Luule

Viiu Härm

*

Päike kaob lepiku taha.
Kuused ei liiguta oksi.
Tipud torgivad taevast —
tulised hõõguvad piigid.

Niigi
on imelik olla,
aga madalalt üle pea
lendab kurgede viisik
täiesti hääletult.

Hääl on kusagil ära.
Vaikus on siin.

*

Tilk-tilk-tilk-tilk kuuldavalt
ühest anumast teise
tilgutab aeg hetki.
Kumb täitub, kumb kahaneb?

*

Laman samblal ja sirutan käe,
pihku pudeneb punaseid pohli.
Sõrmed otsivad taga su huuli,
kuivi, januseid, tulikuumi —
meil on mõlemal lõpmata janu.
Ükshaaval ma pohlasid poetan
kordamööda kummagi suhu.
Ilm on palav ja tuul ei puhu.
Minu pea on su õlaõndlas.
Meie alasti kehadel rändavad
läbipaistvad suured sipelgad,
sama värvi mis mesi.

Eemal läigatab rabapruun vesi.
*

Kuhu kaob meie aeg?
Võib-olla ta kivistub paes,
see minu ja sinu aeg,
just nagu mingi fossiil?

Näpuotsaga puudutad,
jälgid ta veidrat kontuuri,
aga kätte ei saa!
Hinge sisse
enam ei puhu.
Olemas, aga ei ole sinu.
Mitte minu ja sinu.
Ja kätte ei saa.

Lihtsalt aeg. Lihtsalt üks lugu.
Nagu olekski
mingi võõras.
Nagu olekski
ajalugu.

*

Vanaema hääl
jääb kõrvus üha tasasemaks
ja kõik, mis juhtus, ei tule mulle enam
täpselt meelde.

Aga need suhkruterad,
niiske näpuga
söögilaua pealt kokku korjatud
ja suhu pistetud?
Haruharva ka suhkrukristallid
palja musta leiva peal,
nende raginahääl suus.
Suhkrutükid pruunis peegelklaasist toosis,
kõrgel üleval riiuli peal, ootamas külalisi —
neid me võtta ei tohtinud.
Kuigi kedagi meil ei käinud.

Lõpuks oli veel peasuhkru kamakas,
kivikõva ja lakkudes magus.
Et tükki sealt kätte saada,
pidi kirvesilmaga lõhkuma —
aga sõrmede külge jäi tolm!

Üks suhkrupea kõik.

*

Meie, sõja veerele sünnitatud
ja peaaegu sõjata elu ära elanud,
näljasena, ent tänulikult,
ikka õnnega pooleks ellu jäänud.

Taipan äkki,
et igatsus pole veel pärale jõudnud.
Ta tuleb alati hiljem.
Siis, kui poleks enam oodanudki.
Kõik need ammused asjad.
Et lapsepõlv mulle nii tähtis oli.
Et ema sõnad ei lähegi meelest ära.
Maja, mis kunagi selle nurga peal seisis.
Üks lõpmata pikk kaubarong öös,
alati kell pool neli.
Kardina kinni tõmbamise kõrin.
Mustast paberist pimenduskatted, kohustuslikud.
Väike tume sahhariini pudel, köögis laua peal.
Klaaspurgis ema tehtud piprakilud.
Tattnina põles pliidi juures seinal, kui süüa tehti.
Jäätükid kolisesid ämbris vastu kopsikut.
Kitsas kaevutee hangede vahel.
Priimuse sinine, pahvatav, ehmatav leek —
oli siis otsas petrool või taht liiga lühike.
Küla koer, kes hammustas laenatud palli sisse augu…
Kes võinuks arvata, et niisugust asja,
või aegagi, kunagi taga igatseda võib?
Saa sa siis asjadest aru!

*

Ma arvasin, et päris-elus näinud
ma pole iial leierkastimeest.
Võib-olla filmis. Raamatutest lugend
ja vaadand veidrat pilli pildi peal.
Võib-olla muuseumis on kuulda antud,
mismoodi heli sellel kastil on.
Ma ise pole aga iial näinud
mitte ühtki leierkastimeest.

Üks kitsas õu. Puuriidad, vana kuur
ja päiksekiired läbi varjude.
Õu varjuline. Vaher on nii suur…
Ma miskipärast tahan karjuda.
Ma olen väike, pai, ja ma ei karju —
ma seisan akna all ja vaatan õue.

Ma äkki taipan, mida ma seal vaatan.
Kesk õue seisab, silmad kinni, mees,
kast kõhu peal, ja selle küljes vänt.
Ja siis ta võtab sellest vändast kinni
ja siis ta keerab seda vänta ringi…

Ma tahan appi karjuda. Ma kardan,
sest ma ei tea, mis asi see kõik on,
see, mis sealt kostab! Kostab ju?
Kuid miks ja mille pärast?
Kas sain ma selgust? Selgust kas või pärast!

Kõik äkki meenub. Et ma küsisin.
Et ema ütles mulle, MIKS ta on.
Miks silmad kinni? Ja kas kast teeb häält?
Ja kui, siis kuidas? Vaatan akna päält —
see kast jääb vakka.
Ja see mees jääb seisma.
Ja see hetk ei lakka.

Ma panen äkki kõrvadele käed
ja surun sõrmedega meelekohti.

Miks tulid tagasi, kui olin unustanud!?
Nii palju aastakümneid. Milleks alles nüüd?
Ma tean. Mul polnud raha. MEIL ei olnud.
Ei olnud kellelgi. Just oli sõda olnud.
See mees ei näinud. Jah, see mees on pime.
Ta seisab selles päevas praegugi. Ta ootab,
jäänud sinna seismagi.

Nüüd vaatan. Tean. Ja mäletan. ON olnud!

*

Kuhu lähevad kõik need maastikud,
mis mu silmadesse on jäänud,
siis kui ma ära kaon?
Nad on minu silmade sees.
Laud pannakse lõpuks ju kinni.
Keegi ei tee minu mäletamisi tagasi lahti,
ma lähen ära nendega koos.
Kahju, et keegi ei saa seda mäletada,
mida ma mäletasin,
ja et keegi ei saa seda unustada,
mida ma unustada oleksin tahtnud.
Jääb nii nagu oli.

*

Kas tuul on minekul?
Või tulekul?
Või olekul?
Või mis?

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood