Meie ülim seadus

Toomas Kiho

Kõne Tartu laulupeol 22. juunil 2019

Tere, armas eesti rahvas!
Sada viiskümmend aastat on sellest, kui meie rahva paremad pojad siia-samasse Taara linna kokku tulivad, et end laulurahvaks laulda. Sellega raputasime endalt maha seitsmesaja-aastase orjaöö. Õieti oli see alles raputamise algus, veel õige väeti oli meie rahvuslik jõgi, mis pigemini pi-sikest ojakest meenutas, mis alles vargsi oma teed suure mere poole rajas. Peagi järgnesid sellele uued laulud ja uued rõõmud, kuni saja aasta eest meie rahva iseteadvus ütles idast voogavale voole: siit saadik ja mitte enam!… Ja just neil juunipäevil saja aasta eest heitsime enda kukilt ka saksa parunisoo ülemvõimu. Saime peremeheks oma isade maal. Rajasime oma emade keelse suurkooli.
Kas pole see uskumatu edenemine? Nagu suured metsapuud kõrguvad meie suurmehed ja suurnaised üle rahva, juhatades talle teed rahvusliku eneseväärikuse ja rippumatuse poole.
Ja nii nagu olime läbi orjaöö tulnud, tulime ka läbi punase udu, mis viiekümne pimeda aasta jooksul meie rahva hinge tahtis lämmatada.
Ja tihti oli just laul meie saatjaks ja eestkutsujaks, mis meid peibutas, raskel põllutööl kosutas ja uut indu vabadusevõitluses süstis.
Kas oleme nüüd oma õnne tipule jõudnud — kas on verevate orjaööde järel lõpuks päriselt käes igikestev priiusepäev, kus vabalt oma saatust kujundada võime? Või on meie laulud lauldud ja nagu luigeparv rahul-dunult lõunamaale rännata võime?
Ei ole meie töö veel lõppenud, nagu ei ole otsa saanud ka laulud. Ikka leidub meie seas neid, kes kahtlusega vaatavad rahvuslike ideaalide peale, ei usu meie rahva eneseteostuse võimesse ning meile jutlustavad, et me ise midagi väärt ei olevat. Seesuguseid enda seast oleme ikka kadakateks pi-danud, milline sugu üks ütlemata ohtlik tõug on.
Kadakad tulevad just siis esile, kui suured mastipuud langevad, kui metsad ja laaned maha raiutakse — siis on kadakatel pidu, ja just siis hakkab ka eesti põlve edenemine taandumise märke üles näitama.
Nii nagu me kadakatele ei allunud kahesaja ega saja aastagi eest, nagu me kolmekümne aasta eest võitsime interrinde punased, nii võidame ka nüüd kõik kadaklikud räuskajad — sest meie teame: see on meie maa, need on meie jõed ja meie metsad, mis merevabaduse ja taevasina poole oma kasvamist sirutavad.
Ja kuni me ei luba oma jõgesid ajada vagurateks kraavideks, kuni me metsapuid viimseni maha ei langeta, seni ei rauge ka eesti mehe sugu, meie naiste laul ega laste naer. Nagu tuhande aasta eest — muistses vabadus-põlves, nii on meie ees ka tuhandeaastane Eesti riik, vaba rahva riik ja vaba rahva laulud.
Jah, mitte muistse põlve mälestuste, vaid tuleviku kohustuste järele tu-leb meil mõtteid seada. Kas oleme küllalt eneseusksed, et pidada vastu üleilma tuulte käes? Kas oskame leida sõpru ja hoiduda vaenlasist, et aadet rahva pühimast soovist igavikku edasi kanda?
Kas on meil jõudu mastipuudena taas üle võõraste mõjude kõrguda — taas Eesti eest seista ja mõtelda? Kas on meil jõudu eestikeelset suurkooli pidada ja oma lastele hälli serval eestikeelseid laule laulda ja eestikeelseid äppe laadida?
Kas on meil jõudu vastu seista võõraste ahvatlustele ja libedatele kul-lakoormatele, mida tahetakse vahetada meie maa pinna ja põue varade vastu?
Kas on meil jõudu iseendaks jääda ja lapsi kasvatada eesti rahvusesse, eesti keelde ja eesti kultuuri — seda küsime endalt igal uuel laulu peol! Oleme maailmakodanikud, oleme eurooplased, aga jäägem ka eestlasteks! See on meie ülim seadus.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood