Luule

Triin Soomets

*

Kui ma eales ei ärka
olgu vähemalt mu unenäod
lõplikud

*

Kirjuta selgelt ytled
et aru saaks harimatu
et pilgu saaks pime
et punga saaks raag
et võimatu võiks

kirjutan selgelt
ei tea ainult kokku või lahku
toob nimetamine
siuhkab pakkusid saag

ei tea ainult mida
siis saamatu saab
mida võimatu võib

ja millest saab aru

õis kuivanud raol
juuri januneb rohkem kui nime

*

kas nimi kannab mind kas olen kerge
või kannan nime
nimetuga võrdne

kumb kumma koer on
joostes juunivihmas
kas kannab nimi mind kui kaelarihma

või mina nime nagu kleite nagu maske
kas nimi kannab mind
kas olen raske

*

Otsides igavikku,
aeg näole lähendab tikku.
Mõistab laupa ja ilmet haistab.
Silmapõhjas see paistab.

*

ootasin ei tea mida
tuligi ei tea mis
teesklesin ei tea keda
olingi ei tea kes
otsisin kes teab mida
leidsingi ei tea kust
tänasin kes teab keda
võta heaks
vastas ei tea kes

*

tähed taevas tiirutavad
mured saatust viirutavad
kured kõrgel kruugutavad
sügavalt sind puudutavad

tormituuled lõõtsutavad
rinnus hinge õõtsutavad
esiemad kaarutavad
ajad mööda paarutavad

kirvesilmad logisevad
pirrutuled võbisevad
esiisad urisevad
ajalukku varisevad

põlismetsad kohisevad
mõisaköied lohisevad
kured kõrgel kruugutavad
sügavalt sind puudutavad

*

mees kelle kõrvus kohiseb
eelmiste elude jõgi
naine kelle silmis sajab
eelmiste elude vihma.

mees kelle seljas tuikab
eelmiste elude häbi
naine kelle juustest pudeneb
eelmiste elude tuhka.

mees kelle keelelt nõrgub
eelmiste elude mett
naine kelle kaelas ripub
eelmiste elude kivi.

mees kelle luudes tuiskab
eelmiste elude suvi
naine kelle süda jookseb
eelmiste elude vett.

*

Kunagi lapsepõlves määrame endale hinna ja veedame ylejäänud elu piieldes, kas keegi pakub rohkem, lootes ja kartes korraga.
Lootes, et ehk oleme siiski rohkem väärt, ja kartes, et ei ole. Ei täida lootusi. Uppumast päästetud ja jälle vette visatud. See oleks lõpp.
Sellepärast käime ringi, hinnalipik otsaees, ja meie pilk põgeneb.

*

Viimaseks Suureks Seikluseks
tema ei valmistu
teda huvitab tee
mitte teeäärne kalmistu.

sinna sulgub kord keha
aga ta sillerdav meel
edasi kihutab yha
selgel seletamatul teel.

Pime eesel

ma jalutu jalutasin
yle jää
yle jaheda jõe
kõike valutut valutasin
kogu talutut talutasin
nagu pimedat eeslit
keda keegi ei näe

kõiki kõveraid jälestasin
kõik sirged välistasin

kõike kujutut kujutasin

jõgi kannab ei kannata

pime eesel
keda keegi ei näe
tõmbab lahti
et lennata

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon