Luule

Lauri Sommer

 

 

 

*

 

Selle aia õhtu on puhas.

Kerge tuul läbi mineviku.

Mälestuste koor on vaikind,

korjand kokku oma porised kleidisabad

ja lahkund. Iilingu lõpp on hele. Okkad

ei torka enam,

vaid kogunevad pehmeks vaibaks, kuhu istuda.

Oksad unistavad lehtedest, vahtramahl

on täitnud suurima nõu.

Olen yksi nagu Aadam enne naise loomist.

Kujuta mõtted hõljuvad härmaniitide otstes.

Elupuust voolitud and magab rinnas.

Palju aastaid.

Kas keegi tuleb,

pole veel Jumalalt kysinud järgi.

Vahest oleks targem oma kyljeluuga

õhtusel aasal kurni mängida,

lyyes sydame lendtähena yle vaikse taeva.

 

 

*

 

Ta noored ronkmustad juuksed lõhnasid bussis

mu ees. Kaugus ja lähedus põimitud.

Naiseliku kaduviku lumm

kihutamas läbi kevadõhtu Tsooru.

Siis tuli mu peatus.

 

 

*

 

Õunapuud räägivad öös,

päeval lõigatud oksad laiali nende ymber,

pimedas piiskhaaval elustub mahl,

mullane pihk tõmbub kokku,

surudes tervituseks juurenarmaid.

Viimane tuisk teeb männiokkaile pai.

Sa oled seal kusagil oma aias.

Kaugel, aga minuga yhest puust.

Kaks piiska, yhtmoodi kerkime

uibu soontes tyve mööda yles,

kui päike tiirutab meie ymber

ja tilkade symfooniaks hakkab sulatama lund,

hakkab soendama koort ja toob putukad

jalutama oma päikeseradasid,

kuhu kukub tolmuna mööda hällinud teri,

kui tuul plaanib öelda esimest sõna,

lähme oksaharudesse, lykkame õide homsed näod

ja ilmume teineteisele õuntenaerus.

Aed on joon õie ja vilja vahel.

Palun:

meis on kohtunud nooruse ja kypsuse värvid.

Kui Sa punastad oma meelerahu pärast

ning ma kamaluga tedretähti kylvan,

on istandikul hea meel.

Sõbrad haljavad tyvede samblas,

kui suud ja nokad meid saavad,

käed purki villivad

tahtjaile juua ja syya.

Siis läheb me mahl verre, luksatab

ja mõõdab tiibadel metsade vaikust.

Veri ootab alati järgmist võimalust.

Võib-olla jätkub juhuste põud

ja aastad astuvad läbi vedelike piiritu rännu,

tegemata märjaks oma kujuteldavaid

punastes saabastes jalgu.

Nii täiuslik on paralleelsuse slepp,

et võib-olla ma ei näe Sind kunagi.

Ilu oleks nagu läinud peitu maa kumeruse taha.

Kohvikus purjus maskid. Õõnsat sõprust

immitseb näoraamatu servast.

Aia ääres noogutab õitsev ohakas.

Voodil lebava kleidi all tykike kõrbe

ja päevadel häbi oma asukate pärast.

Äkki vilksatab suudlus läbi aja,

uitmõtte sabatäht huultele tulnud.

Kummaltki suult hing voolab teise…

 

 

 

 

*

 

Pihlaka õite ja lehtede kahinas

laulab ööbik suveöö igavest rahu.

Tema tuleku auks, õite ja ärkamise manu

on sõber maalinud lohutust naise näol.

Lambi kumas vaikseid hetki

selle pildiga vaadata tõtt.

Uinuda, andestus suul.

Magada leebete silmade all.

 

 

Liivipyyk

 

Maa on tume ja tume on mets.

Kevad tahaks nagu

oma neiupõlvenime tagasi võtta.

Pilved sööstavad solvunult yle laotuse,

kylm idatuul vintsutab,

lumesajud käivad läbi päikse

nagu valged järjehoidjad.

 

Kuuri tuiskab firnivööt

aias pungub pirniväät

 

aga kyla taga vainul vana heinakyyni seina ääres

keset metsikuid sõstrapõõsaid

viisistab vana jokkis koomik Juhan Liivi —

juba palju aastakymneid

igal kui kevadel tuleb tal sihuke tuju.

Vahel nagu isegi ei viitsiks,

aga näe suu on niiviisi näkku pandud.

Akordion on temal valmis ahju taga,

piip soemyyri peal, pudel põues.

Vahel on õnnis, aga teinekord talle tundub,

et see Juhan sai vist ikka nime kalapyygiriista järgi.

Ta oli alul mees ja seejärel „kolmnurkne võrgust pyynis”,

kuhu viimase statistika järgi

on kinni pyytud kõik eestlased.

 

Ei olegi nad kuigi suured kiisad just

kuid kiivalt hoidvad oma liivi saladust

 

Nojah. Aiast võib seevastu leida

imeliku pisikese klaasist muna,

millest ei tea, missuguse või kas yldse

pudeli otsas ta on olnud.

Leia veel huvitavat lugemist

László Krasznahorkai
Inga Gaile
Moritz von Kotzebue

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon