Reekviem

Rein Raud

Dies irae

Koor

Puud süttivad põlema, taevas praguneb
kuivast ‒ mis tähtsust on enam
su väikestel leinadel? Su kurbusel
katkiste mänguasjade pärast? Kõik,
mida mäletad, kattub ju niigi
tuhaga ja saab teiseks. Vee alla
vajunud linnades, väljakutel ja
puiesteedel juhib suurt liikumist
kalade seadus.
Kes vana asja meelde tuletab,
see elab tulevikuta! Miks sa siis ometi
nurised, et sulle ei jätkunud
piisavalt kooki? Vaeseke! Teised rügasid
puuvillapõldudel, orjadena, või
maadlesid rakkuskäsi
galeeriaeruga! Köhisid sütt!
Kellelgi neist polnud mõtteski mingeid
lugemata pildiraamatuid, huntide ulg
oli nende hällilaul!
Kes sa üldse oled selline? Kui metsade kumast
punased pilved katavad kuu.
Kes sa üldse oled selline? Kui hiiliv vesi
sosistab akna taga, tuul neelab viimseid tunde.

Esimene lugemine

Neetud on need, kes vaimust vabad, sest iga nende raja lõpus on tellistest müür. Neetud on rõõmsad, sest paratamatult tehakse nende eksitus neile selgeks. Neetud on, kes jaksavad, sest nende õlgadele langeb iga uus koorem. Neetud on maa sool, sest kiirete jõgede sees lahustuvad tema sõnad. Neetud on emad, sest keegi ei saa olla kahes kohas korraga, ehkki nii nende lapsed kui ka nende maailm seda ootavad. Neetud on naised, sest nad ei oska iial aimata, kes ja millal. Neetud on mehed, sest nad ei oska iial aimata, kas ja kuidas. Neetud on prillikandjad, sest nad teavad liiga palju. Neetud on need, kes vaimust vabad. Neetud on, kes jaksavad. Neetud on, kelle hääl kõlab, sest nad laulavad sõnu, mille eest makstakse. Neetud on õiguseotsijad, sest neid nuheldakse kahekordselt. Neetud on, kes jaksavad, sest koorem nende õlgadel aina kasvab ja kasvab.

Agnus Dei

Koor

Aga sa räägi meile.
Jutusta meile endast. Räägi
südamelt ära, mis sind
vaevab, siis räägi oma rahva
roostes saatusest, muidugi,
sellest ka. Räägi nii,
et see ikka puudutaks meid,
et me nutaksime.

Aga mitte soolaseid pisaraid.
Sool tõmbab kotti naha
me silmade all,
ajab tatiseks nina.
Siis me ei meeldi endale enam,
kui vaatame hommikul peeglisse.
Siis me ei taha sind.
Sinu valusid, mälestusi, mis
polegi sinu enese omad, vaid
kaasa saadud emapiimaga,
salaja kuuldud hämaras toas,
kui tänaval kõndis võõras
ja läikiv saabas.

Saapast võid rääkida, saladused,
need hoia endale.

Räägi, et silmad meil oleksid
täpselt veekalkvel
ja kurgus klimp, samasugune
nagu siis, kui õnnetud
armastajad saavad ikkagi
kokku ja keset ekraani
särab suur kiri
THE END.

Hääl

Tahtsin ju minagi tantsida
rõõmsate rahvaste peol!
Kallata kurku tühjaks
küllusesarv, milles maailma maitsed
segi! Tunda, et olen võetud
omaks, üks kõigi seas.
Aga ei: mina jäin alati
hiljaks – koolitundi ja
kirikusse ja kõrtsi, ainult
kohtusaali ma jõudsingi
õigeks ajaks.

Mis ma pean tegema? Ma olin pimeduse vang.
Ma olin peidus kartulikottide all,
millest läbi isegi ropendavate
sõdurite täägid ei suutnud mind
kriimustada. Loomavagunis sõitsin ma
maailma otsa, et paljaste kätega
kaevata vagusid külmunud mulda.
Iga päev olin mina see viimane, see,
kes kustutas tule! Ometi, ma olen tagasi,
ma olen siin.

Siin! Siin! Vaadake mind minu hädas.
Ma ei palu ju armuande!
Ma küpsetasin saia. Ma kasvatasin
lambaid. Ma panin katuseid.
Aga suured laevad juhtisid
näljased suud mööda mu
ahjudest, liiga kare oli mu
lammaste vill sügelistega kaetud
ihude jaoks, ja mu katuste sisse
söövitas augud kirbe ja hapu vihm.

Mis ma pean tegema? Need kolm kunsti,
need olen pärinud esiisade käest. Niigi
olen ma viimane, kes neid veel mäletab.

Mis ma pean tegema? Minu lapsed
hüüavad janus mu poole: isa! sa oled
kaotanud! kuigi puhtamat vett pole kuskil
maailmas, ikkagi mürgine on sinu kaev!
Ära siit! Me tahame ära siit! Nii nad
hüüavad mulle, ja ma nutan, sest et ma mõistan neid.

Teine lugemine

Tõesti, tõesti, mina ütlen teile, et tõesti ongi just nii, nagu mina teile ütlen. Ja ma ütlen teile seda: see olen mina, kes ma seda teile ütlen, et tõesti just nii ongi, nagu mina ütlen. Tõesti, tõesti, tõde on see, mida mina teile ütlen, sest tõesti olen mina see, kes ma seda teile ütlen. Sest see on tõde, mida mina teile ütlen, tõesti, tõesti, just seda mina ütlen.

Sanctus

Hääl

Kui mitte mina, siis kes? Äkki see
ähmaste silmade ja roosaks
raseeritud põskedega papagoi,
kes vaevu suudab vuristada
ette, mis tulikirjas seinal? Või siis
see sültjas jõehobu, kes on iga
võimu ajal söönud oma
taltsutajal peost? Ei! Mina ei
mängi teie mänge! Mina ei kuula
tähetarkade arvutusi, sookollide
sisinaid ega öökullide huikeid!
Mina tean ise! Ja igaüks,
kes käib minu järel, ka tema teab.

Ma tõusen sügavikest. Ma tõusen
südametest, mis kaotanud lootuse:
keldritest, kuhu ei ulatu päevavalgus
ja kuninga helde käsi, mis heidab
münte rahva sekka. Ma tõusen,
et hüüda, ja minu hääl on kume:
püsti nüüd, rahvas! On aeg!
Minu järel! Te kuulete mind,
kuid mida ma ka ei ütleks,
need on te endi sõnad,
küpsenud viljaks te häda põldudel.

Ja ma võtan meie lipu
ja mähin sinna sisse
kõik meie ühised vihad,
kõik meie ühised hirmud,
ja selle lipuga
pühin ma tee pealt eest
kõik, mida keegi mäletab,
kõik, mida keegi igatseb
teisiti, kui ma ütlen.

Kolmas lugemine

Igal asjal on oma aeg: aeg on varandusi kokku kanda ja aeg on investeerida; aeg on pühkida tolmust puhtaks vanad paberid ja aeg on nad jälle unustada. Aeg on lippe lehvitada, aeg on harutada need niitideks; aeg on tõusta püsti ja süüdistada, aeg on vaadata aknast välja, kui süüdistatakse teisi. Aeg on nõuda kõike, millest ilm su ilma on jätnud, aeg on kummarduda maani ja tänada saiapuru eest. Ainult aega endaga rahul olla ei ole. Aeg on joosta laiali, aeg on pugeda urgudesse, aeg on püstitada mälestussambaid, aeg on nende peale sülitada. Aeg on armastada oma vaenlast, aeg on himustada tema koda, veiseid ja naist — aeg on muudkui kella vaadata, aeg on võtta juhe seinast välja. Ainult aega rahul olla, seda aega ei ole.

Libera nos

Päästa meid müüdavate arstide käest, kes
muudavad magneetiliseks meie vere.
Päästa meid siledate rongide käest,
mis lõikavad pooleks meie maa,
nii et hirvedel pole enam, kuhu minna.
Päästa meid tehaste, maanteede,
sadamate käest. Päästa meid
vidinate käest, mis räägivad meiega
võõraid keeli ja küsivad salanumbreid,
mis ei püsi meeles. Päästa meid
tühjade tubade käest, kus
elavad laevaleläinute varjud. Päästa meid
sisalike, pankade ja vabamüürlaste käest.
Päästa meid raskete mälestuste käest,
mis ei lase meil sirgeks ülendada oma selgasid.

Päästa meid murjanite käest,
kelle nimi on leegion. Päästa meid
homode käest, kellel on pikad ja
ilusad sõrmed. Päästa meid kirjatuvide käest,
kelle nokad koputavad katki meie aknad.
Päästa meid tõukerataste käest,
tarkvarauuenduste ja
taimetoitlaste käest.
Päästa meid viiruste käest, kes
jätavad meid üksi oma mõtetega.
Päästa meid inimliku lolluse käest,
mille jaoks pole miski
võimatu, uskumatu, saavutamatu.
Päästa meid meie mälestuste käest,
mis ei lase meil sirgeks ülendada oma selgasid.

Lux aeterna

Pärast on ikkagi valgus ja vaikus.
Tuline lumi sajab meist läbi,
algab uus aeg,
ilma meieta.
Keegi ehk ongi
võib-olla alles,
aga keegi ei mäleta.
Keegi ei räägi.
Kas on nii parem?
Kas on nii halvem?
Kas me siis seda
tahtsimegi?
Keegi ei küsi.
Kõik kellad, kõik kellad
näitavad üht sama aega.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon