Luule
Jaanuar, 2018
*
Selle aia õhtu on puhas.
Kerge tuul läbi mineviku.
Mälestuste koor on vaikind,
korjand kokku oma porised kleidisabad
ja lahkund. Iilingu lõpp on hele. Okkad
ei torka enam,
vaid kogunevad pehmeks vaibaks, kuhu istuda.
Oksad unistavad lehtedest, vahtramahl
on täitnud suurima nõu.
Olen yksi nagu Aadam enne naise loomist.
Kujuta mõtted hõljuvad härmaniitide otstes.
Elupuust voolitud and magab rinnas.
Palju aastaid.
Kas keegi tuleb,
pole veel Jumalalt kysinud järgi.
Vahest oleks targem oma kyljeluuga
õhtusel aasal kurni mängida,
lyyes sydame lendtähena yle vaikse taeva.
*
Ta noored ronkmustad juuksed lõhnasid bussis
mu ees. Kaugus ja lähedus põimitud.
Naiseliku kaduviku lumm
kihutamas läbi kevadõhtu Tsooru.
Siis tuli mu peatus.
*
Õunapuud räägivad öös,
päeval lõigatud oksad laiali nende ymber,
pimedas piiskhaaval elustub mahl,
mullane pihk tõmbub kokku,
surudes tervituseks juurenarmaid.
Viimane tuisk teeb männiokkaile pai.
Sa oled seal kusagil oma aias.
Kaugel, aga minuga yhest puust.
Kaks piiska, yhtmoodi kerkime
uibu soontes tyve mööda yles,
kui päike tiirutab meie ymber
ja tilkade symfooniaks hakkab sulatama lund,
hakkab soendama koort ja toob putukad
jalutama oma päikeseradasid,
kuhu kukub tolmuna mööda hällinud teri,
kui tuul plaanib öelda esimest sõna,
lähme oksaharudesse, lykkame õide homsed näod
ja ilmume teineteisele õuntenaerus.
Aed on joon õie ja vilja vahel.
Palun:
meis on kohtunud nooruse ja kypsuse värvid.
Kui Sa punastad oma meelerahu pärast
ning ma kamaluga tedretähti kylvan,
on istandikul hea meel.
Sõbrad haljavad tyvede samblas,
kui suud ja nokad meid saavad,
käed purki villivad
tahtjaile juua ja syya.
Siis läheb me mahl verre, luksatab
ja mõõdab tiibadel metsade vaikust.
Veri ootab alati järgmist võimalust.
Võib-olla jätkub juhuste põud
ja aastad astuvad läbi vedelike piiritu rännu,
tegemata märjaks oma kujuteldavaid
punastes saabastes jalgu.
Nii täiuslik on paralleelsuse slepp,
et võib-olla ma ei näe Sind kunagi.
Ilu oleks nagu läinud peitu maa kumeruse taha.
Kohvikus purjus maskid. Õõnsat sõprust
immitseb näoraamatu servast.
Aia ääres noogutab õitsev ohakas.
Voodil lebava kleidi all tykike kõrbe
ja päevadel häbi oma asukate pärast.
Äkki vilksatab suudlus läbi aja,
uitmõtte sabatäht huultele tulnud.
Kummaltki suult hing voolab teise…
*
Pihlaka õite ja lehtede kahinas
laulab ööbik suveöö igavest rahu.
Tema tuleku auks, õite ja ärkamise manu
on sõber maalinud lohutust naise näol.
Lambi kumas vaikseid hetki
selle pildiga vaadata tõtt.
Uinuda, andestus suul.
Magada leebete silmade all.
Liivipyyk
Maa on tume ja tume on mets.
Kevad tahaks nagu
oma neiupõlvenime tagasi võtta.
Pilved sööstavad solvunult yle laotuse,
kylm idatuul vintsutab,
lumesajud käivad läbi päikse
nagu valged järjehoidjad.
Kuuri tuiskab firnivööt
aias pungub pirniväät
aga kyla taga vainul vana heinakyyni seina ääres
keset metsikuid sõstrapõõsaid
viisistab vana jokkis koomik Juhan Liivi —
juba palju aastakymneid
igal kui kevadel tuleb tal sihuke tuju.
Vahel nagu isegi ei viitsiks,
aga näe suu on niiviisi näkku pandud.
Akordion on temal valmis ahju taga,
piip soemyyri peal, pudel põues.
Vahel on õnnis, aga teinekord talle tundub,
et see Juhan sai vist ikka nime kalapyygiriista järgi.
Ta oli alul mees ja seejärel „kolmnurkne võrgust pyynis”,
kuhu viimase statistika järgi
on kinni pyytud kõik eestlased.
Ei olegi nad kuigi suured kiisad just
kuid kiivalt hoidvad oma liivi saladust
Nojah. Aiast võib seevastu leida
imeliku pisikese klaasist muna,
millest ei tea, missuguse või kas yldse
pudeli otsas ta on olnud.
