Luulet

Maarja Pärtna

punkt

kuidas püüda ööpimedus keelde? videvikus välja joonistuvate mägede hambulised siluetid. teisel pool järve mäeahelik, taamal teine ja kolmas, tagapõhjal loojangu kanarbikukuma. järv nagu märg koerakeel, õhuavarus ümberringi täis silmapiirialuse tähe hääbuvat poolvalgust. eemal suletud söekaevandus, vasakut kätt parv aeglaselt pöörlevaid tuuleturbiine – kolme tiivaga linde teel ühest tehnoloogiaajastust teise. pimedus kasvab pikkamisi, kustutab värvid ja vormid. maailm kahaneb ja tõmbub kokku – peagi pole see suurem kui mustendav aknaruut toaseinas, siis kihutab see lähemale, siis on see ühtäkki väike ja tihe nagu sulepeaga lause lõppu vajutatud punkt.

talv

talv on perioodiliselt korduv ekstreemsus.

Kaia Lehari

sel aastal on linn nagu lumekuul, ainult et ilma lumeta. kui teda raputan, ei kerki katuste kohale tuisukeeris ega laotu majadele jäine pits. nüüd on see kõigest klaaskera täis külma vett, rõõmutu otsekui laps, kelle maailmast on kadunud võlukunst – sulanud üles kui lumehelves ta väikeses soojas

peopesas. selles märjas linnas kõnnin mina kell neli õhtul pikkamisi kodu poole, on pime, sajab uduvihma, veeloikudes siravad laternatuled, kollased nagu lumekakkude iirised. homme on talvine pööripäev. suusamaratonid jäävad ära, mudilased ei kelguta Kassitoomel. laulud, mis kõlavad

kaubanduskeskustes, räägivad küll valgetest jõuludest, kuid mõjuvad ühtäkki veidralt nagu välja surnud imetajate kivistised – need, mis leitakse siit mõne miljoni aasta pärast, kui mind enam keegi ei mäleta.

tähekaart

mu sõber kannab põues tähekaarti. ta silmades sinavad liustikujõed ja ta mõistab loomade keelt. öösel särab ta laubal põhjatäht ja päeval toidab ta oma õitsvatel peopesadel mesilasi. ühes elus sasib ta juukseid soolane meretuul –
ta sukeldub tormilainetesse nagu valge välk ja vaalad laulavad talle vee all vastu muutusesõnu. teises valvab ta tuld oma rinna heledas laternas, kui ümberringi tõmbub koomale pimeduse ring. kolmandas põimib kuldnokk kevadel laulu sisse ta nime ja sügisel uitab rebane mööda ta selgroo künkaid ja orgusid. kuhu ma ka ei pöörduks, millisesse ilmakaarde ka läheks, ei leiaks ma teda sealt ikkagi; aga kui tänavanurgal korraks seisatan ja pistan käe ­taskusse, ootab mind seal ees ta tuttav tähekaart.

rabatee

jälg, mille sa endast maha jätsid, on sügav nagu suvetaevas ja salalik nagu ­jalge all õõtsuv samblapind. kui ettevaatlikult kõndima hakkan, ­valdavad mind kahetised tunded: vahel pääsen siit õnnelikult läbi, vahel vajun ­ootamatult sisse – põlvini, vööni, südameni.

laukavett silmitsedes küsin tumedal veepinnal peegelduvatelt pilvedelt: kumba ma õieti tahan, taevast – või taeva peegeldust? mõistatuse­ lahendamise kirge – või õrnust lahendamata mõistatuse vastu? mu käte vahel olid sa paindlik kui rabamänd; see tunne on muidugi petlik, tegelikult oled sa ­sitke ja keeruline nagu kõik, kes kasvavad karmides oludes. suvetaevas paotub mu kohal nagu uks, mille taga ootab ees sõnastatud tunde vaba ruum. kuid turba soontes jalge all valvab tume soovesi.

tõstan pilgu laukalt ja küsin: kummale poole sa minus õieti kuulud? kas sinna alla, kus tundepõhja settib aegamisi tihe rahu, või sinna üles, kus lausutud sõna loob uueks südame maastikku.

süvik

sellel maal pole kõrgusi, kuid on sügavikud: rabajärvede külmad põhjad, traumade pimedad karstikoopad, looklevad kaevanduskäigud kivi sees. kitsa kaevusuu kohal, mille süvik varjab unustatud asju, kõnnin mina mööda nõrka niiti nagu ämblik, kes ei tea veel, millist võrku ta koob. aga all põhjas hämaras ergavad varemed – nende vahel seisab vanaema kümneaastase tüdrukuna. ta on tulnud isaga pärast sõda tagasi kodukülla ja seisab maja ees, millest on alles jäänud vaid kahe astmega trepp ja selle kohal kõrguv tühi uksepiit. toapõrandal haljendab rohi. palju aastaid hiljem, kui ta on suurema osa oma elatud elust unustanud, astun sellest uksest välja mina.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood