Luule

Asko Künnap

 

 

Mereäärses majas

 

Vabandust, see uks,

see trepp, see põrandalaud —

ma ei teadnudki,

kui palju hääli elab

ses vanas mereäärses majas.

Vabandust, ma tõesti

ei tahtnud hirmutada,

ma tahtsin lihtsalt

vaadata, et kuidas lapsed,

tahtsin kohendada tekke.

Aga mu käed ei haara, haaku,

linane riie libiseb läbi luude.

Kuu muigab, põletab

läbi värviliste klaaside,

aga varju minust ju

enam ei lange.

Kass vaatab viltu tõtt,

ei näu, ei nurru,

ei tunne mind ära.

 

 

Keegi ei mänginud minuga

 

     Keegi ei mänginud minuga.

 

Ema ohkas, kui koju tulin.

Ja söögisaali tühjenedes,

kui lollgi lahkuda taipas,

jooksin ma alla nimeta jõe äärde

ja karjusin kärestikku

ümberlõigatud ja -riimitud ridu

Burtoni „Melanhoolia anatoomiast”.

Ning kõiki su kolme nime.

 

     Keegi ei mänginud minuga.

 

Harva kui kakelda raatsiti.

Ja ega see hästi ei lõppenud:

mu malmist mänguasjad olid rasked,

lõid halvastiparanevaid haavu.

Ja sinised Marati dressipüksid,

kottis põlved ja lõhki ja puha,

siidist paelast tõhusamalt

kägistada aitavad alati.

 

     Keegi ei mänginud minuga.

 

Olin ja olen oma kuldajastu

hale, kuid hirmuäratav vari:

surnud kolmkümmend

ärevat aastat tagasi —

nüüd seda fakti vaid vormistav,

aegluubis iseend etlev,

läbi rooste ja rublaste rooside

teid kõiki ette ja taha tänav.

 

Ootan seal, kus ristuvad teed,

näiteks Tiigi ja Kastani tänav.

 

Sinakord

 

Meri võis see olla,

samas ka oder,

lainetamas tuules,

valetamas viljapäid

vahuseks harjaks.

Öö see oli küll,

südasuvine ja soe,

õhuke ja kulunud

kui mu püksipõlv.

Tookord, sinakord,

seekord, sisekord,

siis kui ses korratus

sasisuves ma sind

läbi pahatahtlike

takja-parašütistide

tõesti ja tõesti nägin.

Meri võis see olla,

lakka heidetav hein,

kühveldatav muld —

tulekahju igal juhul.

 

Maailma serval

 

Me seisame maailma serval.

Sa tunned selle lähedust lõhnast:

udusulis lendleht maasingiga,

vanaisa Volga lõhnakuusega,

kokkujooksnud juhe ühes

riknenud kalamarjaga.

Me seisame maailma serval.

Ja ma tean, et hüpata ei tohi.

Et tuleb anda raadios pan-pan,

lugeda lapsed üle, laulda

julgustuseks regivärssi,

lasta mastil minna, lõigata vandid.

Me seisame maailma serval.

Ja minul pole käepärast

mitte ühtegi signaalraketti.

Ja sinul tikke, ei ühte sigaretti.

Pan-pan, esialgu, mitte mayday.

Ja sina ju ei suitsetagi enam.

Ja mina olen siin üüratus, ääretus

vabaduses vaid katseajaga,

ses suures sinises suveöös

kõhkvel katsejänesena.

Leia veel huvitavat lugemist

Kirmen Uribe
Mihkel Mutt
Jean-Philippe Toussaint

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon