Ma olen minu õed

Øyvind Rangøy

Anna Kaare: „InteГрация”.
„Värske raamat” nr 28. Kultuurileht, 2021. 68 lk.

 

Luulet võib kirjutada kõigest ja igat moodi, ent mitte igasugune luule ei tundu oluline. Kui avasin Anna Kaare „InteГрация” küsimusega, kas see mind kõnetab, tekkis kohe õige tunne: siin on midagi olulist, nii luuletajale endale kui ka mulle, aga tegelikult laiemaltki. Eriti puudutas mind kultuuride vahel olemise teema, mida olen oma loomingus samuti käsitlenud.

„InteГрация” on Anna Kaare debüütkogu ning raamat oli üks seitsmest Betti Alveri kirjandusauhinna nominendist. Eestipärase nime taga peitub keerulise rahvusidentiteediga noor naine: raamatu kaanetekstist saame teada, et tema emakeel on vene keel, ent emapoolne suguvõsa on roma päritolu, millega autor end tihtipeale ka samastab. Just see „mustlasveri” lööb kohe eesti-vene dihhotoomia segi. See on ka raamatu tugevus: nii eesti kui ka vene (rahvus)identiteeti saab korraga vaadelda ka väljastpoolt, n-ö kolmandast kohast.

Kas terviklik inimene on ühiskonda integreeritav nii nagu külmkapp või nõude­pesumasin kööki? Juba raamatu esimestel lehekülgedel saab valusalt aimu sellest, mida võib tähendada rahvus­vähemuste integratsiooni teema inimesele, kes ei räägi sellega seoses mitte „neist”, vaid iseendast. See valu võtab vihasema kuju, kui autor kõneleb häbist, mis tuleneb sellest, et „minu omasid ei küüditatud” – nagu oleks tegu „kannatuste absurdse olümpiaga” (lk 7). Need tugevad ava­paugud raputavad lugeja kohe mugavus­tsoonist välja.

Kes nendes luuletustes kõneleb? Alguses jääb mulje, et tegu on Anna Kaarega, kes avab end lugejale oma valu ja vastu­oludega. Nagu öeldud, mitte igasugune luule ei tundu oluline. Võib-olla kõige vähem oluline tundub selline, mis ei paista ka autorile endale korda minevat. Kaarele läheb korda. Tal on midagi südamel ja tal on isikupärane vabavärsiline keel, millega seda öelda.

Ehkki keelemängud ja löövad kujundid ei ole autorile võõrad, on tegu siiski põhiliselt tekstidega, mis sobivad hästi ette­kandmiseks. Luuletused ei ole minimalistlikult kompaktsed, vaid rütmilised, kindla käega voolitud. Silme ette kerkib slämmilava. Selleks et tekstide tooni tabada, oli mul vaja need valjusti ette lugeda. Raamatu kolmkümmend üks luuletust on võimalik ette kanda umbes neljakümne minutiga, ning see harjutus jätab ühtlasi tunde, et tegu on tervikuga: kogul on kompositsioon, mis sobiks hästi luulekavaks või etenduseks.

Pärast esimesi tekste, milles ­lüüriline mina on ennast juba lugejale avama hakanud, tekib kohe kõrvale ka rängem irooniline tasand. Vahelduvad luuletused, kus võib aimata luuletaja kaitsetust, ning luuletused, mis lahkavad ühiskonna probleeme pritsiva sarkasmi ja ohutu distantsiga. Esimesel lugemisel ajas mind segadusse, kas tegu on ikka läbivalt sama lüürilise minaga.

Kindlasti on olulisel kohal see mina, kes näeb vaeva integratsiooni ja ajalooliste kannatuste probleemidega. Tal on süütunne, ent ka õigustatud viha selle süü tundmise kohustuse vastu, tal õnnestub näidata, et ligimeste süüdistamine nende vanavanemate pattudes ei aita edasi. Samuti tunneb ta sugulust kõigi maailma naistega, oma õdedega, ja eriti romadega.

Siin tekib huvitav pinge. Romade kultuuri (ja kaugeltki mitte keele) tundmine ei kuulu tingimata lugeja baasteadmiste hulka. Autori jaoks on see aga tasand, millele ta saab viidata, nagu oleks tegu millegi tuttavaga. „Gelem gelem” on sõnad romade hümniks peetavast laulust ja tähendavad „ma läksin, ma läksin” (lk 24–25). „Porajmos / samudripen / kali trash” (lk 25) on kõik romade holokausti nimetused, mis tähendavad vastavalt hakkimist või hävitamist, massitapmist ja musta õudust. Samuti saame teada, et 27. oktoobril 1942 hukati Harku laagris 243 Eesti mustlast, mis olevat üksnes „piisk meres”.

Seda kõike saab teada joonealustest märkustest nende kolme luuletuse juures, mis tegelevad romade keerulise ajaloo problemaatikaga. Efekt on huvitav: viited eesti (ja mingil määral ka vene) kultuurile on eestikeelsele lugejale üldiselt kohe arusaadavad ja äratuntavad. Viited roma kultuurile seda aga ei ole, need vajavad selgitamist. Tekib korraks justkui tõlgitud teksti tunne, kus lähtekultuuri aspekte on vaja lugejale kuidagi avada.

Ent kuidas kombineerida selgitavaid joonealuseid „lavaluule” vahetu kogemisega? See vastuolu ei ole luulekogu probleem ega nõrkus. See sunnib hoopiski lugejat pingutama, et tundmatu avaneks. Teist korda lugemisel on „võõrastel” elementidel lisaks kõlale ka sügavus. Nad ei ole endiselt „omad” ega peagi olema – aga teevad lugeja maailma natuke suuremaks. Selle kaudu hakkame ka veel ühe nurga alt mõistma, miks inimeste „integreerimine” ei ole sama lihtne kui köögitehnika puhul.

Raamatut ilmestavad Ellu-Marie Meose illustratsioonid, mille seosed luuletustega on mõnikord selged ja mõnikord head fantaasiat nõudvad, aga kus üha uute motiivide lisandumine ehk siis sama koondpildi järkjärguline edasiarendus käib käsikäes lugemisega. Uued teemad ei tähenda, et juba öeldud enam ei kõla: erinevad teemad hakkavad kokku kõlama nagu pillid orkestris ja mahuvad ka koos pildile.

Anna Kaare vaatleb, iroonitseb. Ta vabandab, et ei ole elus ära õppinud muud kui andeks palumise, ning palub seejärel andeks. Ta mängib ka nukkudega, kasutab Disney multikate muinasjututegelasi ja teeb nendega ootamatuid käike. Mõnes luuletuses löön esimese hooga kahtlema, kas tegu on endiselt sama rolliga. Mõnes teises on jälle selge, et tegu tõepoolest on uue rolliga, nagu luuletuses „rongkäik”: „eesti eest / annan kodus naisele vastu hambaid / et vähem näägutaks” (lk 26). Satiiriline on ka muidu vabavärsilise kogu ainuke lõppriimiline tekst:

„ma olen ekre unelmate ema
kõrgharidust ei vaja sünnitamismasin
poliitika ei ole minu teema
ja õigekirjaoskuski on kasin”
(lk 56)

Anna Kaare kujutab seega mitmetes luuletustes isikuid ja mõttemalle, kelle ja millega ta ennast ei samasta. Esmapilgul ei jäta siiski need eesti mehi ja rahvuslasi käsitlevad luuletused nii sügavat muljet kui tekstid, mis ei karda olla haavatavad. Noorte vihaste naiste irooniline hoiak võib kindlasti olla arusaadav ja õigustatud, aga sellest ei piisa, et olla originaalne. Ehkki muigama ja kohati ka häbi tundma panevad nad küll. Valus pööre on luuletuses „rokenroll”, kus meeshääl asendub järsku teise häälega, ilmselt naishäälega, mis ütleb: „mees, kuule / see viieteistaastane sinu voodis / ei kujutanud muide ettegi / et ka temal on õigus / „ei” öelda” (lk 47).

Esmamulje võib olla petlik. Teist korda lugemisel on selgem, et kõik killud ja minadki on ühe hääle erinevad registrid, ühe isiksuse erinevad tahud. Lüürilise mina hääl ei kuulu ilmselt tüüpilisele EKRE unelmate naisele. Ent kuidas on terasnaisega, kelle puhul leke ei tähenda pisaraid, vaid tootmisviga? Tervishoiumuuseumi klaasnaisega, kelle sisikond on häbitult nähtaval? Ja nutunaisega, kelle pisarad on triviaalsuste peale ära kulutatud, nii et siis, kui tõeliselt hapuks läheb, võib tema peale kindel olla?

Kui mõelda, et luuletajas on neid kõiki, sobivad paremini kokku ka muidu ühildamatud tükid. Tekib portree: ta on juhuslik vihmavarjuga naine, teismeline ema, rinna­hoidjaid lõkkes põletav feminist ning seega kindlasti korraga nii terasnaine, klaasnaine kui ka nutunaine. Tal ei ole lihtne kõiki neid tükke omavahel integreerida. Ei peagi olema, ehkki vanemate ja kodumaade, pere ja ühiskonna ühilda­matute ootuste tajumine võib tekitada süütunnet, sunnib otsima lepitust.

„Anna / anna / andeks” palub lõpuks luuletaja iseendalt (lk 63). Ja sellega täitub järsku üks muidu üsna vihane raamat ­leppimisega, mis ei ole vastuolus võitlusvaimuga – sest võidelnud on ta sõna otseses mõttes sünnist saadik. „Ära too mulle naistepäevaks lilli,” kuulutab ta meestele, ent „veidi võime ju siiski tähistada ka / mina olen ju endiselt / elus” (lk 51).

Võime veidi ju küll. Ning kui peaksime vaatama inimesi integratsiooni objektidena – integreerugem kas või omavahel! Anna Kaare on piisavalt integreerunud. Ta ei tahagi enam „kuuluda kohaneda sobituda”, ei tahagi „sellist eestlust / sellist venelust” (lk 5). Ta ei lepi assimileerumise ja üheplaaniliseks jäämisega. Selle asemel teeb ta Eesti natuke suuremaks ja rikkamaks.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon