Mari kiusatus

Maarja Vaino

 

 

 

 

 

Kiusatusi on õige mitmelaadseid. Tänapäeval räägitakse ennekõike kiusatustest, mis seostuvad toitumisega — maitseelamus näib olevat üks praeguse aja suurimaid ahvatlejaid. Kuid muidugi on kiusatuseks ka uued riided ning muu tarbimise ja kehaga seostuv atribuutika.

Eesti keele seletav sõnaraamat defineerib kiusatust kui „tugevat tahtmist, iha teha midagi lubamatut, sobimatut v. mittearukat”.

Võib-olla — olles ajavaimust kantud — tuli mulle seepärast üllatusena, kui ühel päeval sain aru, et Tammsaare loomingu mõningad võtmeprobleemid on just kiusatusega seotud. Õieti kaldus mõte sellele siis, kui „Tõe ja õiguse” aasta raames (mullu möödus romaani esimese osa ilmumisest 90 aastat) Urmas Lennukiga Rakvere raamatukogus huvilistele Tammsaarest rääkisime. Ühel hetkel tuli juttu Krõõdast. Nädal varem oli välja kuulutatud „Tõe ja õiguse” lugejate lemmiktegelase hääletamise tulemused. Krõõt sai teistest tegelaskujudest märksa rohkem hääli, mis oli paljudele üllatuseks. Meie arutelu käigus kerkis muu hulgas küsimus, kas Krõõt käitus eetiliselt, kui ta palus Maril — abielus naisel ja laste emal — tulla Vargamäele enda asemele perenaiseks. Ja sel hetkel, Urmase küsimusele vastust otsides, tabas mind äratundmine, et Krõõt ei teinud ju muud, kui saatis Mari lihtsalt kiusatusse. Ta pani Mari ette ahvatluse, see oli kõik. Otsus sõltus juba Marist, mitte Krõõdast. Sureva emana võis Krõõt seda paluda, sest ta muretses oma laste pärast. Kuid Mari… temast sai kiusatu. Ja kui laiemalt vaadata, siis on Tammsaare romaanides — aga ka novellides, näidendites — kiusatusse saatmine/sattumine sageli tegelaste probleemide sõlmpunkt.

Tammsaare olulisemaid romaane teljestavad kristliku teoloogia põhiküsimused. Tammsaare kirjutas oma ajastu vaimses ruumis, kus olulisel kohal olid eetilis-moraalsed probleemid ja nende kristlik kontekst. Oma loomingus ta muu hulgas „testis” seda, mil määral on inimesel võimalik järgida kristlikke põhimõtteid ja elada „õigesti”. Ta seadis ilusad piiblilaused tegelaste ellu, lõi komplitseeritud (või ka valusalt lihtsaid, kuid julmi) olukordi ning paiskas oma tegelased nende keskele, et — piibellikult väljendudes — „saada katsutud”. Olgu meenutatud, et kõige kuulsam kiusatuse episood Uues Testamendis on see, kus saatan ahvatleb Kristust kõrbes nii võimu, rikkuse kui ka privileegidega. See episood kujutab vaimu võitu keha/mateeria üle.

Kiusatus tammsaarelikus tähenduses on niisiis ennekõike vaimne seisund, sisemine võitlus. See on inimese proovilepanek, kas ta suudab valida halva asemel hea. Mõistagi on järgmine küsimus, kuidas üldse eristada head halvast, kui pealtnäha hea toob sageli kaasa halba ja vastupidi. Selline oli ka Mari olukord. Kiusatus seisnes tema salajases unistuses saada talu perenaiseks. Kui Krõõt tegi midagi ebaeetilist, siis ei olnud selleks mitte palve hoolitseda laste eest, vaid just Mari saatmine kiusatusse. Sest me teame ju, et enamasti ei suuda inimene kiusatustele vastu panna. Just seepärast lasi Jeesus mäejutluses inimestel paluda: „Ära saada meid kiusatusse.” Kiusatusse saadetuna ollakse üldjuhul juba kaotajad. Mari pandi sellisesse olukorda ja — veendes iseennast selles, et ta täidab Krõõda tahet ja teeb head — ta andis kiusatusele järele. Millega hiljem kaasnes mõndagi traagilist.

Vaadelgem teist juhtumit: Katku Villu ja Kõrboja Anna lugu. Kas ei ole siingi tegemist ebaeetilise kiusatusse saatmisega? Kõrboja Anna teeb Villule ettepaneku tulla Kõrbojale peremeheks, kuigi on samal ajal teadlik tema pojast ja lubadusest Eeviga abielluda. Kahtlemata üsna enesekeskne ja hoolimatu käitumine. Kuid jällegi — nii nagu Krõõda puhul ei saa ebaeetiliseks pidada armastust oma laste vastu, nii ei saa hukka mõista ka Anna armastust Villu vastu. Armastus kui selline ei saa ju olla ebaeetiline. Seda saab olla ainult inimeste käitumine. Ja pole kahtlust, et Anna saadab Villu kiusatusse. Villu hakkab mõtlema ning unistama Kõrbojast ja Annast, on sellest vaevatud. Kokkuvõttes ajab see ta niivõrd ummikusse, et ta loobub üldse kõigest. Villus ahvatluse äratamine oli Anna ainus vale tegu. Kord kiusatusse saadetuna ei olnud aga Villul oma saatusest enam pääsu.

Olgu kolmandaks näiteks Ants „Põrgupõhja uuest Vanapaganast”. Tema puhul on kiusatusse saatmine veidi varjatum, ei seostu ühe konkreetse episoodiga. Ometi on romaani kestel üsna ilmne, et oma käitumisega — olles lihtsameelne, usaldav, alistuv — tekitab Jürka Antsus üha suuremat kiusatust kasutada teda, Jürkat, aina rohkem ja julmemalt ära. Ants aimab seda ühel hirmuhetkel ka ise, mõeldes: „Mis siis, kui Jürka on ometi Vanapagan ja kui ta saab kõigest aru, mis tema ümbruses ja tema endaga sünnib, ainult mängib lolli, et näha, kusmaale Ants ja teised inimesed oma tegudega lähevad?” Vastus on karm. Inimesed lähevad väga kaugele, ei jäta ühelegi kiusatusele järele andmata.

Siinkohal on paslik meenutada ka Toomas Liivi arutluskäiku artiklis „„Tõe ja õiguse” interpreteerimine”, kus ta kirjutab: „Tühjale ja kõledale Vargamäele saabuvad Andres ja Krõõt (esiisa ja -ema), ent siin ootab neid juba Pearu. Küsimusele „Kes on Pearu?” võib mitut moodi vastata. Üks põhilisem vastus on kindlasti — kiusaja. Pearu on see, kes hakkab Andrest takistama ja eksitama.”

On niisiis üsna ilmne, et Tammsaare ei talitanud oma tegelastega „realistlikult”, vaid lõi kavakindlaid situatsioone, kus neid proovile panna. Vargamäe Andres on eriti hea näide ka seetõttu, et temas kehastub kõige selgemalt põhimõttekindlus, soovimatus oma arvamusest, tahtest ja õigusest taganeda. Näib, et ta on tegelane, kes suudab kiusatusele vastu panna. Ometi langeb temagi kiusaja ohvriks, hakkab kohtus luiskama ja nii mõneski muus mõttes Pearu mängu mängima. Andrese komistuskiviks saab tema enese uhkus.

Tammsaaret huvitas kannatus, n-ö kannatuse morfoloogia, ning kiusatusele allajäämine on kõige lühem tee kannatuseni, sest sellega kaasnevad patt, süü ja kahetsus.

Kannatuses aga näeb Tammsaare pigem head, nagu ilmneb näiteks tema artiklis Fjodor Dostojevskist: „Selle peale vaatamata, et Dostojevski kitsastes elutingimistes kasvab, püüab ta pärastpoole oma lapsepõlvest ainult head mäletada. Väga võimalik, et need head mälestused kaunis suurel määral on põhjendatud iseloomu joonega — mitte kunagi kaevata, mitte kunagi oma kannatuste pärast nuriseda, sest ka oma pärastisele elule, kus katsumised ja kiusatused halastamata ja hullumeelselt suured olid, ei armasta Dostojevski hukkamõistmisega läheneda. Ta võtab kõik oma piinad ja kannatused kui loomulikku tõeasja, mis talle saatuse või jumala poolt osaks antud. Ja nii sagedasti näib ta ühes Nietzschega arvavat, et ta oma kannatustele ja haigustele rohkem võlgneb kui tervisele ja headele päevadele: ta võlgneb neile oma psühholoogilise läbinägevuse, sügavuse, põhjatuse, oma väsitava uimastusega läbiimbunud teosed, millede kohta Leo Berg ütleb, et need olevat nagu lume- ja jäämäed, kuhu õhtueurooplased veel aastasajad peavad ronima.”

Niisiis on kannatus see, mis inimest õilistab, ning tee kannatuseni viib läbi kiusatuste. Õndsad on need, kes on elu suhtes pimedad ja kurdid, sest kõigile teistele on elu täis pidevat tahtmist teha midagi mittearukat ja lubamatut. Tammsaare üritas avada just seda inimhinge irratsionaalset poolt, mis käitub — vaatamata arusaamisele ja süümepiinadele — iseenda tahte vastaselt.

Kuid Tammsaarel on ka mõned tegelased, kes kiusatustele ei alistu. Neid ei ole palju. Tuntuimad on kindlasti Tiina „Tõest ja õigusest” ning Irma romaanist „Elu ja armastus”. Irmat püüab Rudolf — kes ise on võimetu ahvatlustele vastu panema — lausa süstemaatiliselt kiusatusse saata, kuid Irmale ei hakka miski külge. Ei lange ta Rudolfi „ettesöödetud” noormeestega armuafääridesse ega loobu oma abielust. Sama on Tiinaga: ta läheb otsekui vääramatult läbi elu, järgides talle lapsena antud tõotust, just nagu kiusatusi ei olekski olemas.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Kirmen Uribe
Mihkel Mutt
Jean-Philippe Toussaint

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon