Mälujäljed

Anu Saluäär

 

 

 

 

Kas mäletad? Aga kuidas sa mäletad? Mille varal või abil sa mäletad, kas piltide, kirjade, lõhnade, helide või unenägude tõukel või toetusel? Ja mida sa mäletad suurtest, elu muutvatest sündmustest, nagu põgenemine kodumaalt: kas tulekahju kuma silmapiiril, klaasikilde põrandal või lahtiselt hingedel kiiksuvat ust majas, mille sa maha jätsid? Sest üks asi on mäletada „aiaäärset tänavat”, lõhna vanaema laudas ja lambi ümber tiirlevaid kärbseid, teine asi aga mäletada purukspommitatud kodutänavat ja veepritsmeid põgenikepaadi vööri ümber.

Maryam Adjam, Iraani päritoluga teadlane, kes on kodumaal lapsena üle elanud oma vanemate mõrvamise, on Rootsi väikeses raamatukirjastuses „Symposion” (Höör, 2017) avaldanud oma Södertörni ülikoolis kaitstud psühholoogilise kallakuga etnoloogia-alase doktoritöö mälu-uuringutest „Mälujäljed. Meenutuste ruum ja liikumine põgenemise varjus” („Minnesspår. Hågkomstens rum och rörelse i skuggan av flykt”, 300 lk). Tema töö initsiaatoriks on olnud Södertörni ülikooli Baltikumi ajaloo emeriitprofessor Anu-Mai Kõll ja meie jaoks on tähelepanuväärne see, et doktorandi andmebaas ei pärine mitte tema oma kaasmaalastelt, kes on nagu temagi kodumaalt põgenenud ja pagulassaatust kogenud, vaid ta on valinud oma informandid suuremalt jaolt eksiileestlaste hulgast, kelle mälutalletused pärinevad traumaatilistest sõjakogemustest, põgenemisteekonnast ja kaugele jäänud kodumaalt. Mis tunne on mälestustest tulla tagasi mälupaikadesse 50—60—70 aastat hiljem, ja missugusena sa siis mäletad oma vana kodumaja treppi või aiaposte? Kas mälu petab, kas mälu võib usaldada? Ja mida on tahtnud säilinud mälukillud meile ütelda?

Maryam Adjami autoriteedid teooria puhul on olnud eelkõige Gaston Bache­lard ja Walter Benjamin. Viimane võrdleb meenutamist unest ärkamisega, selle tabamatu vaheolukorraga, konkreetse ja haaramatu dialektikaga, ja on olnud inspiratsiooniallikaks koguni üheteistkümne teosega. Kuid doktorandi teejuhid mälumaailmadesse, sellesse igaühe isiklikku fragmentaariumi, mis kokkuvõttes kuhjub kollektiivseks mälumonumen­diks, on olnud hulk eestlasi, keda tähistavad (mõnikord muudetud) eesnimed ja sünniaastad. Nendega on tehtud üksikasjalisi intervjuusid, nad on autorile andnud kasutada oma perekonnaarhiivide kirju ja fotosid ja koos nendega on autor teinud ka retki nende mälupaikadesse, nii Eestis kui ka Rootsis. Nii on ta kulgenud Enn ja Helga Nõu käekõrval Kalevi-Liival, aga samuti Tallinnas ja Hiiul, kus Enn Nõu lapsepõlvemaja seisab tänaseni Põllu ja Kärje tänava nurgal. Helga ja Enn, kes on varustanud autorit ohtra mälumaterjaliga, esinevad uurimuses mitme varjunime all, nad on Henrik ja Jaan (snd 1933) ning Helga ja Viivi (snd 1934).[1] Aga kes on Virve (1924—2005) ja tema lapselaps Oskar (snd 1989)? Ja kes on teised mäletajad paljude nimetäht­lühendite taga?

N-ö välitöödele eelneb või lisandub muidugi kirjanduse läbitöötamine. Võib öelda, et mäletamise mehhanismide füsioloogilise ja psühholoogilise analüüsimise kõrval on Maryam Adjam ära teinud põhjaliku töö ka Eesti ajaloo teadvustamisel, nii et ta oleks võinud saada koos filosoofiadoktori kraadiga ka ajaloodoktoriks. Kirjanduse loetelust leiame muu maailma autorite kõrvalt Aili Aarelaidi, Karl Auna, Toomas Hiio, Meelis Maripuu, Indrek Paavle, Rutt Hinrikuse, Bernard Kangro, Andres Kasekampi, Tiina Kirsi, Kalli Klementi, Kristi Kuke, Andres Küngi, Anu Kõlli, Ene Kõresaare, Enel Melbergi, Alex Militsa, Maria Mälksoo, Tiit Noormetsa, Imbi Paju, Heiko Pääbo, Raimo ja Virve Raagi, Toivo Rauna, Maarja Talgre, Elin Toona teoseid ning Priit Vesilinnu ja Mai Madissoni koostatud Geislingeni laagrite laste mälestuste kogumiku.

Autor on teise maa ajaloosse ja inimsaatustesse süvenemisega üles näidanud suurt empaatiavõimet ja valanud oma teadustöö tundetäpsesse sõnastusse, mis teeb dokumenteeritud uurimusest peaaegu ilukirjandusteose, täis kaasaelamist ja emotsioone.

Raamatu kaas (Lasse Mellberg) aitab sellele häälestusele tugevasti kaasa: mustvalgel fotol on kitsas laudpurre, mis viib üle oja majakese poole eemal puudesalus. Purde kõrval on väike paat. Purdel sammub vanamoelise pikema mantliga naisterahvas majakese poole. Ümber maja kõrguvad kased, mille vahelt langeb õuele päikesevalgust. Raamatu pealkiri „Minnesspår”, mälujäljed, kulgeb naise kannul mööda laudpurret. See naine on Helga ema, keda on pildistanud millalgi 1930. aastatel isa Aleksander Raukas. Raamatu autori nimi Maryam Adjam on kirjutatud paadi kohale — see on mälu-uurija habras paat.

Doktoritöö valmimisega samal ajal hulbivad üle Vahemere uued ülekoormatud põgenikepaadid. Ohtralt ainet uutele mälujäädvustustele. Missugused mälujäljed on usaldusväärsed, mida ja kui palju moonutab aeg? Praegusel hetkel läbielatav oma tuhandete detailidega kiilub meelte kaasabil mällu ja muutub tulevikus keerulisi teid pidi, aju salapärase selektsiooni kaudu, elujutustuseks.

 

 

[1] Siinkohal on soodne võimalus viidata ka ühele teisele teosele, mis sisaldab Helga Nõu perekonna mälestusi põgenemisest: Mats Burström, „Minnesgömmor. Berättelser om föremål gömda i jorden i Estland under andra världskriget” („Mälupeidikud. Lood Eestis Teise maailmasõja ajal maasse peidetud esemetest”). Nordic Academic Press, Lund, 2012.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood