segi laadonaga.

„Õnnista inimest ja tema hingeõhku.”

Tuul viskas pihuga lund.

Lävel passis Vanaisa sylelapsest Emaga,

kelle lapse kodus

nyyd poolkuu valgel korjatud õunad on head.

 

*

 

Sõin täna kahte sorti oblikaid.

Neid, mis on metsapuhastusteel, harjunuid.

Ja neid, mis kasvasid välja kitse luustikust.

Tema lihast söönud, olid

need teised suuremad, tumedamad

ja maitsesid nii, et tundsin,

kuidas sokk minus hyppas

ja yle välja Viruvariku poole putkas.

 

*

 

„Kas kjago om joba tulnu?”

kysis taksojuht läbi Paeboja metsa sõites.

Täna hommikul kukkuski mulle

18 aastat elu.

Palju, vaadates

ärkamise kergendusest.

Alati vähe,

kui see kord täis saama hakkab.

 

*

 

Mulle öeldi

et Kafka tuli kandlega

istus meie aia nukka

õitsva toominga alla

ja sygisel vahtra langevate lehtede keskele

ja mängis kogu päeva seda lugu:

„Hyvasti draama”.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon