Luuletus ise ongi nagu sirelite lõualuud

Marko Kompus / Piret Põldver

2017. aastal ilmus Marko Kompuse kümnes raamat, „Rotikuningaõppus”. Kaks­kümmend aastat tagasi luulekoguga debüteerinud autorit on aga produktiivsusest hoolimata hämmastavalt vähe käsitletud ja kajastatud — seda ilmselt suuresti tema loomingu tavatuse pärast. Oma osa on kindlasti luuletaja tagasihoidlikul isikul, millele viitas ka 2005. aastal valminud Jaan-Jürgen Klausi filmi pealkiri „Erakpoeet Marko Kompus”. Tõsi, Marko Kompuse luule ei pruugi kohe kõnetada, esimese asjana see pigem ehmatab või tekitab hämmingut. Kompus ise nimetab seda millegi täiesti uue loomiseks.

PIRET PÕLDVER: Millega sa üldse tegeled? Kes sa oled?
MARKO KOMPUS: Kas sa ise tead, kes sa oled?
P. P.: Ma tean, mida ma teen. Kes ma olen, ei tea, aga ma tean, mida ma teen.
M. K.: Aga sa tahad nüüd mingit päevakava, jah?
P. P.: No kuidas sa vastad? Millega sa tegeled? Kas sa käid tööl?
M. K.: Ei. Ma ei käi tööl. Aga ma teen tööd.
P. P.: Mida sa teed?
M. K.: Igasuguseid töid. Näiteks süüa kodus. Sa ei lama ju käed laiali, vaid teed igast asju. Mis tööd parajasti mõtled endale ette või planeerid, nagu ikka tehakse. No ütleme kodutööd. Aga mitte selles mõttes kodutööd, et need kindlad tööd, vaid… kui on vaja puu hoovi pealt langetada, see ka kuulub kodutöö juurde, või auk kaevata või naabri koer ära ajada või… Noh, selliseid kodutöid teen nagu. Aga tööl ei käi jah, palgatööl.
P. P.: Hiljuti ühes loengus rääkisime Kompusest kui luuletajast. Ja siis mainis Mart Velsker, et Kompus on Põlgaste luuletaja. Ma ütlesin, et minu meelest ei ela ta enam ammu Põlgastes. Sa elad Elvas, eks?
M. K.: Ma elan Elvas jah. Ja ma olen Tartus palju elanud. Mu isa elab Põlgastes ja mul on seal natuke ka kinnisvara. Aga seal on mul kujunemisjärk küll. Ma võiksin ka Põlgaste luuletaja olla väga vabalt.
P. P.: Aga praegu oled Elva luuletaja?
M. K.: Võiks öelda, et ma olen Lõuna-Eesti luuletaja. Minul on sellised kohad: Põlgaste, siis Otepää lähedal Madsa, ja siis Puka, Rannu kandis on Ervu, ja siis Elva, Tartu. Ervul olid mul vanaema-vanaisa. Elvas elasid ka vanaema-vanaisa. Nüüd olen uues kohas, see ei ole vanaisa-vanaemaga seotud. Aga enamiku ajast olen elanud ikka Põlgastes, kuna vanemad elasid seal.
P. P.: Ma küsin töö kohta veel. Millalgi sa ütlesid, et oled täiskohaga luuletaja. Kas ütled endiselt nii?
M. K.: No ikka. Sest et… sellega on ka niisi, et see on lihtsalt elutöökoht. Täis elutöökohaga luuletaja.
P. P.: Mida see tähendab?
M. K.: See tähendab, et kõik, mida sa teed, olgu see puu langetamine, moosi keetmine, lamamine, lebamine, magamine, minu pärast kas või purju joomine, sa teed selle nimel, et kirjutada luuletusi. Sa võib-olla ei mõtle sellele, aga see kõik läheb sinna sisse. Ja siis sinu töö, elutöö, see töö, mille palgaks sa saad elu, selle elu, mille puhul sa tunned, et see on elu, see ongi luuletamine. Aga selleks on vaja eeltöid teha, kuhu kuuluvad igasugused muud tööd. See võib muidugi ka palgatöö olla. Aga siis sa hakkad päristööd tegema, mis on luuletamine, ja selle tasuks sa saad elu ehk elusamust.
P. P.: Kas võib siis nii öelda, et sinu elu eesmärk on luuletamine?
M. K.: Ma ei tea… luuletamine on ikkagi vahend. Eesmärk on… et luuletamised õpetavad või annavad mingisuguse kogemuse sulle. Luuletamine ei tähenda elu reflekteerimist, vaid just seda, et sa proovid tekstis luua midagi uut, ja sa ise ka loed ja imestad, mis see on, ja see ronib su sisse ja mõjutab sind. Ja siis teeb suga mingit trikki ja see ongi nagu eesmärk, et ta teeks mingeid trikke. Aga võib-olla need trikid ei ole valmis — veel. Sest see ei ole midagi sellist, mille puhul sa teaksid, kuhu sa jõuad, vaid sa ei tea, sa võid ka mitte kuhugi jõuda ja sellest ei ole ka midagi halba. Nagu enamik inimesi jõuab mitte kuhugi. Luuletajal on täpselt sama seis. Jõuda mitte kuhugi.
P. P.: Niisiis, looming loob ka sind ennast?
M. K.: Jah. Umbes niisi jah. Et see on nagu eesmärk, ja kuna sa tahad ennast luua, siis sa teed seda. Mõni teine võib mõne teise asjaga luua. Mina tean, et sõnaga on võimalik luua ennast. Sa kasutad ka teiste sõnu. Selles mõttes, et loed teiste luulet või mingit teksti või kuulad mõnda juttu, ükskõik. Aga sa teed veel midagi juurde, mida sa mujalt ei saa, mida saad ainult enda kaudu. Enda luuletuste kirjutamise kaudu.
P. P.: Mulle on ikkagi tihti arusaamatu, millest su luule räägib. Äkki aitad sellega pisut?
M. K.: Mhmh, mu enda jaoks on see ka arusaamatu. Me peame selle siis välja uurima.
P. P.: Aga kas ta üldse räägib millestki?
M. K.: Küllap ta räägib. Võib-olla ei räägi. Aga me ei tea seda, sest me pole teda veel uurima hakanud.
P. P.: Kas kellegi teise luule räägib midagi?
M. K.: Vahel räägib jah. Tavaliselt Eestis proovitakse kirjutada luulet, mis räägib midagi. Aga ma ei tea enda kohta. Võib-olla kõik ütlevad, et ei, ma ei saa aru — siis järelikult ei räägi.
P. P.: Seega tuleb tähendus lugeja, mitte sinu kaudu?
M. K.: Ikka, peaaegu alati tuleb lugeja kaudu. Teine asi, kui võimas see tähendus on. See võib tekkida ka kirjutaja kaudu, kirjutaja võib panna teksti sisse tähendusi. Aga lugeja peab muidugi lugema. See on tal… kas just kohustus, aga ta peab sellega tegelema. Minu tekstide puhul ongi nii, et kui vaatad peale, ei viitsi tegelda. Muidugi ta on võõras. Siis ei tegele ja ei saagi teada. Muidugi ei peagi, inimestel on muidki asju teha. Aga sellega ei saa öelda, et seal ei ole tähendust.
P. P.: Sa oled öelnud, et luule on sinu jaoks loomine. Mida see tähendab? Kas see peab olema täiesti uue maailma loomine?
M. K.: Ei pea, see võib olla ka natuke loomine. Sellele vanale maailmale võib luua näiteks ainult ühe ukse, mis jätab sellise tunde, et kui edasi vaadata, siis seal on see uus maailm. Iseenesest ma leian, et luule võiks ikka loomine olla. Muud asjad ka võivad olla. Aga mina ise hindan luulet, kus on loomine. Isegi kui ma ei saa sellest aru. Aga seal peab olema loomist.
P. P.: Kui palju sa teiste loomingut, raamatuid loed?
M. K.: Noh, ikka loen, aga mitte väga palju.
P. P.: Mis on sulle palju või vähe?
M. K.: Ma ei loe päevas ühte raamatut läbi.
P. P.: Aga nädalas?
M. K.: No nädalas… ma loen kirjandusajakirju ja selliseid. Ja luuleraama­tuid. Võib-olla loen päevas üks-kaks luuletust läbi. Aga põhjalikult. Töötan põhjalikult, mõtisklen selle asja üle.
P. P.: Aga romaane?
M. K.: Harva. Ma ei torma romaanide poole. Aga kui ma lugema hakkan, siis hakkab ketrama, ja kui meeldib, siis ikka loen läbi. Ma loen seda, mida ma ise teen — luulet. Rohkem tahaks nagu luulet lugeda, ja õppida teiste käest. Romaan ei aita mul palju edasi minna. Pigem siis juba film.
P. P.: Nii et filme vaatad?
M. K.: Viimasel ajal isegi vaatan. Kui satub. Telekast. Ma ekstra ei torma, kinno või kuskile. Küll ta tuleb ka telekast lõpuks. Kas sa näed filmi kaks aastat varem või kaks aastat hiljem, sel pole mingit tähtsust. Sest meie elu on päris pikk, me ei ole ühepäevikud, et me peame kõik kohe ära nägema. Meil on aega tegelikult. No film vahel annab midagi muud. Aga mul ei ole ka romaanide vastu midagi. Lihtsalt ma ei loe neid praegu.
P. P.: See oleks ka kummaline, kui sul oleks romaanide vastu midagi.
M. K.: Ei oleks. Ma arvan, et mulle isegi meeldiks, kui mul nende vastu midagi oleks.
P. P.: Miks?
M. K.: Ma ei tea, huvitav. Et tavaliselt kirjandusinimestel… Võiksin ju olla selline vastaline. Et romaanid ajavad mind õudselt vihale. (Naerab.)
P. P.: Selle mõttekäiguga seoses: kas sa tunned, et sinus on palju vastuolusid?
M. K.: Ei ole väga palju vastuolusid.
P. P.: Aga suhetes, näiteks lähisuhetes?
M. K.: Ka kaugsuhetes, kõigis võivad tekkida vastuolud. Aga kui meil neid vastuolusid ei oleks, siis oleks veel hullem ju tegelikult.
P. P.: Miks?
M. K.: No kuidas sa neid pakse romaane saad lugeda? Need ongi tavaliselt vastuolude peale üles ehitatud. Ega sa ainult looduskirjeldusi loe.
P. P.: Romaan pole elu. Võib-olla elu ise oleks just nii kena ja rahulik, kui ei oleks vastuolusid?
M. K.: Seda küll. Aga kas see rahu ise ei aja vastuoludeni? Mina ei sooviks seda, minule just meeldib pinge.
P. P.: Miks?
M. K.: Ikka selle loomise pärast. See loob nagu. Selline tasane, vaikne, uinu­tav elu — võib-olla mõnel loob. Minul ei loo. Kui ikka karjutakse üksteise peale, siis ma tunnen, et kohe nagu tahaks kirjutama minna. (Naerab.)
P. P.: Võib-olla saab ka vaikuses loomingut luua?
M. K.: Võib-olla saab, võib-olla teistel on jälle teistmoodi. Su enda sees peab siis pinge olema. Aga minu sees, ma olen avastanud, et seal väga palju ei olegi. Ikka väljast on vaja pinget. Alateadvus on nagu täis, aga et teadvuses mingid tohutud struktuurid oleks ja et ma saaks sealt kohe võtta, seda ei ole. Ma olen avastanud, et olen suht tühi nagu. Aga alateadvust, seda teadvust, mis on varjatud, mida sa kohe ei teadvusta, aga mis tuleb näiteks jutuajamise käigus välja, seda on piisavalt, seda on ikka mõnusalt. Aga et seda välja õngitseda, selleks ongi vaja ämmaemandakunsti, kaklust, hüperboole ja muud sellist, see lööb alateadvuse segamini, ja sealt hakkab nagu pinnale tõusma.
P. P.: Olen kuulnud, et ka näiteks Jürgen Rooste vajab loomiseks intriige.
M. K.: Jah, tal on midagi sarnast. Aga tema võtab intriigi ja pasundab kohe välja, selliselt realistlikult, räägib ära, mis on. Aga minul tuleb see nagu keele kaudu välja. Minu luules on ju tegelikult mäss keele vastu, selle tavalise keele vastu. Ma ei mässa ühiskonna, vaid keele vastu. Omal viisil. Siin on vahe sees. Keelega mässad keele vastu. Absurdne, aga näed, nii ta on.
P. P.: Kas sa oled oma senise retseptsiooniga rahul?
M. K.: Isegi olen rahul, kuigi seda on vähe. Selles mõttes ei ole rahul, et mu tekste ei ole piisavalt uuritud. Ma tahaks ise ka teada, mis seal on.
P. P.: Sa ütled, et see on mäss keele vastu. Kas see on kogu aeg nii olnud? Esimestes kogudes on grammatikat äkki rohkem ja…
M. K.: Praegu on ka grammatikat, ega grammatika kuhugi kadunud ei ole. Ega ma ei mässa grammatika vastu, ma mässan keele vastu. Mulle meeldiks, kui saaks grammatika vastu ka kuidagimoodi, grammatikaga keele vastu mässata, aga ma ei oska. Ma õpin ka alles seda mässu. Mina olen luuletamist alustanud ju oskamatuse pinnalt. Keegi tahab näiteks midagi teha — mina tahtsin luuletada. Ega ma seda ei osanud, aga tahe oli. Ja kuna oli oskamatus, siis ma kohe ei saanud valmis. Ei ole nii, et viis aastat ja ma olen valmis, mul kulub võib-olla 30—40 aastat, praegu alles hakkab küpsema see asi, kuhu ta jõuab. Ma olen rahul alles viimase kolme koguga, kõik, mis on eespool — see ei ole halb, aga ma ei ole sellega rahul, need on kõik nagu kasvamise aastad. Ja sealt kolmest on midagi juba uurida. Aga muidugi ka varasematest, ega nad ei ole tekkinud lihtsalt tühja koha pealt. Aga mul kulub ikka pikalt aega. Ja need on ka ainult üks etapp. Aga etapp, kus oled juba paremini rahul selle asjaga. Ja õnneks elan ikka edasi ja saab seda asja edasi teha. Kuigi eks loobumise mõtteid ka ikka ole.
P. P.: Kas sa oled sürrealistlik luuletaja?
M. K.: Ma võin seda öelda, aga ma otseselt sürrealist ei ole. Ma kasutan seda meetodit küll, mulle meeldib. Aga ma sürrealist otseses mõttes ei ole.
P. P.: Kas su luulet tõlkida saaks?
M. K.: Ikka saaks.
P. P.: On keegi proovinud? Või oled ise proovinud?
M. K.: Ei tea, ma ei oska võõraid keeli. Aga ikka saaks. Ma arvan, et see on paremini tõlgitav kui muu luule. Seda ei pea tõlkima otse. Ei ole vaja uut luuletust luuletada, aga seal on ju samuti sõnad, ja sõnad on ju tõlgitavad. Kui keegi tõlgib, peab minu käest küsima. Tähendab, ta peaks minuga koos töötama. Ma arvan, et keegi kunagi võiks isegi tõlkida. Mina usun oma luulet, mina usun sellesse. Ma võin ka mitte uskuda, aga ma usun. Usun tema tõlkimisse, usun tema tähtsusesse, usun kõike. Muidu ma ei teeks seda. Aga ma usun ka tema tähtsusetusse.
P. P.: Mida see tähendab? Kuidas saab olla samal ajal tähtis ja tähtsusetu?
M. K.: Vaat siin ma tunnengi juba mõnu. Kui ma saan nii öelda. Ja lugedes peab ka tekkima inimesel tunne, et on tähtis ja tähtsuseta. Siis ta saab sellest aru.
P. P.: Kuidas sa ise ennast suhestad näiteks Laabani, Alliksaare, Ehini tekstidega?
M. K.: Ma ei oskagi enda tekste nendega suhestada, aga ma olen nende kõigi käest õppinud. Kui sa tuled oskamatusest, pead sa ju kuskilt õppima. Ja kuna oskamatusest on raske õppida, siis lähed oskajate käest õppima. Kuigi peaksid ka ju oskamatuse käest õppima. Aga et mul tekstis tähendust ei ole… anna mulle see viimane raamat, ma näitan sulle, kus kohas tähendus asub. (Toon riiulist 2017. aastal ilmunud „Rotikuningaõppuse”, Kompus hakkab raamatut lehitsema.) Tähendus asub ju samuti siin teksti sees. Võtame näiteks kõige algusest: „käosulase muna on kuusulase aastapalgaks. / lisaks yks haigrumärul ketikoerpõhjatusest.”
Siin on selgelt kirjutatud „käosulase muna”. Tead, mis on käosulane? See on üks väike linnukene. Ladina keeles on Hippolais icterina. Ta on pisike linnukene, hallikas. Aga laulab hästi. Käosulane on vist sellepärast, et kägu muneb tema pessa. Aga kägu muneb paljude pessa. Nii, käosulase muna… siin tekib palju tähendusi. Kas ta on käosulasele kuuluv käo muna või käosulasele kuuluv tema enda muna… „on kuusulase aastapalgaks”. Mis on kuusulane, tead või?
P. P.: Ei tea.
M. K.: Noh, muidugi, kui inimesed ei tunne maailma asju, siis muidugi nad ei saa aru. (Naerab.) Kuusulane — oled näinud, vahel kuu paistab, ja üks hele täht on kõrval? See ongi kuusulane. Wiedemanni sõnaraamatu võid lahti võtta. Kuusulase aastapalgaks — sulane sai aastapalga. Käosulase muna — see on pisikene muna, kuu, millel on sulane seal, tema aastapalgaks. Mina tahan seda öelda, selle keelega, et selline muna on selle aastapalgaks. Ma naudin ise seda ütlemist, siin on mõte taga. „Lisaks” — noh, vahel antakse ka midagi lisaks — „lisaks yks haigrumärul ketikoerpõhjatusest”. Need kaks sõna on sellised mõnusad sõnad, mis mulle meeldivad. No see on täiesti absurdne… Kuusulane saab aastapalgaks käosulase muna, aga talle antakse lisaks veel haigrumärul ketikoerpõhjatusest, mida pole olemas. Aga samas antakse, kuna ta on olemas — siin tekstis on ju selgelt kirjas: „haigrumärul ketikoerpõhjatusest”. Kuusulane saab palgaks käomuna ja lisaks veel ühe asja, mis on ainult siin tekstis sees. On ju selge? Aga muidugi, kui sa ei tea, mis on käosulase muna, kuusulane… Võtame näiteks „sirelite lõualuud”. Luuletus ise ongi nagu sirelite lõualuud. See tähendab, mitte ei räägi sirelite lõualuudest, aga võib ju mõelda, et see luuletus ise on sirelite lõualuud.
„koitu poodud jalgratas”. Noh, on koit. Pood jalgratta üles. Keegi on poonud jalgratta üles.
„kyps muusikaks”. Seesama jalgratas — kuna ta on poodud, siis ta on küps muusikaks. See tähendab, seesama esimene lause teeb ta küpseks muusikaks. See lause ise on juba küps muusikaks.
„umbrohtu varub ja rohtu / mälu ministrile”. Noh, siin on jälle seesama, et ta varub umbrohtu, sõnad ongi umbrohi. Aga kui siit võtad — mis see umbrohi on muud kui lillekene väljal? Oled kuulnud, et Saalomongi pole sama ilus kui lillekene väljal, Jeesuse sõnad? See on see, et Jumal riietab selle rohu, mis visatakse homme ahju või lõkkesse, välja peal ilusamini kui Saalomoni kogu tema hiilguses. Aga umbrohi ongi see lillekene välja peal. Niisiis, „umbrohtu varub ja rohtu / mälu ministrile”. No mälu minister olen ma ise. Sest ma kasutan siin selliseid sõnu nagu „koit”, „poomine” — need on sõnad, mida ma olen ka varem kasutanud. Tähendab, ma mäletan neid sõnu, ma kasutan neid sõnu uuesti, ma loon uue asja.
„jalgrattakell nagu ykssarve kevad” — see on midagi sarnast nagu „haigrumärul ketikoerpõhjatusest”. Muidugi, sellised asjad tulevad vahele. Seda mul on raske seletada.
„parteilikus taevas / sirelite lõualuud / ryystavad sipelgaid”. Nojah, see lõpp läheb keeruliseks, mul on raske seletada. (Naerab.)
P. P.: Kuidas nii?
M. K.: Selles mõttes, et mul on praegu raske, ma suudan seda seletada, aga ei peagi seletama. See oleks nagu pilt tegelikult, sirelite lõualuud võiks ju niimoodi välja näha. Et seal sees on jalgratta kell nagu ükssarve kevad, seal on ka parteilikus taevas needsamad sirelite lõualuud, mis rüüstavad sipelgaid.
P. P.: Kui sa luuletust lood, kas sul on pilt nendest asjadest silme ees või on kõigepealt sõnad?
M. K.: Alateadvuses on pilt. Ta ei ole väga domineeriv, muidu ma peaks hak­kama pilti joonistama. Aga seal on nagu sõna. See pilt on peidetud alateadvusesse. Aga need pildid ei ole sellised, nagu Hieronymus Bosch on teinud. Ma ei saaks seda luuletust teistmoodi teha, see ikkagi on loodud nii…
P. P.: Mulle kõlavad su luules vastandid, aga mitte tavapärases, vaid mõtlemist avardavas mõttes. Seal on täiesti erinevate, mõeldamatute kategooriate sõnad. Näiteks „parteilik taevas” — minu jaoks ei haaku sõnaga „parteilik” kindlasti esimesena sõna „taevas”. Pigem lipud vms. Või sirelite lõualuud — viimane, mis sirelitega seostub, on lõualuud. Või saia luukere.
M. K.: Kas sul ei ole saia luukeret kapis olnud? Kas sai ei ole ära kuivanud? Sai on kapis ja hiired on selle ära närinud. Võiks olla närinud luukerekujuliseks. Kui ma selle kirjutasin, muidugi ma nii ei mõelnud… aga mu alateadvus mõtles järelikult. Ma mäletan, ma elasin Lepiku tänava lõpus üleval ühes toas, ja seal oli hiir, väike, pisikene, see oli 2001. aastal. Siis ta käis ja näris kuivanud leivakontsu sisse augu, ma sain silitada teda seal, imepisikene oli, ja tal oli seal nagu koobas. Aga saia võivad ka hiired ära närida, muidugi nad ei näri niisi luukereks, aga me võime ju kujutleda, et närivad. Aga ma ei loogi päris maailma. Ja rotikuningaõppus tähendabki seda. See tähendab, et ma nagu ise õpin rotikuningaid tegema. Rotikuningas ei ole mitte ainult rotid, vaid rohkem just nende sabad. Tekst tähendab, et sa põimid laused kokku niisi, nagu rotikuningas on põimitud sabad. Sellepärast ma tahangi, et inimesed saaksid aru, miks see luule just niisi on. Ega ma ise ka ei tea täpselt, aga see ei ole lihtsalt sõnad… Seda tulekski uurida, mis see on.
P. P.: Aga kuidas su loomisprotsess välja näeb? Kust sa tead, millal mingi sõna sobib, mis kõlab, mis ei lähe?
M. K.: Minu sees on see looja. Ma ei loo juhuse peale, mu sees on see. See ei tähenda, et ma lihtsalt viskan või panen suvaliselt. Kui ikka ei sobi, siis ei sobi. Näiteks eile õhtul alustasin seda: „Seda janude vanusevahet ei muuda meis kividetuba.” Kaks inimest. No sa võid ju mõelda, et nad on mees ja naine. „Seda janude vanusevahet” — vanusevahet küll tihtipeale ei muuda, aga kas ka janudel võib olla vanusevahe? Janudel on selles mõttes vanusevahe, et üks alustas varem luuletuste kirjutamist, ja tema janu on nagu juba janutanud ära, aga teine alustas alles äsja. „Kividetuba” on muidugi keeruline. Sinna võiks panna ükskõik mida, aga ma ikka otsustasin, et peab olema kividetuba. Ma otsisin seda kaua. Ma teadsin, et tuba, aga mis tuba? Ja siis ma leidsin. Ma olen viimastes luuletustes palju seda kivide asja kasutanud, näiteks „kurbuste luugist välja riputab kivi” või „kummist küüniku kivi sünnitab emale purde”. Varasemates luuletustes on seda ka. Edasi: „Seda janude vanusevahet ei muuda meis” — see meie ei ole konkreetne meie, vaid ikkagi kujutluslik meie — „kividetuba / ega ärata lumeharu”. See tähendab, et vanusevahet ei muuda, aga samas ka lumeharu ei ärata seda üles. Siin tekib vastandus, ta nagu oleks ärganud juba, kuna ta ei muuda, aga samas teine lause ütleb, „ega ärata lumeharu”. Aga see ongi taotluslik. Ma tahangi, et tekiks selline segadus. Aga samas tekib nagu hämarus ja tundmatus, ja siis läheb põnevaks. Ja siis hakkad edasi seda otsima: „kalade hoonist tilgub palvete tiivulist rebu / oma trumminahku trimmivad rasvased vahtrad”. Kaks asja panid paika, nüüd paned kaks rida juurde, annad uusi mõisteid. Järgmise reaga saab neidsamu mõisteid kasutada natuke teistsuguses kontekstis. Selline ülesehitus minu loomingul ongi. Aga kokkuvõtteks hakkab see ikkagi lõpuks kõnelema, minu jaoks vähemalt.
P. P.: Kui palju sa oled kohanud seda, et keegi räägib sinu luulest ja sa kuulad ja mõtled, et ahhaa, sai aru, või et jah, seda ma mõtlesingi?
M. K.: Ma olen aru saanud, et nad hakkavad aru saama, et mu looming ei olegi päris mõttetu. Aga see võtab aega, inimestel pole aega, et seda uurida. Kui juba keegi aru saab, et seal on midagi aru saada, et põhimõtteliselt on sellest võimalik aru saada, et see ei ole lihtsalt niisama, siis see on ka juba suur asi. Sellest piisab.
P. P.: Sa oled vist saanud kultuurkapitalilt alati toetust?
M. K.: Avaldamiseks küll, aga muidu nad ei anna, kirjutamise jaoks või nii. See komisjon, mis kulkas määratakse, on ju, noh, minu jaoks on ta alati vilets komisjon olnud. Nad ei jaga ju luulest õieti peaaegu midagi.
P. P.: On nii või?
M. K.: Jah. Nad annavad tuntutele. Keda kiidetakse ja kellest nad aru saavad. Teistele nad ei saagi anda, sellepärast et…
P. P.: Aga sa oled ikka saanud ju?
M. K.: Jaa, avaldamiseks küll, ja see kõik on hea. Aga vaja on ka kirjutamiseks. Kulkas on ikkagi ette nähtud, et eesti keeles tuleb luua, mitte lihtsalt ilusaid asju kirjutada. Aga komisjon alati ei anna loovatele isikutele. Näiteks Erkki Luuk või sellised, kes tõsiselt loovad, ei meeldi inimestele, neile komisjon nagu proovib mitte anda. Sest ka komisjon ei saa enda vastu hakata. Mõni võib seal tahta anda, aga asi käib hääletuste kaudu. Ja sellepärast jääbki teatud kirjanduslik keel tegemata. Noored teevad, aga see jääb nagu mingil hetkel seisma, inimesed lähevad muu töö peale, raha on ju vaja. Aga mina alla ei anna. (Naerab.) Mina teen ikka oma asja ära. Kas see komisjon seal on või mitte. See mind ei muuda, proovin ikka ära teha. Kultuuriga on sama asi nagu poliitikaga, kus kõik uued asjad tuleb alla suruda. Nende loomuses juba. Muidugi, mu enda huvid on siin mängus, aga tegelikult ma tahaksin ka ise lugeda rohkem neid asju, millele antakse praegu vähem raha, kui üldse midagi antakse. Kõike muud võib ka olla, ja ongi, ja ka see meeldib mulle. Aga nende nimi on lihtsalt head asjad. Loominguga on seal minu silmis vähe pistmist. Mina olen proovinud luua tekstis. Aga kas ma muidugi suudan. Ma leian, et Eestil oleks siit veel kuhugi edasi areneda.

Leia veel huvitavat lugemist

Claudio Magris
Etgar Keret
Zakes Mda

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon