Luule

Veebruar, 2022

Maarja Pärtna

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kolm pööriluuletust

I

Udune hommik dendropargis linna serval. Sulavee katkendlikud peeglid, põõsaokstel veetilkade tillukesed tuled. Niiske maapinna hõrk kõdulõhn, hele kulu mulla ligi. Haraka kädin kõrgel vahtravõras, valge koer jalutab jalgrajal inimest, üksik jooksja möödub minust ja kaob eespool ohvrisuitsu. Tiigi ääres kopra elujäljed, oranžid tüükad kaldal püsti nagu teibad, mõned langetatud puud otsapidi külmakrampis vees. Sammukauguste vahede järel väikeste laastukuhjade maha pudenenud leivapuru. Pisut hiljem Emajõe kohal udujoomed, klaasjad tasandikud, liikumatu jõgi – pööriaja püsipunkt, hetk meelerahu keset määramatust.

 

II

Päevakäänak, jõekäänak, voolav jõgi jääkaane all nagu südame looklev salakäik. Halli pilvemüüri taga päike kolm päeva järjest oma talvises pesas, üürikesed päevad, lõputa näivad ööd. Luuvalgete juustega naine kuivatab rannas rätikuga jalgu. Pistan kindasoojad sõrmed vette – kutsuv, kuid külm. Linna taga matkarajal kleepub saabaste külge porine lumi. Ühtäkki jääb jalg puujuure taha kinni, ma komistan ja mõtted paiskuvad laiali nagu ehmunud tihaseparv, aga laskuvad peagi, kuid teisiti. Ning sammhaaval jätkates mõni hetk ei tunnegi, kuidas sulavesi uuristab mind aegamisi seestpoolt suuremaks.

 

III

Millega täita vabanenud ruum? Anne kanali muuseumivitriinis koera jalajäljed klaasi all. Vasakut kätt laskub nooruke hõbekajakas ettevaatlikult jääle, paremat kätt mänguväljakul teeb väike poiss kiigelt hüppe ja maandub surmasõlme järel uljalt jalgadele. Annelinna kortermaja seinamaalil parv tintjaid suitsupääsukesi, katuste kohal tiirlevad kajakad hääletult õhuvooludes. Raamatukogu ees kaseladvas karehäälne ronk kõnetab teist kaugemal ja mina kuulan pealt. Laaned ja mererannad unustatud, aeglaselt süvenev amneesia, üks geoloogiline ajajärk vahetub teise vastu. Aga maapao pöördel on kohanemine, kaduva ja kestva tasakaal asetub maailmas ümber. Laiene pisut väljapoole, avane vaid veidi – ja linn voolabki sinusse nagu pööriaja jõgi. Kui noka lahti teed ja kaseoksalt hüüad, saabki tühjast ruumist viimaks koht.

 

Lepitus

Kassitoome künkal kevadõhtu rõske pimedus. Karge liikluskohin, kajakate kauged kiljed, mustade luidete taga lainetav linnaookean. Hingan sisse sügava sõõmu soolast õhku – põimitud eluspüsimine, ehkki seegi on muutunud. Toomkiriku varemete vahel mehe sõnad, naise naer, kõnniteele puistatud graniidikildudel pageb keegi oma varjust kaugemale. Mina kasvan allapoole, mulla ja kivide keskele, võilille- ja teelehejuurte alaspidilaande. Ümberringi nahkhiirte hüüatused, puude helikujud, suu kordab hääletult pimedusse sõnu: lepita end ilmaga, ela ikka edasi.

 

Rohuaed

Jalutan vastuvoolu, jõesängis sulavee küllus, näol niiske uduvihm. Eemale sellest valusast aastast, kaugemale ta haavadest, mõradest, mis kasvasid kuristikeks, tülist, haigusest, surmast. Sina vaatad minu kõrval söakalt ettepoole, silmitsed taevast jõepeeglis, jätad selja taha maha käpajäljemustri, milles tärkavad homsete lõosilmad. Aeglaselt süttivas maailmas ikka veel alles väikesed märkamisrõõmud, kiivitaja mäng põllu kohal, südame klaasmüüriga piiratud rohuaed, mille sisse lubad viivuks vaadata.

 

Haavasidemed

Õhtul jõe poolt tulles lõikan üle rohumaa. Kasteheina kahinas su tuttav häälekõla, millest tähendus on tuulde lennanud kui õietolm. Põlvini rebasesabad, koerputkede hämarad tihnikud, mulla kohal madalal hanijalg ja maajalg. Iga loom jätab maastikule jäljeraja, igas tallatud rohulehes on ülestõusmise jõud. Tulikad pilluvad sädemeid, ussitatra tõrvikud riivavad sääri: juhuslik on saatuslik. Maa kuumadel urmadel teelehtede laiad haavasidemed.

 

Võidujooks

Kannan südame siseküljel murtud maastikku nagu sõrmega udusele aknaklaasile joonistatud panoraami. Põlevkivikarjääri neelatud külade, kuivendatud rabade, reostatud jõgede hääletuid paigahaavu, mille vereurmadesse tuleviku tuul külvab ülestõusmise lootust. Vägivallale vastu seistes toetun toibumisvõimele, oma sitkele elujanule, võimele võrsuda seal, kus teised veel ei võrsu. Ma ei saa kunagi teada, mis tunne on kasvada kaitsealal, aga ma tean, kuidas armastada rüüstatud paiku, kuidas olla mahajääja võidujooksul väljasuremise poole.