Luule

Tõnis Vilu

Foto: Annika Markson

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

*

ja nüüd kui ongi lõpuks hea olla jääb järele sama vähe kui siis
kui oli halb sama tühi sama võimetu seesama taevas tõmbab
maha nii ülalt kui alt temal on üks teine põhi olla sama selge
sama vaikne meile väikestele kollendavatele lehtedele

 

*

miks sa mind ikka veel armastad olen raske su peal nagu
sügise madalad pilved linna kohal öö iseenda kumast valgem
valgem kui suvel päevade raske kett pooleldi vee all paadi
ja muuli vahel ega siis kõik mis alla vajub ei ole olnud peal
ajalugu lõhnab värskelt nagu suits see äsjalõigatud tuli kõik
meie noad kraanikausis on mustad

 

*

gildi tänava puidust trepikoja tipus üks halepurjus poiss
ootas et ta sõber veljesto peost eemale tuleks leia mind üles
tõmban su siis jälle alla iga plekk on kord valgust läbi
lasknud kollane kaseleht paber hetk enne süttimist iga
häbiplekk on lasknud läbi öökülma kust ja tagasivaatamiste
lõputut voogu murenen selles ikka ja jälle ühele ja samale
kõrgusele olen mäe tippu veeretatud kivi ja sinna ma jäängi

 

*

suhe õnnega on tuul justkui ei olegi teist valikut antud voodi
on mõeldud istumiseks ööd läbi kui heidan sinna pikali kõik
sõrmused haihtuvad unne pimeduse vaheseinaks meil
magatakse toolidel-laudadel päevad läbi silmasõõrid on
tuulevaikusesse püütud vihinad sina tahadki näha paljaid
käsi mina tahan näha

 

*

lehed langevad sügis avab väravad-võrad ma ei teadnud
et olin piiratud enne kui mu pärast häbi tundsid mine siit
puhtalt läbi vestleme sama jäljetult kangutamata üritan
näidata päikselaikudele paranemismärke näidata plekke
silmavalgetele

Rohkem Tõnis Vilu luulet Loomingus nr 3.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon