Luule

Maimu Berg

Ennevanasti

Ennevanasti,
kui ilmad jagunesid
enesetapuilmadeks ja matuseilmadeks,
oli matuseilm päikesepaisteline,
nukra valguse ja kõleda tuulega.
Enesetapuilm oli päikesepaisteline,
kalgi valguse ja lõikava tuulega.
Kevad oli luitunud ja pikk.
Plaat jäi kordama
Concerto de Aranjuezi
aeglaselt mõtisklevat teist osa,
plaati tuli edasi aidata
hüpleva kolmanda juurde.
Õues oli enesetapuilm…
Nädala pärast, matuseilmaga,
maetud lähedaste nutukahina saatel
äsja sulanud lumest
niiskesse liiva.
Päikesekiired hüplemas
kevadises tuules
nagu Aranjuezi kolmandas osas,
hetkeks peatudes
nagu teises osas.
Ja viimases.

*

Ennevanasti
jätsid mu maha.
Kas on mõtet
rääkida sellest,
mis edasi sai.
Iga mahajäetu teab seda
samamoodi.
Iga mahajäetu teab seda
omamoodi.
Iga mahajäetu teab seda
isemoodi.
Kõik kannatavad ühtemoodi.
*

Ennevanasti
olid inimestel toredad nimed:
Teet Kallas,
August Karjus,
Vello Lõugas,
Virge Naeris,
Andres Sarjas.

Idufirma ponnistus

Sadade eesti eakate abil
loodetakse viimaks leida
vananemist pidurdav ravim.
Tuleb ainult võtta
kuuesajalt vanurilt
süstlatäis verd igaühelt
et saada teada
millal suremisprotsess algab
valada see veri
vanasse piimaplekki
ja lasta piimapuki otsas ristteel
kakskümmend üks päeva seista.
Ning täiskuu neljapäeval
siis annab veri välja
vananemise saladuse
nagu õpiti ära linnukeel
või leiti kaarnakivi
või leiutati küüntest kaabu.
Seda protsessi nimetatakse
idufirma ponnistuseks.

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon