Luule

Maarja Pärtna

jõgi, angervaks, kahanemine

sel talvel ei läinudki külmaks. emajõe pind on vaikne ja must —
öö kivine peegel, külm aeglane noatera lõikab kõveralt läbi
elu ja linnasüdame. vee klaasja pinna alt
jõepõhjast kumavad loomaluud
tähenduslikud ja paljad —

minagi olen osa
kõige elava võrgustikust.

minulgi tuleb end kord
üleni tagasi anda.

*

peatada käsi. jätta murdmata
ülane valgete õite ja angervaks
magusa lõhna pärast.

jätta elavale alles
ta elu — nii palju kui saab

valada oma siinoleku piimjas sisu
ümber väiksemasse anumasse.
teha ruumi — kahaneda, piseneda

ja siis ikkagi olla
väike tuline kerisekivi

ja siis ikkagi olla
tihe kui tammepuit.

*

kui sa tuppa astud
tulevad nad sinuga koos: põlispärnad
lehtede kõdulõhn, metskitsede aredad jäljerajad.
kõrge sammastiku all
vanad madalad maakivimüürid
sambla ja jänesekapsaste koheva kasuka sees.

sina oled
noor sihvakas võrse
sirutad end üles taeva
rohelise lae poole.
sa ütled: keel on elus

kui ta puudutab maapinda.
mina ütlen: olen pajuvits — lõika mind

maha ja ikka suudan ma
mulda pistetult uuesti kasvama minna.

*

jões käsi pestes näen:
sõrmenukkide küngaste vahel
võrsub pajuvõsa. vitste sitked vaod

praegu veel vaevumärgatavad, või kui
ehk siis, kui sõrmed välja sirutan.
haaran märgade sõrmedega pajuoksast
tõustes aegamisi tüve kõrvale

kuni õhk saab üleni täis
muutuse pöörlevat puukrooni.

paju alandab palavikku
ja vaigistab valu. kord juurdunud
hoiab ta käeseljast kõvasti kinni

kui saabub suurvesi
ja ujutab üle

kõik südame
kurbusest kiduvad luhad.

*

loojang süütab taeva ja linnatuled.
astun videvikus vette, selja taga põuapäev
ees öine jõevesi. siis — ühtäkki —

sumaki! vee karge külmus
ümber õhku ahmiva keha, rakk läheneb rakule
aja ürgses süvikus ja hakkab kogemata looma
olemise kordumatut keerukust.

mustal veepiiril emapartide siluetid
tiivaküüdused kumendamas.

vajun sügavamale tumedasse peeglisse —
vaatan välja väikese maja uksesilmast
linnutee äärealal. ja tead, vist

polegi ma seni elus teinud muud
kui ujunud tugevate tõmmetega vastuvoolu
et puudutada silmapiiri

eneses. kui lõpeb jaks
siis loobunud, andnud ära

lasknud end voolul kanda
läbi öö lepitava päevatõusu poole.

*

on sel vahet, kas elu hääbub
varjatult ja nimetult, jõudmata ühtegi
loetellu, määrajasse, luuletusse

või kaob kirglike vaidluste ja
täpsete mõõtmiste saatel?

mustela loomaaias
toob ilmale pesakonna
pimedaid abituid olendeid.
lendorav ei kohta haavavõras
ühtegi teist lendoravat.
meele pesas
liigutab küsimus, õrn
nagu äsja koorunud linnupoeg:

kuidas ma toon su siia
vaesuvasse maailma?

mu suu on täis magusaid sõnu
aga sulle jäävad vaid tühjad kärjekannud.

*

mu suu on täis magusaid sõnu.
emajõe kaldal sirgub angervaks, mina lõikan
teravate kääridega varre nabaväädi küljest

valgete õite elava kobara. kõrge täheratta all
iga mu tegu loeb, iga mu otsus
on täiesti tühine.

elu pöörab lakkamatult
väljapoole säsi, et muutuda, et kohaneda —
aga kui armastada tähendab kahaneda?

aga kui kahaneda
tähendab just nüüd ja üleni
usaldades, hoides ja kaitstes
murest ja hirmust hoolimata, või õigupoolest —
nende kiuste — oma jõuetuses ja väiksuses
oma isekas iseduses, mis on ainult

tühjusest ümbritsetud sõlm servadeta võrgus
selle lugematutes nähtavates ja tajumata seostes

kus ma juhtun ühtaegu
albatrossina valgel mererannal
kes on söönud ema nokast suutäis suutäie järel
vikerkaarevärvilist surma, mille väike pühakoda
kerkib aeglaselt üles koltunud sulgede
ja pleekinud tiivaluude vahelt

ja viigerhülgena, kes ei tea, et järgmisel aastal
ei pruugigi jää enam tulla

ja kitsetallena maanteekraavis maas
ja kahe meeletu metsvindina raielangi kohal
ja kõigi teiste võõraste ja elusatena

selles maailmas, mis kihutab
ja kihutab läbi muutuse nõelasilma
oskamata olla koos, ent siiski proovides
ka ilma lootuseta osaleda?

vastus lõhnab
kui angervaks.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood