Luule

Eda Ahi

 

lugemine

 

maailm pöörab järsult uue külje

kukutakse tükkideks ja tolmuks.

kõik on üha tuhmim, üha kitsam.

tundub nii, et kõik — eks tulevagi

võime juba kuulutada olnuks.

parandan: vist ikka olematuks.

tunnistan: ma pole olnud tragi

kord on süüdi klaas

siis jälle lagi.

sõltub sest, kumb vabandus on lihtsam.

aga mul on olnud küllalt tarmu

parandan: on olnud jultumust

võtta vastu antud au ja armu.

see on olnud suurem vääritust.

jah, ma olen olnud õnnelik,

sest mu rõõmud valinud on mind

sest ma olen oma valud valind.

on üks tuliimeline trükis.

loen ta küljed jälle ribadeks

ja naeran end

kuid püsin ühes tükis.

 

 

inventuur

 

käes on mis?

üks armastus, üks tali.

jalge all üks terve kirbe maa.

terve kibe terve külm ja libe.

terveid aastaid terveid haigeid kuid.

 

pole pääsu kodumaisest kliimast.

 

olen teinud ausaid valikuid.

olen teinud vahet. ränki vigu.

kurvaks õige mitme mehe meele

kurvaks ainsa õige mehe meele

kahetsen? vist ainult toda viimast.

 

kuid see talv, va siga, nagu tigu

venitab mu otsaette vagu.

rõlgelt valgub öhe heletunde

tekitades sihukese tunde

nagu me ei saakski kõigest jagu.

 

kuid igatsetud päikse asemel

paistab läbi raagus võrade

tuhmilt, aga siiski paistab, nagu

oleksime sedasorti puust,

mis võib anda päris pikalt hagu.

 

 

Jõuluvanale

 

onu Kolja, kes sa rändad sisse

igal jõuluõhtul kinke tooma,

kas sa üldse meie hinge hoomad,

solvumis- ja vabaduseiha?

 

meis ei ela lihtsalt luud ja liha,

vaid südame- ja sünnitunnistus.

tolle valgel tuleb tunnistada:

 

Eesti talved pole enam samad.

neis on uus ja laastav pehmosus —

see, mis paneb karmid kannatama.

 

Kolja, anna andeks familiaarsus,

aga „Kolja” tundub — olles aus —

veidi omam kui too „Nikolaus”.

 

löögem oma kurvad klaasid kokku,

nuttes taga kadund jõulusokku.

 

 

NF

 

see ei võinud jääda olemata.

ma ei keerand nuga tema ihus

 

ma ei tahtnud iial teda tappa.

ametlikult tahtsin vormistada

tema niigi kättesaamatust.

 

nüüd ta lamab toores valgusvihus.

teda pole. kuid ta olematus,

tema nukkervalge taltund liha

pole iial kuulund nõnda mulle

pole iial olnud nii mu päralt.

 

kõik maailma konarused silub

eeterjaks ta elutugi ilu.

 

mida kõike andnuks ma ta eest

mida kõike annaks ma ta eest

andsin. teda mitte andmaks ära.

 

 

hea enne

 

tookord langes esimene lumi

tookord langes tagumine liisk.

 

karikasse külmus viimne piisk

ja see tuli lihtsalt heita hange.

siis see tuli, mantlihõlmad valla,

tuli süttis vilkais sigareis.

miski langes. helbeid aina kallas

head viina, mille kibedasse tooni

vaibus pea ka selle linna kära.

polnud enam kära, karikaid.

ma jõin su peost, kus veikles veidraid jooni.

 

selge see: hea enne.

hea ka pärast.

 

 

*

 

küünlakuu saab tuhkapäevaks tuhaks

kuis me ka ei uriseks või uhaks

kõik see taandub ikka parakusse.

 

ega vääri tihtipeale küünlaid.

või siis on neist kauneist küünlaist vähe.

 

üks lusikas sai nurka visatud,

sest süda täis, kuid tunne ikka tühi.

 

ma maitsesin su imelisi roogi,

kuid need ei vii mu pead. ja need ei toogi

hulle mõtteid kalki kahupähe.

 

tõsi: tihti tähti taevas nähti.

ja see oli tõesti paljulubav,

aga kahjuks liialt vähetähtis.

 

unistuste pehmel tagaistmel

tegelikult pole kuigi mugav.

 

 

reas

 

me seisame sirgelt hüperboreas.

me seisame sirges ja sitkes reas

ega lähegi läbi mere

sest et ei ole mõtet: on mõõn.

 

meil on ikka need laulud peas

juhuks kui ükskord on lainel hari

mis lööb puhtaks liisunud meeled.

siis kui on jälle midagi trotsida.

 

ma mõõnan, et prahti on üleliia.

aga ma möönan, et mõni asi

on endiselt kindlasti üle prahi.

seda vist tasubki otsida.

 

ei teagi, kelle me oleme talled.

kuid meie karjale meeldivad karid.

 

 

*

 

Pegasus, sa vana vapper peru,

mis meid ootab — erutus või eru?

mis meid loob — kas igavus või iha?

mis meid leeki lausub — püük või saak?

 

sinu lauseist läbikasvand liha

pole loodud ketiletimüügiks.

 

sina oled igavesti püügiks.

 

hästi, püügiks püük ja saagiks saak.

kuid kas see, mis südamesse hakkab,

kas see muudab lõppeks tõesti vabaks?

kui ma ei jaksa hoida sinu lakast

ega sinu uhkest sõnasabast,

siis sa pole viimaks muud kui taak.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon