Märkmeid ajast ja ilust Viivi Luige loomingus

Joonas Hellerma

„Olen ikka korranud ja kordan ka siin, et kus on sõnnikut, seal on võimalik kasvatada roose, ja kus on roos, seal peab olema olnud ka sõnnikut.”
See tsitaat pärineb Viivi Luige ja Hedi Rosma kahasse kirjutatud teosest „Ma olen raamat”. Roosiõie ilul on oma hind ja sünnilugu. Ilu ei välista inetust ja korratust, vastupidi, ta võtab need elemendid oma teenistusse. Sõnnikul kasvav roos on otsekui irooniline ninanips igasugusele nautlevale estetismile ja kärsitule soovmõtlemisele, mis püüab elust välja sõeluda ainult mingi parasjagu meeldiva spektriosa. Sõnnikul kasvava roosi ilu ei ole kaunishingedele. Kõik kaunis ja ülev vajab sünniks tööd ja pühendumist, miski ei puhke ilma hoole ja vaevata. Keegi peab kobestama pinnase, kinkima oma hoolt ja aega, et miski imeline võiks tärgata. Inimese töö ei ole vaid majanduslik tegevus, töö ei piirdu ainult elatise hankimise ja toodanguringluse käigushoidmisega. Töö kaudu on inimene maailma kaaslooja. Roosikujundist võib aimata ka ilusse kätketud suurt telos’t: ilu kui maailma lõpp-eesmärk. Parim, milleni inimeste maailm võib jõuda, on mingit tüüpi ilu, aga mitte kunagi ei saa maailmast inimlikku soovunelmat, temast ei saa utoopiat. „Jumala linn” ei lasku soovkujutelmana inimeste keskele iialgi. Seepärast on Viivi Luige ilutajusse kodeeritud ka omamoodi fatalism, mis pidevalt teadvustab maapealse reaalsuse katkematut konstanti, aega. Aeg on lõpuks see, millest saab ilu, saab poeesia. Tegelik poeesia ei alga mitte roosi õitsemisega, vaid selle närtsimisega. Poeet ülistab aega, tunnustab inimese tööd ja imetleb selle vilja. Aga ta laulab ka ärasaatmise laulu, kaduvuse hümni. Ühelt poolt kutsub poeet loomisele, teisalt aga valmistab ette loovutamist. Ühelt poolt ood, teiselt poolt itk. Progressi ja dekadentsi jõud võtab poeet sülle kui oma alatised lapsed. Nende omavahelises mõõduvõtus ehitab ennast ajakuju ja niimoodi areneb selles ka poeedi saak. Poeet näeb aja vääramatut toimet, tema kuninglikku kõikvõimsust, taevalikku õiglust: inimese töö jääb aja piiridesse. Ajale jääb alati viimane sõna. Selle sõna esiletoomine ongi poeedi töö. Pärast meelelise roosi närtsimist, mis tähistab ühe aja ammendumist, kerkib üles veel üks roosiõis. Sedapuhku sõnaline ja kujundlik. See on poeedi sõna, mis jääb otsekui majakas tähistama üht aja-lugu, selle võite ja kaotusi, sügavusi ja karisid. Ta pühitseb seda poeetilise hingusega, annab talle ilu kaudu väärikuse. Poeet püstitab majaka ajaränduritele. See majakas peab näitama ühe ajastu valikute ja tegude tulemust. See heidab valgust ajastu karidele ja juhatab järgmisi sügavamatesse, avastamata vetesse.

Poeesiat ei oleks, kui ei oleks vältimatut. Kui poleks aega. Ajalikkusest lähtuva paratamatuse aisting saab käivitada midagi poeetilist. See on paradoksaalne situatsioon. Paratamatuse aisting ühelt poolt alandab meid. Surub maadligi. Teisalt aga toob meie tunnetusse millegi hoomamatult suure ja kõigutamatu. Avab kõrguse. Paratamatu on aja kulg, aja enese pidev minek. Sünd ja surm. Võib näida, et maailm koosneb suhtelistest suurustest ja kõik on kokkuleppe küsimus. Aga mis tahes liit või leping jääb ikkagi ootama pidevat ülekinnitamist, sest alati on võimalus, et keegi loobub ja tahab äkitselt midagi muud. Nii nagu tubegi tuleb tolmust üha uuesti puhtaks teha, nii vajab ka kõik muu inimlik alatasa kordamist. Tint lepingutel kuivab, vanded ununevad, ihud lõtvuvad. Plangu värv tuhmub ajas ja vajab seepärast ikka ja jälle ülevärvimist. Tõotused üksinda ei maksa midagi, vaja läheb ka truudust. Aeg on inimese töö ülevaataja ja inimese tööle innustaja. Inimese vastus ajale on kultuur. Kultuur ei ole niipalju millegi leiutamine või alustamine kui just nimelt hoidmine ja endale võetud ülesannete täitmise järjekindlus. Kõige üha uuesti üle vaatamine. Kultuur pole niivõrd maja ehitamine kui maja-pidamine. Kultuuri proovikivi on aeg, vastupidamine ajas. Vastutuse ja pühendumise tähendus ilmneb ajas, eoste ja viljade eluringis. Progress üksinda ei ole kultuur, talle on oluline ainult ehitamise õhin ja uudsuse stiimul. Ta on kärsituse vang. Dekadents üksinda ei ole kultuur, sest otsib kultuurimälestistest elumahlu, mida seal ammugi enam ei voola. Ta on tardumuse vang. Rahustada kärsitust ja äratada tardumust — sellisena töötab poeetiline sõna. Aega ei ole võimalik ületada või kehtetuks tunnistada. Aeg ise ületab inimest. Inimene on soovinud ajast mööda puigelda, teha lõpparve religiooniga, ületada ühiskondlikku ebaõiglust, otsinud ennast üliinimeses, proletariaadis ja kes teab veel milles. Need kõik on olnud katsed unustada aega. Sellega on inimene püüdnud otsekui pea peale keerata oma ajaliku seisundi tõsiasja, lasknud enda üle võimust saada kärsituse või tardumuse deemonitel. Aga meenutage romantikuid — ilul on oma orgaanika, tema täius avaldub ajavalus sündiva terviku kaudu. Sõnnikust kerkib roosiõis, kui ta on keset kultuuri, keset maja-pidamist, mis kannab hoolt kasvamise iga etapi eest.

Kas annaks selles valguses nimetada Viivi Luige ilu mõistet eksistentsiaalseks, nagu leiame selle näiteks Camus’lt? Eksistentsialistlik absurditunne ongi ehk üks kõnekamaid ja selgemaid vastuseid kõigi ajalisust eiravate ühiskondlike ja isiklike utoopiate läbikukkumisele. Absurdimõtleja ei usu proletaarlast ega üliinimest. Ta ei usu enam ideaalse ühiskonna ega ideaalse inimese perspektiivi. Absurditunne on tagasitulek armetu inimkesta piiridesse. See on katse võtta omaks suure mõtte puudumine ja vormida eksistentsist endast ülev, esteetiline vastulause tühjusele. See on soov teha mõttetusest inimest kaunistav ehe, tema viimane tähendusega varustatud paopaik. Kuid Viivi Luik esindab siiski alati mõtet, mitte kunagi mõttetust. Tema ürgvaist ei lase ennast nihilismiga eksitada. Isegi kui ajalugu ei paku meile kultuuri käekäigu kohta üleliia rõõmustavaid peatükke, pole ajast lähtuv poeetika siiski vaid vaeslapse lohutus. Hegel kirjutab oma maailmaajaloo filosoofia loengutes: „Maailmaajalugu ei rajane õnnel. Kooskõlas ja vastuoludeta õnneperioodid on ajaloo tühjad leheküljed.”
Siit lähtuv ajavaatlus käsitleb ajalugu inimlike nõrkuste, inimese kapriiside ja tahtmiste traagilis-koomilise näitelavana. Viivi Luige poeetika hõlmab seda maailmaajaloolist mõõtkava. Aga ta ei esita ajalugu üksikutes esile tõstetud sündmustes keriva jutustusena, vaid näeb eri aegade koostoimet. Tema poeetiline närv registreerib ajaloolist panoraamsust, kus korraga eksisteerib pimedus öises Eestimaa kuusemetsas ning samal ajal huugab suurlinna elektrivalgus Berliinis. Niimoodi kõrvutatakse ühe ja sama maailmaruumi eri kohti, mida valitseb üks ja seesama ajalisus, ehkki eri kujul. Ajalisus mahutab eneses triviaalse ja unikaalse, perifeerse ja metropoliliku. Lähedase ja kauge. Aeg on inimmaailma kõrgeim kordaja, tema viimne identiteet. Aja kuppel kõrgub üle meie peade, sellest moodustuvas ruumis segunevad minevik, olevik ja tulevik. Üks tsitaat tema viimasest esseekogust: „Täna õhtulgi hõõgub metsade ja võsade vahel mõni üksik tuluke (kui lähed suure tee pealt kõrvale), tähti ega kuud ei paista kuskilt, ennemuistne pimedus mustab kuusikus, kaugel need nälja- ja katkuajadki on.”
Kuusiku mustav pimedus varjab kauget näljaaega, nagu polekski see ajamüüri kaugustesse lukustatud. Aeg on kihiline ja põimitud. Aja mõjudest koosneb oleviku sulam. See aja liigenduste tabamine on Viivi Luige poeetilise ükskõiksuse, tema iroonilisuse, aga ka moraalsuse ja sakraalsuse kese. Ta ühendab paigad maailmaga, hetked ajalooga. Vahetu ümbrus saab koha globaalses, ajahetk liitub ajaloolisega. Kõik on kõiges. Olgugi et kitsas individuaalses perspektiivis oleme igaüks seotud oma piiratud vaateväljaga, kätkeb ajalisus endas ka universaalset mõõdet: inimene asub alati ka psühholoogiliselt teadvustamata kosmilisel laval, mida ta oma tegutsemisega kaasloob, aga absoluutses plaanis siiski kunagi lõpuni läbi ei näe ega halda. Irooniline efekt tekib, kui inimlik kapriis püüab kehtestada absoluutseid, ainukehtivaid piire, mis ei arvesta seda maailmaterviku katkematut kohalolu. Kõik niisugused katsed lähtuvad universumiga võrreldes ühe inimese või inimgrupi piiratud vaateväljast ja võivad anda ainult ajutisi ja suhtelisi tulemusi. See ei vähenda siiski sedalaadi kitsarinnaliste tahtmiste saatuslikkust, õieti saatus just selles seisnebki: mis peaks tegelikult kehtima, see ei kehti, ja see, mis on kapriisne ja piiratud, kehtib ja käitub nagu absoluutne tõsiasi. Just seepärast ei ole maailmaajalugu õnne õpetus, vaid pigem katkematu kurbmäng. Viivi Luige esseekogu sõnu kasutades: vale kujundab maailma rohkem kui tõde. Maailm on pea peale pööratud! Eriliselt terav on Viivi Luige vaist totalitaarsete režiimide kui utoopiliste kapriiside väljanaermisel. XX sajandi totaalsed režiimid on näited kohutavate valede kohta — ja seepärast mürisevad ka moraalsed õppetunnid pimedusest, universumi hapruse eitamisest, katsetest maailmale külge pookida tehislik utoopia ja tehislik süsteem, horisontaalne argipäev. Tõeline süsteem, tervik, asetseb selles poeetilises tunnetuses aga teisal — vertikaalsel skaalal ja ilmutuslikul pinevusel.

„Ja siiski, argipäev ja ime ei ole eraldi, vaid kuuluvad kokku. Võib-olla inimene elab ja kannatab ainult selleks, et õppida seda tervikut nägema ja iseendas ühendama.”
Sakraalsus moodustub pigem ridadevahelises ruumis. Kui üldse, siis peab ta kehastuma kehatult, astuma ligi ennast samal ajal reetmata. See on ehk seotud aja eshatoloogilise mõõtmega: ajal on mõte, tal on oma sisemine tähendus. Aja vahendusel küpseb midagi. See on lootus. Maja-pidamine kui kultuuri kese on seotud usuga sellesse, et aeg ei ole mitte mõttetult kulgev või ringlev stiihia, sünd ja surm ei ole mitte deemonlik ja tühi mäng, vaid sellel on oma mõte. See mõte on liiga privaatne ja isiklik, et olla kõigile korraga ühtemoodi nähtav või tajutav. Ometi, usk selle mõtte olemasolusse ergastab tööd ja õnnistab maja-pidamise korraldamist. See oleks nagu kultuuri nähtamatu toimeallikas, mis siiski kunagi päriselt nähtavaks ei saa. Ta on pidevalt unustuse ja teadvustamise piiril. Iga ilmutatud sümboli, iga kujuteldava utoopia või loodetud lahenduse, kuidas ajaga toime tulla, uhuvad need samad aja jõud taas eemale. Viivi Luige autoripositsioonis on ehk just tänu sellele erilisel kohal ka muhelus, kui mitte lausa naer. See on vabastav naer, mis naerab välja võltsi ja vale, aga kutsub niimoodi ligi ka uue võimaluse ja lootuse. Aja ilu on siin teatraalse varjundiga, mille keskmes on mitmenäoliste maskide mäng. Ajalugu on alati lõpuks maskeraad, karneval, kus rolle loob inimese suhteline piiratus, aga ka tema tahe neid piire ületada. „Pildi ilu rikkumise paratamatus”, Viivi Luige viimase esseekogu pealkiri, võiks programmina viidata sellele, et aja sõnaline kokkuvõtmine on Viivi Luige poeetikas aste edasi meelelisest või visuaalsest väljendusvormist. Lõpuks tuleb ikkagi sõna. Ent alles siis, kui me meelelisest väsime. Teatrist koju pöördume. Mis see kõik oli? Kuni ajastu sõnnik ja sellesse külvatud seemned õitsevad ja vilju kannavad, ootab poeedi sõna kannatlikult oma tundi.

Leia veel huvitavat lugemist

Pirkko Saisio
Annie Saumont
Friedrich Hölderlin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon