(M)aja lugu

Tiina Pai

Kaur Riismaa: „Lumi Liivimaal”.
Vihmakass ja Kakerdaja, 2022. 301 lk.

Kaur Riismaa jutustab oma viiendas romaanis, nagu varasemaski proosa­loomingus, ajaloost, ning teeb seda tuttava kerguse, elegantsi ja huumoriga. Kui teost kirjeldada ühe sõnaga, oleks selleks kindlasti ’võluv’ – see iseloomustab võrdselt nii stiili, karaktereid kui ka süžeekäike. Kõik on paigas, läbimõeldud ja harmooniline, ühtegi ebakõla või isegi stilistilist möödapanekut selles raamatus ei kohta. Hoolimata sellest, et Riismaa teos on koormatud paljude ajalooliste, poliitiliste ja kunstiliste tähendustega, on see haarav ning kerge lugeda. Sedavõrd mitmekihilise ja -keelse teose puhul võiks autor lihtsasti võtta dotseeriva hoiaku ja omaenese niigi ilmset intelligentsust epateerivalt esi­plaanile tõsta, kuid seda ei juhtu. Autor jääb lugejale vaid peenetundeliseks teejuhiks. Ka peatükkide sisu kirjeldavad alapealkirjad, mis mõjuvad vanamoodsalt, äratavad pigem huvi, kui reedavad juhtuma hakkavat. Sedavõrd tasakaalustatud autori hääl on üsna haruldane ning teeb lugemisest vaba ja voolava kogemuse. Just seda joont austades püüan ma Riismaa romaanist kirjutades „spoilerite” kartuses hoiduda nii mõnegi peenelt konstrueeritud ja tasahilju kooruva üllatusmomendi kirjeldamisest, kuid võin kinnitada, et neid on päris mitu. Väga lihtne on teost „Lumi Liivimaal” kujutleda ka näidendi või filmina, mis ei ole kirjaniku dramaturgi­tausta arvestades sugugi üllatav. Riismaa on oma kodulehel eeskujudeks märkinud Boriss Pasternaki, Thomas Manni, James Joyce’i, T. S. Elioti ning Haruki Murakami, ent tegevustiku meisterlik ülesehitamine, tekstide omavaheline põimimine ja ajaloolembus meenutavad veel ka näiteks Robertson Daviest.

Geograafiliselt liigub romaani „Lumi Liivimaal” tegevus Königsbergist Rõuge ja Pariisini ning ulatub ajaliselt mitme üksteisest läbi keerduva tegevusliini kaudu esimese ilmasõja eelsest perioodist kuni tänase päevani. Ühes varasemas intervjuus on Riismaa veel valmimisel oleva romaani kohta öelnud: „Käsiloleva romaani tegevus toimub peamiselt 1922. aasta kevadel Pariisis: märtsi lõpus on Albert Einstein tulnud Pariisi, et anda loenguid oma relatiivsusteooriate kohta (loengutel viibis ka mitmeid Prousti romaani „Kadunud aega otsimas” prototüüpe). Aprilli algul kohtub Einstein Henri Bergsoniga ning läheb tollega tülli. [—] Joyce on maani täis ja Prousti vaevab sedapuhku tema sisikond. Minu romaani tegevus hargneb nende suurte kohtumiste ümber: mõlemal puhul saab rõõmu või kahetsusega nentida, et „inimene pole enam kõigi asjade mõõt”.”[1] Tõesti, nii see on, lisaks mõjutab kõike raamatus toimuvat üks väga oluline mitteajalooline tegelane – relatiivsus­teooria. Põhja-Prantsusmaal ringi hääletav ajalootudeng Edgar leiab oma ajutises peatuspaigas hüljatud maja, mis on justkui aja ja ruumi mudel ning mille kaudu on võimalik veidi hoomata muidu vaid matemaatiliselt kirjeldatavat suhtelisust. Tubade tapeedi alt koorib Edgar välja kildudeks purunenud mitmekeelse minevikuilma, mille kokkupanek muudab ka tema enese elu täielikult. Aeg ja ruum sõltuvad vaatlejast, ei ole olemas universaalset objektiivset, ajaloolist ega ühtki muud tõde. Seda raamatut läbivat mõtet illustreerib ka teksti tänapäevases osas juhtuv intsident, kus 41. sünnipäeva tähistav Edgar kogemata, kuid täiesti usutavalt loob turistidele Jääretke obeliski juures uue ajaloo: „Ühe röhatusega oli tal õnnestunud tappa kogu Eesti 19. sajandi ajalugu.” (Lk 74.) See paistab ühe ajalooõppejõu jaoks olevat võrdselt nii vabastav kui ka ehmatav intsident.

Suure osa raamatust võtab enda alla ajakildude kronoloogiline korrastamine ning Edgari ja teda selles aitava prantslanna Anniki kohtumise ja armumise lugu. Tapeedi alt kooritavad käsi- ja masina­kirjas lehed on saksa, prantsuse ja vene keele segapuder. Kirja on need pannud eri isikud eri aegadel, või siis samad tegelased eri aegadel, ent nad ei pruugi vahendada üksnes enese mõtteid ja läbielamisi. Kui saksa ja prantsuse keelega saab Edgar ise hakkama, siis vene keele puhul palub ta Anniki abi. Sedamööda, kuidas mitut masti paberilehtedelt sõlmub üks suur lugu, saame tuttavaks ka teiste tegelastega – Olga, Carl, Walter, Gertrude jt –, kelle suhted on kohati mürgine kokteil kiindumusest, armukadedusest ja vastumeelsusest ning kelle sidemed elukeeristes on kõike muud kui etteaimatavad. Sõda võtab armukolmnurkadest nii armu kui ka kolmnurga (lk 234) ja keerutab aja jooksul kokku sellise tohuvabohu, mis saabki lõppeda vaid plahvatus(t)ega, olgu siis kujundlikult või sõna-sõnalt.

Noor Edgar Roone ise ei ole mingi Casanova, ta on mehena ebaküps ja kogenematu, Anniki aga prantsuse naise stereotüübi kohaselt keeruline ja hurmavalt sundimatu – kahe vastandi tõmbumine ja selle tulemus pole ootamatu. Mida enam Edgar oma sõnade ja lausete kaitsekilbi tagant iseendana paistab, seda lähemale ta Annikile jõuab, sõnad ei ole naise meelest siirad, usaldusväärsed. Seda ei elus ega ka paberilehtedelt leitud loo puhul. Edgar ütleb: „„Sa tahad öelda, et sõnad on palju keerulisemad kui ma arvan, aga ma arvan sõnadest aru saavat ja ei või kunagi päriselt teada, et ma millestki aru sain või mida selle sõnaga mõeldi?”” (Lk 227.) Anniki jaoks aga ei olegi oluline aru saada ega tõde välja selgitada.

Üks läbiv motiiv „Lumes Liivimaal” on peegeldused. Tekstid peegeldavad aega ja üksteist: „Olga kirjutab 17. augustil 1920 ning mina lugesin seda samal päeval, ainult et 87 aastat hiljem” (lk 87). Olga suvelõpp on minevikus, kirjutatust on juba saanud minevik ja noor Edgar, kes loeb Olga minevikku ühes teises augustikuus, on seda meenutava vanema Edgari jaoks samuti minevik. Enamik raamatus toimuvat on aja mitmekordne peegeldus läbi erinevate keelte ja isikute. Carl, kes nõuab Olgalt, et too trükiks tema juttu autentsuse mõttes olevikuvormis, sest minevik nagu eeldaks juhtunu mõistmist (lk 78), jääb pelgaks iseenda peegelduseks. Seda mõistab ka Olga: „Ainus näoga mees, keda ma armastada võiksin, kardab oma peegeldust. Ja mina seda enam.” (Lk 187.) Hiljem meenub naisele, kuidas Carl oli jutustanud „Praha tudengi” ­vaatamisest – vanas õudusfilmis müüs üliõpilane oma peegelpildi, nii nagu Carl müüs sõjale iseenda. Olga tõdeb: „Mina sain endale tema peegelduse. Ma olin sellega rahul.” (Lk 265.)

Kaur Riismaa raamatus on sedavõrd palju kihte, et lugeja võib ennast kujutleda arheoloogiks, kes pintslikesega õrnalt seiku ja vihjeid välja puhastab. Igaüks leiab tekstist omad kuldmündid ja potikillud, mida äratundmisrõõmuga enese taust­süsteemi paigutada. Ja seda kõike ilma autori pealetükkiva sunduseta. Edgar küll tõlgib ja vahendab päeviku- ja memuaari­katkeid, kuid Riismaa ei pea vajalikuks lisada mitte midagi liigset, mis avastamise ära rikuks. Näiteks Schilleri tsitaat „Mit der Dummheit kämpfen Götter selbst vergebens” tundub tegelasele küll näidendist pärinevat, kuid autorit ta ei tea või ei ütle seda välja. Anniki ja Edgar ei tea, kes on paks Ebert jne. Juba mainitud relatiivsus­teooria ümber on kogu teose vältel väga palju arutelusid ja segadust, mille raamatu alguses võtab kokku vanamees Helmut: „Suhtelisuseteooria on anarhia, kommunism ja nihilism kõik ühes pajas koos” (lk 62). Teaduslik dadaism, eks ole. Olgalegi pakub Einstein huvi ja ta ostab ühe tema raamatu (lk 66), mis hiljem küll osutub Carl Einsteini teoseks (lk 276). Kahe samal ajal tuntud Einsteini kirjutised ja isikud lihtsalt sulavad vahetevahel kokku. Selle koomilise sasipuntra ajaloolisele alusele heidavad Anniki ja Edgar oma uurimis­töö käigus hiljem valgust ning mängu tuuakse ka Paul Weyland, Henri Bergson jt ning paralleelselt seniste tekstidega hakkab Riismaa raamatus jooksma Prantsuse Filosoofilise Ühingu paneeldiskussioon.

Kaur Riismaa manipuleerib vähimagi aupaklikkuseta suure ajaloo ja tuntud nimedega, sest ajalugu ei ole vaja liialt tõsiselt võtta. Kuid selle suure mängu kõrval on palju pisikesi keelekelmusi – kirjanik kõrvutab Bergsoni põldhiirega (lk 33), mõtleb mardikad nõiutud teenija­rahvaks (lk 23) ja kreeka keele kirjapildi purjus hiire pabulateks (lk 143).

Teose kujundus on soliidne, tegu on korraliku kõvakaanelise raamatuga. Eriti meeldib mulle köite juurde kuuluv järjehoidja – ei mäletagi enam, millal viimati sellist luksust kohtasin. Fotod annavad romaanile palju juurde, sõltumata sellest, kas need on lugejale tuttavad või mitte. Piltide päritolu ebaolulisust kinnitab ka pildiallkirjade puudumine. Näiteks foto Florence Normanist motorolleril illustreerib Pariisi seltskonnategelase Germaine’i eestvedamisel toimuvat kentsakat daamide Autopedi-rallit, mille käigus selle kolm osalist ekstaatiliselt röögivad oma versiooni „Macbethi” kolme nõia katla­stseenist (lk 285–290). Siinkohal lisab foto äratundmine taas vaid ühe seoste kihi, kuid midagi ei juhtu, kui võtta pilti lihtsalt illustratsioonina. Iriseda võib aga raamatu kirjasuuruse üle: nii väike kiri hakkas minul küll silmadele ja pani pea valutama. Kordustrüki puhul võiks vast kaaluda lugejasõbralikumat lahendust.

Riismaa romaanist „Lumi Liivimaal” võiks kirjutada pikalt – selline tekst on iga kirjandusteadlase unistus. Võiks lahata Liivimaal laiuva lume tähendust, lumi on teoses nimelt täiesti olemas (lk 27, 129, 150 jne), võiks süveneda eraldi kõigisse kultuuri- ja ajalooviidetesse. Materjali jaguks siin mitmeks akadeemiliseks uurimistööks, kuid lõpetuseks tahan siiski rõhutada, et Kaur Riismaa raamat ei ole raskesti loetav kirjandus, selles on nii situatsioonikoomikat kui ka peent huumorit. Selles on kõike, mida ühelt healt raamatult oodata, ja midagi natuke enamatki, see on teos, mida tasub lugeda mitmeid kordi, soovitavalt eri aegadel ja meeleolus, sest nii on veelgi suurem võimalus iga kord midagi uut avastada.

 

[1]S. Campbell, Kuidas elab ja millest mõtleb Kaur Riismaa? Drakadeemia 8. XII 2020.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon