Luule

Jürgen Rooste

Elu on rock’n’roll

elu on südametemurdumise-murdmise hotell
see mürises minusse kui ma olin viiene

me astusime Kalevi spordihalli
mina ja mu isa kes siis ei eland meiega
ta käis meid vahel vaatamas
ema ja mind

ja ta tuli ja ta saadeti muga jalutama
laps peab värsket õhku saama
värske õhk on lapse viin
ja me kõndisime vanas pätipargis
kesklinna kalmistu veerel
ja siis viis ta mu spordihalli

ma polnud kuulnud kunagi midagi
nii valju midagi nii kõva
nii hullumeelselt üle mu taluvuspiiri
see oli Gunnar Graps
trummide taga ulgumas silmad pahupidi pääs
nagu libahundil
ma kartsin seda — seda oli liiga palju
ma armastasin seda
nii on olnud minuga kogu ülejäänd elu

kõik peab olema üle taluvuse läve
kõike peab olema rohkem kui ma suudan vastu võtta
ma pean armastama kõige rohkem
ma pean kirjutama kõige paremini
ma pean elama rohkem kui Elvis või Jerry Lee Lewis
või Freddie Mercury või David Bowie
vähemat ei ole ja rohkem ei saa

see on nagu valguse kiirus — ma kogu aeg
pean välja mõtlema
kuidas seda ületada kuidas iseennast ületada
kuidas veel rohkem olemas olla
kuidas veel vähem olemas olla
Armastuslaul

miaaauuu miaaauuu miaaauuu
teevad kassid suvekatuste kohal
ja liuglevad kajakad huikavad kaasa

me lebame valguse lummuses
Stroomi rannal ja Kadrioru tiigi ääres
Paljassaare otsas ja mingil pingil trammitee ääres

sume valgus ja meie sumenev olu
äraolu sellest elamisest tüütust ja argisest
mittepõlevast — mil meie oleme tähelõõsk

raske lämbe kuum kosmiliselt niiske
miaaaauuuu miaaauuuu miiiauuu
teevad kassid suvekatuste kohal

maailm on impressionistlik maal
mulje täpped-töpped
meie oleme päris vahepääl liiga päris

kõik muu kaotab tasapisi tähenduse
imbume sulame lahustume seguneme
läeme segi — ei saa enam aru

kus üks lõpeb kust teine algab
piirid hägustuvad õhtases valguses
me saame üheks ja samaks

ja samas on meid kaks
nii võiks kirjeldada armastust
mil kassid nurruvad valgeid öötunde

miiiauuu miiaaauu miiiauuu

Hing on täis

inimesel on hing täis
see on valus tunne see on isegi
veel valusam kui see
kui põis on täis
see koguneb
see on viha
ja seda pole kuskile panna
tasapisi söövitab see inimest seestpoolt

seestab teda nagu
mingi filmideemon
asub temasse elama
saab temaks

see viha see valu see tukiving
see kui hing on täis
sest hing on elamise koda
selles peaks olema meie oma ruum

aga kui toda pole
kui too on saand täis
kõike ebavajalikku
seda mida me päriselt ei ole

kus siis on meie kodu ja koda
kui keegi teine miski teine
on hinge täis teind
a minna kuskile mujale

ka nagu ei oska

Päikeselõnguse laul

tule tagasi omaenese põrgust
mu sõber
sul on aeg olla elavate killas
tule tagasi omaenese
maapäälsest põrgust

korja kokku oma kondid
sest lõkkest ja pigist
aja end jalgele
hoia neid keda antud on hoida
keda hoida saad

ja tule välja sest
neetud purgatooriumist
sest tulutust tulest ja põhjuseta põlemisest
sa oled elu väärt
sa oled elu

jumal — käi minuga mu radu
ja aita mul üles leida sinu rajad
kõik juhtub — aegruum on päikeselõngus!
tule tagasi omaenese põrgust mu sõber
sus on liialt elu enese hõngu

Leia veel huvitavat lugemist

Claudio Magris
Etgar Keret
Zakes Mda

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon